Põhjala heaoluriik – kas saavutamatu ideaal Eestile? (0)

Põhjala heaoluriik – kas saavutamatu ideaal Eestile?
Essee
Kuskile kuulumine on iga inimese jaoks oluline, sama saab öelda ka riikide kohta. Kuuluvustunne on tähtis riigi ja inimese identiteedi kohaselt. Mõte sellest, et ka Eesti võiks olla Põhjamaa ja eestlased põhjamaalased, on rahvuslikult meelestatud eestlaste meeli köitnud juba vähemalt viimased sadakond aastat ( Tuglas -seura). Käsitledes essees erinevaid valupunkte, saab Eesti staatusest Põhjala heaoluriigina täpsemalt aimu .
Heaoluriik on mitmetasandiline mõiste. Heaoluriik on mõiste, mis tähistab sellist ühiskonda või ühiskonna arenguetappi, millele on omane solidaarsus ligimesega ning millel on süsteemsed, avaliku ühiskonna tagatud vormid (Redlich, 2000). Euroopas kätkes heaoluriigi mõiste järgmisi põhimõtteid: tööd peaks olema piisavalt kõigile, kes seda vajavad, haridus kättesaadav kogu rahvale; tervishoiuteenuseid peaksid saama kõik kodanikud ja kõikide kodanike toimetulek peaks olema kindlustatud (Redlich, 2000).
Heaoluriik keskendub kodanike elujärje ja inimarengu edendamisele. Seejuures jäävad nii heaoluriigi eesmärgid kui nende valitsuse abil tagamise realistlikkus sageli vaieldavaks (Jakobson, Kalev, Lumi, Ruutsoo , Saarts , Sootla, Toots , Vetik , 2011, lk. 341). Seda just seetõttu, et tagatavad inimõigused ja demokraatia on potentsiaalselt ohtlikud rahvuslikule ühtsustundele, mistõttu ei ole inimesed enam nõus oma isiklikke huve ohverdama.
Heaoluriik tekib, kui riik on saavutanud mingi kindla taseme, et sellest lähtuvalt siis hüvesid laiali jaotada. Heaoluriik pakub lisaks poliitilistele õigustele ja vabadustele veel ka majanduslikke ja sotsiaalseid tagatisi . Põhjala kontekstis võib heaoluriigi mõistest rääkima hakata 20. sajandi algusaastatest, kui Saksamaa ja Inglismaa eeskujul võeti üle heaoluriigi mudel.
Nagu iga ühiskonnamudeli puhul, esineb ka heaoluühiskonna mudelis puuduseid, nagu näiteks: tehakse asju, mida tegelikult vaja pole, lihtsalt selle jaoks, et tagada inimestele töökohad. Riik kaotab selliselt majandades palju raha, aga seda annab vältida otstarbeka majanduspoliitikaga. Ideaalseid asju ei eksisteeri, aga isiklikule arvamusele tuginedes oleks Eesti jaoks heaoluriigi mudel märkimisväärselt parem, kui praegune ühiskondlik mudel ja järgnevalt toongi välja milline on olukord Eestis, kuhu püüeldakse ja mida teistmoodi teha annaks.
Mis on Põhjala heaoluriik või mida ta üldse endast kujutab, et Eesti selle staatuse poole nii maruliselt püüdleb? Põhjamaade tugevus peitub ühistes väärtustes, millele omakorda tugineb Põhjamaade heaolu ühiskond. Ühisteks põhiväärtusteks on võrdsed võimalused, sotsiaalne solidaarsus ja turvalisus kõigile (Põhjamaade Ministrite Nõukogu). Selle kinnituseks saab tuua lihtsa näite: on mõeldamatu, et tänapäeval jääb noor ema ilma lapsetoetuseta või töötu ilma abirahadeta, see oleks justkui inimõigus ja enesestmõistetav, aga ometigi pole see alati nii olnud.
Rääkides veel ajaloolisest taustast , siis Eesti jäi Põhjamaade arengust kõige tähtsamal arenguperioodil ehk alguses maha, sest oli okupeeritud Nõukogude Liidu koosseisu. NSV-liit eraldas meid muust maailmast ning sedavõrd raskem oli Eestil taasiseseisvumise järel tasa teha 70-aastast stagnatsiooni kahekümne aastaga.
Eesti määratlemine Põhjala heaoluriigina kogus hoogu just taasiseseisvumisjärgsel perioodil, kui üritati määratleda, kuhu post-kommunistlik Eesti kuuluma hakkab. Sellel teemal on sõna võtnud ka mitmed tuntud poliitikud, üks neist Toomas-Hendrik Ilves, kes väitis, et Eesti on pigem post-kommunustlik Põhjamaa, kui Baltimaade hulka kuuluv ja üritas Eestit määratleda paremal järjel olevana (Jacobsson, 2011, lk. 148). Ivari Padar nõustus Toomas-Hendrik Ilvese seisukohaga ja väitis, et Eestil on põhjamaine päritolu ja Eestil on palju Soomelt ja Rootsilt õppida, kuidas oma ühiskonda kujundada (Jacobsson, 2011, lk. 148).
Määratlemisest kaugemale vaadates on selgelt näha, et Eestis on vaja palju tööd teha, et Põhjala heaoluriigi staatusesse tõusta. Eestis ei ole lihtne kohandada norme, mis kehtivad teistes Põhjala heaoluriikides, sest Eestis kehtivad teised poliitilised arusaamad riigist ja alatihti on puudulikud ka võimalused oma staatuse parandamiseks. Sotsiaaldemokraadid üritasid küll Eestit heaoluriigi staatusesse tõsta, aga see katse ebaõnnestus, sest see on ainult osaliselt rakendatav ühiskonnamudel, ning seejärel asuti kohaldama teistsuguseid mudeleid (Jacobsson, 2011, lk. 148).
Liikudes ajajoonel tänapäeva, siis on väga selgesti näha, et Eesti ei ole heaoluriigi staatusesse tõusnud ja ei tee seda tõenäoliselt ka lähiajal. Selle väite kinnituseks saab välja tuua selle, et 2013. aastal elas suhtelises vaesuses 22,1% rahvastikust ja absoluutses vaesuses 8% Eesti elanikkonnast ( Statistikaamet ). Heaoluriikides ei esine vaesust nii suurel määral. Heaoluriigi näitena võime kasutada Soomet, kus ei eksisteerigi allpool vaesuspiiri elamist, sest riik tagab piisaval hulgal rahalist abi kõigile ( Boyle , 2017 ).
Hoolimata nendest kurbadest numbritest on Eestil suur potentsiaal tõusta kunagi heaoluriigiks , sest eeldused selleks on olemas. Eesti on võrdlemisi noor riik ning seetõttu ei ole süsteemile juured alla kasvanud, et seda raske muuta oleks. Eelduste olemasolu ei välista aga puudusi, mis Eestis esinevad. Esimese puudusena tooksin välja sotsiaalse lõhe. Kui Tallinnas ja Harjumaal on inimesed üldjuhul rohkem edule ja rahale kontsentreeritud, siis mujal linnades ja maakondades esinevad teatud erisused selle suhtes. Teenitakse vähem raha ja ei olda nii edumeelsed, kui Tallinnas. Siinkohal oleks paslik ka välja tuua regionaalne lõhe. Tallinnas ja Harjumaal teenitakse regionaalselt kõige rohkem, kui mujal teenitakse märkimisväärselt vähem, mõnes piirkonnas isegi 20% vähem, mis ei soodusta heaoluriigi teket, sest puudub võrdne regionaalne areng. Sellest tulenevalt ei saa inimesi ka ühtlaselt maksustada, et sealt raha näiteks sotsiaalabisse suunata.
Üheks heaoluriigi tunnuseks võib pidada progressiivset tulumaksu, mis tähendab seda, et tulumaksu võetakse sõltuvalt sissetuleku suurusest . Eestis kehtib aga kõigile sama suur tulumaksu määr ning see omakorda soodustab rikastel veel rohkem rikastuda ja vaestel veel rohkem vaesuda. See omakorda ei soodusta riigi jõukuse kasvu ega ühtlase elatustasemega rahvastiku teket, mis on heaoluriigile omane.
Kõik ei ole aga Eesti heaoluriigi staatuse suhtes nii negatiivne. Eesti on astunud taasiseseisvumisest alates märkimisväärseid samme paremuse poole. Peale taasiseseisvumist on kehtestatud mitmeid toetusi ja seadusi, mida okupatsiooniajal ei olnud. Positiivseimaks asjaoluks võiks pidada seda, et hoolekande peavastutus läks riigilt üle kohalikule omavalitusele, mis tagas inimestele personaalsema lähenemise ja kiirema abi. Positiivse poole peale võib veel kanda kondanikuühiskonna kasvava aktiivsuse, mis nõukogude ajal oli piiratud või isegi mõnedel juhtudel keelatud. Kodanikealgatuste positiivne mõju seisneb selles, et inimesed käivad koos ja teevad koos erinevaid tegevusi, see omakorda kasvatab ühiskonda kuuluvuse tunnet ning vähendab sotsiaalset tõrjutust ühiskonnast. Kõige positiivsem tunnus minu jaoks Eestis on see, et on tagatud tasuta kõrgharidus. See soodustab haritud elanikkonna teket, kes kunagi peaksid riigile raha teenima hakkama ja seda riiki tulevikus juhtima hakkama. Tasuta haridus on kindlasti investeering tulevikku ning selle rolli heaoluühiskonna kujunemisel ei saa alahinnata. Ideeliselt tagab haridus parema tuleviku ja väljavaated elule, mis heaoluühiskonnas tähtsal kohal on.
Paraku praegusel hetkel kaaluvad negatiivsed asjaolud positiivsed üles ning seetõttu ei tunnustata Eestit kui heaoluriiki. Eesti on küll suuri samme heaoluriigiks saamise suunas astunud, aga nagu ka eelnevalt mainitud , siis praegu on Eesti jaoks heaoluriigi staatus veel soovunelm, mille kallal usinasti töötatakse. Jällegi jääb kõlama fakt, et Eesti on post-kommunistlik riik, mille areng on alles algusjärgus, sellist stabiilsusmomenti nagu Soomes, Norras ja Rootsis veel tekkinud pole 25. taasiseseisvumisaastaga. Suund, mille suunas Eesti liigub on kindlasti õige, millal aga sihile jõutakse, seda on raske öelda, aga loodetavasti toimub see lähiajal, sest heaoluriigi mudel on mitmekülgselt Eestile kasulik.
Kasutatud allikad:
1. Boyle, G. ( 2017 ) Poverty in Finland . Võrgulehel: https://borgenproject.org/poverty-in-finland/ (21.11.2017)
2. Jacobsson, B. (2011). The European Union and the Baltic states : changing forms of governance. London: Routledge.
3. Kuldkepp, M. Kas Eesti on Põhjamaa? Eesti põhjamaise identiteedi ajaloost. Võrgulehel: https://www.tuglas.fi/kas-eesti-on-pohjamaa (21.11.2017)
4. Mari-Liis Jakobson, Leif Kalev, Ott Lumi, Rein Ruutsoo, Tõnis Saarts, Georg Sootla, Anu Toots, Raivo Vetik. (2011). Poliitika ja valitsemise alused. Tallinna Ülikool.
5. Redlich, R. (2000) Heaoluriigist Eestis. Referaat. Võrgulehel: http://raulpage.org/koolitus/rf_redlich.html (12.12.2017)
6. Suhtelises vaesuses elab iga viies Eesti elanik . (2015). Võrgulehel: https://www.stat.ee/pressiteade-2015-013 (21.11.2017)
7. ÜHTEHOIDEV JA ÜHISTE VÄÄRTUSTEGA PÕHJALA. Võrgulehel: https://www.norden.ee/et/heaolu-uhiskond/tutvustus (21.11.2017)