Polised – Sparta ja Ateena: sarnasused ja erinevused (0)

Polised – Sparta ja Ateena : sarnasused ja erinevused
 
    
     Polised e. linnriigid tekkisid Kreekas arhailisel ajajärgul, kui seal algas uus tsivilisatsiooni tõus. Need olid linnad, koos kindla maapiirkonnaga, kus elas tavaliselt mõni tuhat inimest. Kreekas oli neid ca. 1500. Sparta ja Ateena olid Hellase linnriikidest kõige mõjukamad ja omapärasemad. Neil mõlemal oli suur mõju Kreeka üle ning nad õitsesid oma valitsuse võimsuse tipul . Mõlemad funktsioneerisid tänu eriti hulgalisele orjapidamisele ning kummaski neis polnud võõramaalastel mingeid õiguseid. Nii Ateenas kui Spartas olid kirjapandud omad seadused ning toimusid kodanike rahvakoosolekud . Samas olid nad aga väga erinevad polised, kellevahelistest erimeelsustest kasvas välja lausa Kreeka kodusõda. (Peloponnesose sõda – 431.-404 eKr)
     Sparta ja Ateena suurim erinevus seisnes nende valitsemisviisis. Ateenas oli alates 507. a. eKr demokraatia. Iga aasta valiti üle 30- aastaste kodanike seast 500 inimeseline nõukogu – Bulee , mille ülesandeks oli ajada riigiasju. See jagati kümneks osaks – prütaaniaks, millest iga osa oli võimul 1/10 aastat ning mille juht vahetus iga päev. Iga sellise rahva poolt ametisse seatud viiekümneliikmelise valitsuse hulgast, määrati riigi strateeg ja ametnikud. Kohtuvõim oli Ateenas otseselt rahva käes - iga vandekohus valiti liisuga kõikide Ateena kodanike seast. Demokraatia andis ateenlastele võimaluse ise riigiasjades kaasa lüüa, mis lasi elu korraldada tavainimese vajadustele parimini vastavaks. Kodanike elu oli seal mugavam kui üheski teises omaaegses linnas. Samas aga muutis see linna mõjutatavaks inimeste omakasupüüdlikkusele, kes seadsid nt. linna turvalisusest ettepoole enda vara suurendamise võimalused. Kohtusüsteem oli puudulik, sest enamus inimesi on kergesti mõjutatavad ning paljud on võimetud erapooletut ja kohast karistust määrama. Seega ei tohtinuks valikut vaid liisu abil teha.
     Spartas seevastu valitses aristokraatlik oligarhia . Riigi eesotsas seisid kaks vähemalt 30-aastast kuningat, üks dooria , teine ahhaia päritoluga, kes olid ühtlasi nii väejuhid kui peapreestrid. Nad kuulusid kohustuslikult vanemate nõukogusse e. geruusiasse, millel oli totalitaarne võim. Sellel oli peale kuningate veel 28 eluaegset, vähemalt 60-aastast liiget. Geruusia arutas valitsemisküsimused läbi ja esitas siis oma otsuse üle 30-aastaste sõdurite-spartiaatide rahvakoosolekule hääletamiseks. (Hääletati kisades – mida  tugevam kisa , seda rohkem oli toetajaid.) Geruusial oli aga alati õigus rahvakoosolek laiali ajada, st. nad võisid enda otsuseid kiirelt ja efektiivselt teoks viia. Oligarhia tegutses Lykurgose seaduseid järgides. Raukade kogu otsused olid küll karmid , kuid omakasupüüdmatud ning riigile üldiselt kasulikud, seades selle huvid üksikisikute omadest ette. Riigi püsimajäämise ja turvalisuse seisukohalt oli see hea valitsemisevorm. Üksikisiku seisukohalt aga jättis see korraldus soovida, sest isegi kodanike elu oli raske, rääkimata veel heloodidest ja perioigidest.
     Ateenas oli metoigide elu kergem ja kodanike protsent tunduvalt suurem kui Spartas, mis pidi kogu oma kultuuri sõjandusele keskendama, et õigusteta klasse ohjeldada suudetaks. Seega võis Ateenas tänu piisavalt suurele (, kuid tänapäeva mõistes siiski väikesele) kodanike kihile tekkida demokraatia, kus oli õigus riiki valitseda kõigil rohkem kui 20- aastastel kodanikel. Sparta oli aga lausa sunnitud kindlale diktatuurile. Toodi ohvriks spartalaste mugavus, et treenida üliosavaid sõdureid, kes juba alates 7. eluaastast barakkidesse võitlust õppima läksid. Neile anti raudne kasvatus. Spartalane oli väärikas, kuid puudusega harjunud ning kõrgesti distsiplineeritud. Loodi tugevuse, brutaalsuse ja halastamatuse reputatsioon, nii et ükski linnriik neid rünnata ei julgenud . Totalitaarses Spartas keskenduti lahingukunsti, eriti inimese kehalise võimekuse täiusele, mis jättis vähe ruumi muude eluvaldkondade viljelemisele. See  aeglustas Sparta vaimset arengut, samas aga kaitstes riiki agressorite eest. Demokraatlikus Ateenas mõteldi aga rohkem kodanike mugavuse ja kultuuri arengu peale ning seda isegi sõja ajal, mis neile siis sugugi kasuks ei tulnud. Lastele anti mitmekülgne haridus , polises tegutsesid filosoofid , teadurid, kirjanikud . Elu võis Ateenas küll peenem olla, kuid teistele riikidele jättis see nõrga ning isegi ara mulje, mistõttu linna rünnati üsna kergemeelselt.
     Ateenas hinnati kõrgelt välissuhteid, polise suurim rikkus oli Pireuse sadam. Kaubeldi aktiivselt erinevate rahvastega, võeti neilt tollimakse, vermiti münte -  ühiskonda iseloomustas avatus . See muutis ateenlasi küll materiaalselt  rikkamateks, kuid samas ka kaitsetumateks. Avatud ühiskonnas oleks olnud hädavajalik teha suuremaid pingutusi linna kaitse arendamiseks. Sparta seevastu oli teistele kultuuridele suletud. Seal olid kauplemine välismaaga ja välisreisid täielikult keelatud. See seadus ei mõjutanud sealset majandust, mis oli niikuinii täiesti sõltumatu, kuid hoidis väljas võõrad ideed ning jättis neile rünnakutes üllatusemomendi, sest keegi ei teadnud väga täpselt mis Spartas toimub. Spartat varjasid ka looduslikud mäed, mis pakkusid kindlamat kaitset, kui mistahes müür ja võimaldasid spartalastel endid välismaailmast veelgi paremini eraldada.
     Minu arvates polnud kumbki riik väga hea valitsemismeetodiga ning palju rohkem edu oleks neile toonud Rooma -tüüpi demokraatia- ja kaitsekorraldus. Siiski oli sellel spetsiifilisel ajaperioodil Sparta oligarhiline valitsus Vana-Kreeka jaoks sobivam kui Ateena demokraatia. Demokraatia on üldiselt küll arenenum ja inimlikum valitsemisvorm , kuid polnud siis veel täielikult välja kujunenud. Ateenlased küll rõhutasid igal võimalusel võrduse ja vabaduse põhimõtet, kuid tegelikult neil seda ju suuremas osas ei olnud. Hääleõiguslikke kodanikke oli seal vaid 10%. Ülejäänud inimesed olid praktiliselt õigusteta. (Sparta kodanike naistel olid aga meestega peaaegu võrdsed õigused, mis olid nonde äraolekul võrreldavad isegi etruskide naiste omadega.) Ateena oli rohkem mures oma elanike kui riigi enda heaolu pärast, mille unarusse jätmine sõjakas maailmas kiire lõpu toob. Spartalased, kuigi oma meetoditelt drastilised, olid teiste Kreeka rahvaste ja muude riikide poolt palju austatumad ja kardetumad ning sõjaliselt tugevam jõud kui Ateena. (Seda tõestas ilmekalt Peloponnesosse sõda). Nad seadsid üksikisikust ettepoole riigi turvalisuse ja võimsuse, pidades eriti tähtsaks nende rahva ja eluviisi püsimajäämist. Sellepärast arvan, et spartalaste ühiskonnakorraldus oli kõigest hoolimata ateenlaste omast parem.