Poliitilise võrdõiguslikkuse olemus ja vajalikkus. (0)

Poliitilise võrdõiguslikkuse olemus ja vajalikkus.
Vabadus, võrdsus, vendlus- Prantsuse revolutsiooni aegne loosung , mis pole tänapäevalgi oma sisu minetanud. Ikka ja jälle on juttu kellegi vabaduste piiramistest või mõne inimgrupi õigustega mitte arvestamisest. Võrdõiguslikkus avaldub mitmel tasandil, seda mõõdetakse nii sugudevaheliselt kui ka vanuselise , rahvuselise ja elatustaseme põhjal. Tal on mitmeid harusid ja neist on tänapäeva Euroopas enim kajastust leidnud sugudevaheline võrdsus. Poliitiline võrdõiguslikkus ei ole vähemalt Euroopa piires viimasel paarikümnel aastal suuri probleeme tõstatanud, aga siiski, uurides lähemalt selle õiguse definitsiooni ja täitmist eri riikides tõusevad esile mitmed küsimused. Poliitiline võrdõiguslikkus tähendab, et kõigil kodanikel on on õigus osaleda riigi valitsemises ning valida enda esindajaid poliitikasse. Igas riigis on see õigus aga omakorda sätestatud erinevate piirangutega ning juba algses tähenduses on võrdõiguslikkusele seatud piirang, et peab olema kodanik ehk kodanik on tehtud kellestki teisest võrdsemaks. Eestis määratleb riigielus osalemist veel ka vanuseline piir, valimisõigus saadakse 18- aastaselt ning kandideerimisõigus 21- aastaselt. Milleks on need piirangud seatud? Miks on tehtud keegi teistest võrdsemaks? Nendele probleemidele püüan omapoolse selgituse anda järgnevas mõttearenduses ning läbivaks mõtteks võtan käibetõe, et võrdus ja vabadus eeldavad vastutust.
Demokraatia vajab toimimiseks piiranguid. Demokraatia on väärtus mis määrab, et võim on rahva käes. Kujutame nüüd ette olukorda, kus rahvale on demokraatia siseselt antud vabad käed otsustamiseks ja tegutsemiseks oma äranägemist järgi. Tänapäeva pluralistlikus ühiskonnas tekiks kaos. Seades piiranguid on võimalik rahvas demokraatia kasuks toimima panna. See eeldab vabaduse piiramist ning paratamtult jäetakse kellelegi rohkem õigusi kui teistele, tehakse ta teadtud koha pealt teistest võrdsemaks. Selliste piirangute seadmine nõuab teadmist selle kohta, kes on võimelised rohkem vastutust kandma ehk omama rohkem õigusi ning olema võrdsemad. Kui anda valitsemise õigus inimesele, kes ei oma vastavaid teadmisi ja kogemusi ei ole loogiline oodata temalt oma tegude eest vastutust ning ta ei saa olla võrdne nendega, kellel on need tingimused täidetud. Täielikku võrdõiguslikkust ei ole võimalik siin arvestada. Seatud piirangud ei tohi, aga rikkuda inimõigusi, need peavad jääma hea tavade piiridesse ning ei tohi keadgi diskrimineerida.Riigis, kus suudetakse neid tingimusi arvestades demokraatia toimima panna on rahva ja demokraatia seisukohalt saavutatud õiglane võrdõiguslikkus.
Kodanikul on õigus valida, tal on õigus kandideerida ning avaldada oma arvamust riigi käekõigu kohta. Kodanik määratleb üht osa inimestest, kes elavad teatud riigis. Kindlasti on see osa enamuses , kuid ka Eesti põhjal on võimalik aru saada, et meie seas on palju mitte kodanikke, kes samuti siin tegutsevad. Kui juba üldine poliitilne võrdõiguslikkus määrab, et see õigus käib vaid kodaniku kohta,peaks sellel olema väga hea ja argumenteeritav põhjus. Kindlasti eeldatakse, et riigi kodanik huvitub rohkem selle käekäigust, teab paremini seaduseid ning omab riigiga seonduvalt rohkem isiklikke huvisid. Arvatakse ka, et ta on hariduse saanud selle riigi haridussüsteemis ning, et seal õpitu aitab tal riigi funktsioneerimist paremini mõista. Mitte kodanikku peetakse riigi suhtes ükskõiksemaks, eeldatakse, et kui inimene pole kodanik ei huvitu ta ka piisavalt riigist, kus elab ning pole adekvaatne tegema otsuseid. Kui aga vaadata kodanikuks saamise tingimusi, kas siis neutralistasiooni teel või sünnijärgselt siis arvan et pole võimalik määrata riigist huvitumist pelgalt kodaniku staatuse omistamisega. Sündinud Eesti Vabariigi kodanikuna ei tähenda see, et oled eestimeelne ning valmis vastutama riigi käekäigu eest. Meie seas leidub palju kodanikke, kes on kasvatatud mõne muu kultuuri või riigi vaimsuses. Samuti on paljud mitte kodanikud äärmiselt huvitatud riigi toimiisest. Kuna neutraliteedi teel kodakondsuse saamine on keeruline, siis sisserännanud inimene võib enne selle saamist juba olla pädev riigi eest vastutama. Siiski on politiilse võrdõiguslikkuse algses definitsioonis mainitud just kodanike valimisõigust, loodetavasti on seda määratledes läbitud sarnane mõttekäik ning siiski jõutud otsusele, et nii on parem ja õiglasem nii inimeste kui riigi suhtes.
Lähenedes poliitilisele võrdõiguslikkusele puhtalt kodaniku seisukohalt, näeme, et seadus eristab omakorda ka kodanikke, kes omavad hääleõigust või, kellel on õigus kandideerida. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et hääleõiguslik on vähemalt 18-aastane kodanik ning kandideerimisõigus on kodanikul alates 21. eluaastast. Vana- Rooma filosoofilt ja riigimehelt Marcus Tulius Cicerolt pärineb väljend „Igaühele oma“. See näitab, et igale inimesele peaks vastutust, võrdust ja õigust jagama isiklikust aspektist . Riigis pole võimalik igat inimest eraldi analüüsida ning otsustada tema võrdsuse üle, seepärast tehakse üldistusi. Inimesed jaotatakse gruppideks ning neile antakse teatud omadused mille põhjal neid hinnata. Üheks grupiks liigitatakse üle 18-aastased hääleõiguslikud kodanikud. Neile omistatakse võime oma tegude eest vastutatakse. Idee järgi on neil kõigil olemas keskharidus ning tänu sellele ka laiem maailmapilt. Teiseks grupiks on üle 21-aastased kandieerimisõigusega kodanikud, kellel eeldatakse olevat poliitilist kogemust hääleõiguse kaudu ning, kes nüüd on valmis lähemalt riigi valitsemise eest vastutama. Kindlasti on meie seas kodanikke, kellele need üldistused teevad liiga, kes on varem valmis neid õigusi omama. Samas leidub isegi liiga palju neid kodanikke, kes tänu üldistusele saavad varem kaele vastutuse koorma kui nad seda tegelikult väärikisid. Eesti Vabariigi seadustest leiab paragrahve, mis võimaldavad kodanikult väljaspool üldistust isikliku analüüsi alusel ära võtta nii hääle- kui kandideerimisõigus, teatud oluorras on võimalik inimese õigusi piirata ning võtta temalt võrdsus teistega . Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust, hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks. Ma arvan, et võimalus, kedagi hääleõigusetuks tunnistada on üks viis, millega demokraatiat kaitsta, ma ei arva , et see oleks kellegi diskrimineerimine või võrdõiguslikkuse rikkumine . Kuna õigused on antud tehes üldistusi, siis on oluline, et vähemalt kuskilt maalt oleks võimalik jälgida „ Igaühele oma“ põhimõtet.
Poliitiline võrdõiguslikkus eeldab, et kõigi häältel on võrdne kaalukus. Hääle kaal peab olema võrdne, et demokraatia saaks toimida, kõigil on õigus oma arvamusele ja demokraatiat toidab pluralism . Võtame näiteks riigikogu valimised, seal on igal hääletussedelil on võimalik anda nö. üks punkt. See näitab, et tegu on demokraatilke valimistega ning arvestatakse poltiitilise võrdõiguslikkusega. Kuidas on aga lood avaliku arvamusega? Kui mõni kogenud politoloog enne valimisi teatab , kelle poolt ta hääletada kavatseb, tekitab see kõneainet ning nii mõnigi inimene kujundab enda arvamuse sellele toetudes. Kui sellise avalduse teeb mõni vähem kogenenud valija, näiteks esimest aastat valiv abiturient ei mõjuta see avalikkust ning selle põhjal vaevalt keegi teine oma arvamust kujundama hakkab. See on olukord, kus kaks valimistel võrdse kalluga häält, avalikkuse ees sugugi võrdsed pole. Kaks inimest, kes kuuluvad riigi silmis ühte gruppi ning keda hinnatakse samade omaduste põhjal, mõjutavad avalikkust väga erineval moel. Ühe arvamust võetakse kui mingit sorti tõde, teise oma võidakse, aga kritiseerida või üldse mitte sellest välja teha. Kas pole selline olukord mitte diskrimineeriv, samas grupis olevaid inimesi koheldakse erinevalt. On arusaadav, et politoloogil ongi rohkem kogemusi ja teadmisi, aga seljuhul jõuame tagasi probleemini, kuidas kodanikke gruppidesse jaotatakse.
Palju on räägitud, et äkki peaks valimisõiguse vanusepiiri tooma 16. eluaastale. Põhimõtteliselt on selles vanuses inimesel käeas põhiharidus ning selle hulka kuulub ka ühiskonna alaste teadmiste omandamine. Mina näen probleemi selle täitmises mitte nii väga haridustasemes, kui vastutamises. Selleks, et muuta 16-aastane võrdseks mõne 40 aastasega, eeldaks see, et 16-aastane suudab sama palju vastutada. Siinkohal tekib vasturääkivus seaduses. 16 aastane inimene ei ole enda tegude eest veel täielikult vastutav, ta peab omama seaduslikku eeskostjat. Kuidas saab ta siis valida, kui seaduse silmis ei ole kohustatud oma tegude eest vastutama. Ei ole ju mõeldav, et lapsevanemad vastutavad lapse poliitilise valiku eest. Samuti pole neil õigust oma veendumusi, sest see ei oleks vabaduse ja võrdsuse koha pealt õige. Ühesõnaga on see surnud ring. Nooruk valib, vanemad on aga kohustatud vastutama. Et oleks võimalik viia valimisõiguse piiri 16. Eluaastale on vajalik teha seadustes ka muudatus , et selles vanuses inimene on kohustatud oma tegude eest ise vastutama ehk saadaks varem iseseisvaks. Selline muudatus tooks endaga kaasa, aga veelgi rohkem probleeme ja küsimusi. Hetkel tundub olevat mõistlikum vanusepiiri mitte allapoole viia eriti veel, kui selle jaokspuudub tegelikult põhjendatav vajadus.
Poliitiline võrdõiguslikkus on vajalik, et inimesed ei tunneks end diskrimineerituna. See on vajalik demokraatia toimimiseks. Samuti on vajalik sellele piirangute panemine.Piiranguteks on vaja tugevaid põhjendusi, et ära hoida diskrimineerimist. Muidugi ei pruugi kõik otsused olla üheselt põhjandatavad, kuid arvan, et Eestis on valimis- ja kandideerimisõiguse andmine määratud parimal võimalikul viisil. Lähtutud on sellest, et asi oleks kooskõlas üldiste seaduste ja moraalinormidega ning samas on püütud kellelegi mitte ülekohut teha. Võrdsus ja vabadus on demokraatlikus riigis põhivajadused. Võrdõiguslikkus ükskõik, mis tasandil on oluline kogu inimkonna toimimiseks. See on miski millel pole olemas üheselt õigeid ja valesid vastuseid, on vaid hästi või halvasti argumenteeritud seisukohad.