aspx (24.09.2010) Lümfotsüüdid (Joonis 2) jaotatakse T ja B rakkudeks ja loomulikeks killeriteks (NK) e nullrakkudeks. T lümfotsüüdid moodustavad 70-80% perifeerse vere lümfotsüütidest ja paiknevad ka lümfisõlmedes ning põrnas. Funktsioonile vastavalt eristatakse järgmisi T lümfotsüüte: · T hävitajarakud vabastavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori; · T abistajarakud vallandavad B rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid; · T pärssijarakud muudavad B ja T lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsiooone; · T mälurakud jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T rakkusid, mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.
10. Milliseid antikehi tekib esimesel nakatumisel/ kordusnakkusel/allergia korral? - Esimesel nakatumisel: IgM - Kordusnakkusel: IgG - Allergia korral: IgE 11. Missugused on immuunsüsteemi elundid? – harknääre, luuüdi, lümfisõlmed, põrn 12. Kuidas jagunevad lümfotsüüdid? – T- ja B-rakud ning loomulikud killerid (NK) ehk nullrakud. 13. Milleks muutuvad antigeeni ilmumisel B-lümfotsüüdid→ mida need uued rakud tootma hakkavad? – Nad muutuvad mälurakkudeks ja plasmarakkudeks. Plasmarakud hakkavad tootma antikehi. 14. Mis on T4 ehk CD4 väikeste lümfotsüütide ülesandeks ja kuidas neid nimetatakse? - T4 ehk CD4 väikeseid lümfotsüüte nimetatakse abistaja ehk helper-rakkudeks ja nende ülesanne on antigeeni äratundmine ning vastava informatsiooni edasiandmine T8- või B-lümfotsüütidele (killer-rakkudele). Mis on T8 ehk CD8 väikeste lümfotsüütide ülesanne ja kuidas neid nimetatakse?
ühe antigeeniga. See reaktsioon saab toimuda, kuna ristreaktiivsel antigeenil on ühine epitoop immuniseerimise antigeeniga või sellel antigeenil on ehituselt sarnane epitoop immuniseeriv antigeeniga Antigeen- antikeha vastasmõju Organismi satub võõrkeha, mille küljes on antigeen. Võõrantigeeni toimel asub organismis kiiresti paljunema üks konkreetne B-lümfotsüüt, tekitades klonaalse rakupopulatsiooni. Selliseid B-lümfotsüüte, mis on asunud antikehi sekreteerima, nimetatakse ka plasmarakkudeks. Need on terminaalselt diferentseerunud rakud (täiskasvanud rakud, ei arene enam edasi) ja nende eluiga pole pikk. Kui organismist see antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud. Kuid siiski, väike osa nendest rakkudest jääb pikaealisteks nn. mälurakkudeks. Nende funktsioon seisneb selles, et kui organism hiljem kohtab samasugust antigeeni, siis tekib immuunvastus sellele palju kiiremini ja efektiivsemalt. Sellega seletatakse ka seda, miks osasid haigusi põetakse ainult
samad igas vabas antikehas meie kehas. 24. Varieeruvad ühendamissaidid. Antikehade varieeruvus on suures osas saavutatud juba antikehade geenisegmentie assambleerimise geneetiliste mehhanismidega. Inimese ja imetajate antikehade kaasasündinud varieeruvus tuleneb antikehade geenisementide kombinatoorsest ühendamisest somaatilisel rekombinatsioonil B-lümfotsüütite diferentseerumisel antikehasid tootvateks plasmarakkudeks. 25. Rakutsükkel. Tsüklilised sündmused rakkude elus. Rakutsüklis toimub mitoosi (M) ja interfaasi (I) vaheldumine. Interfaas jaotatakse G1-, S- ja G2-faasiks. 26. Tüvirakud. Rakkude põlvnemine toimub tüvirakkude kaudu. 27. Epigenoomsed värvusmosaiigid. Pigmenti moodustavate rakkude järglased on pigmenteerunud ja moodustavad organismide kehal värvuslaike (nt emaskasside mustad-kollased laigud). 28
saamiseks. Millistele bioloogilistele nähtustele tuginedes sai võimalikuks meristeempaljundus ? Meristeemrakud on totipotentsed ehk arenguliselt täisvõimelised. Mis on hübridoomid ning kuidas neid saadakse ? Hübridoom on B-lümfotsüüdi ja kasvajaraku hübriid, mis toodab monokloonseid antikehi. Hiir immuniseeritakse mingi antigeeniga ning kahe nädala pärast eraldatakse tema põrnast B- lümfotsüüdid, millest osad muutuvad plasmarakkudeks, mis toodavad antikehi selle kindla antigeeni vastu. Kuna B-lümfotsüüdid pole võimelised ise paljunema või väljaspool organismi kaua elama, pannakse need kasvajarakkudega ühisesse segusse, mis soodustab nende ühinemist. Tekkinud rakud viiakse selektiivsöötmele ning ellu jäävad ainult hübridoomid, mis kloonitakse. Valitud kloone kasvatatakse antikehade saamiseks elusorganismides või kunstlikes tingimustes. Milles seisneb monokloonse antikeha eelis tavalise antiseerumi ees ?
pinnal, kinnituvad nakatunud raku pinnale ning toodavad kemikaale, mis tapavad PATOGEE PATOGEE nakatunuid rakke. Nakatunud rakkude surma tulemus on patogeeni hävitamine. N HÄVIB N HÄVIB 2. B-rakke on samuti väga palju liike, igaüks on võimeline tuvastada kindla antigeeni. Kui B-rakk aktiveerub T-raku abil, siis nad jabunevad plasmarakkudeks. Need plasmarakud muutuvad antikehade valmistamise tehasteks, mis sattuvad vereringesse, kus antikehad kinnituvad nakatumise põhjustava antigeeni külge ning sellel viisil tähistavad neid, et makrofaag saaks neid hävitada. Mõned B-rakud ei muutu antikehade tootjateks, vaid neist saavad mälurakud, mis on võimelised ellu jääma mitme sajandite jooksul. Tänu nendele sekundaarne immuunvastus samale patogeenile on tulevikus kiirem ja tugevam.
pinnal, kinnituvad nakatunud raku pinnale ning toodavad kemikaale, mis tapavad PATOGEE PATOGEE nakatunuid rakke. Nakatunud rakkude surma tulemus on patogeeni hävitamine. N HÄVIB N HÄVIB 2. B-rakke on samuti väga palju liike, igaüks on võimeline tuvastada kindla antigeeni. Kui B-rakk aktiveerub T-raku abil, siis nad jabunevad plasmarakkudeks. Need plasmarakud muutuvad antikehade valmistamise tehasteks, mis sattuvad vereringesse, kus antikehad kinnituvad nakatumise põhjustava antigeeni külge ning sellel viisil tähistavad neid, et makrofaag saaks neid hävitada. Mõned B-rakud ei muutu antikehade tootjateks, vaid neist saavad mälurakud, mis on võimelised ellu jääma mitme sajandite jooksul. Tänu nendele sekundaarne immuunvastus samale patogeenile on tulevikus kiirem ja tugevam.
Eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral. Basofiilsete granulotsüütide terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini, mis laiendavad veresooni ja parandavad sellega verevoolu põletikukoldes. T- ja B- Lümfotsüüdid. T-lümfotsüüte on umbes 70...80% lümfotsüütide koguarvust. Funktsioonile vastavalt eristatakse: T-hävitajarakud- vabastavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori. T-abistajarakud- vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid. T-pärssijarakud- muudavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone T-mälurakud- jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väiksel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori organismi 2 sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.
Nad osalevad allergilistes reaktsioonides. ·Ka eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral, kuid nende mõju on vastupidine basofiilidele. Nad takistavad histamiini eraldumist basofiilidest, lagundavad histamiini põletikukoldes ja vähendavad põletikureaktsioone ja turset. LÜMFOTSÜÜTIDE LIIGID ·T-hävitajarakud ·T-abistajarakud vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid. ·T-pärssijarakud muudavad B-jaT-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone. ·T-mälurakud jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulga lantikehasid. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid. Mis tagab kiire immunoloogilise vastuse. ·B-lümfotsüüte on umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. B-lümfotsüüte jaotatakse plasmarakkudeks
Granülotsüüdid jagunevad veel basofiilseteks, eosinofiilseteks ja neutrofiilseteks granülotsüütideks. Agranülotsüüdid jagunevad veel lümfotsüütideks ja monotsüütideks. Granülotsüüdid suurendavad veresoonte läbilaskvust, soodustades põletiku teket ja turse moodustumist. Osalevad allergilistes reaktsioonides. Lümfotsüütide liigid/funtksioonid- Jagunevad veel omakorda T-lümfotsüüdid(vallandavad B- rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ning produtseerida antikehi ning muudavad lümfotsüütide aktiivsust ning reguleerivad selle kauu immuunreaktsioone) ja B- lümfotsüüdid(plasmarakud ja B-mälurakud) 70.Organismi kaitsevõime Organismi kaitsevõime-Kaasasündinud e loomulik immuunsus(reageerib mõjuritele kiiresti, tunneb ära patogeenide molekulaarsed struktuurid) Omandatud ehk adaptiivne immuunsus(reageerib aeglasemalt, väga spetsiifiline ja efektiivne-suudab eristada keemiliselt sarnaseid aineid, on olemas mälu)
Siin see paljuneb ja APC-lt saadud vihjete alusel diferentseeruvad järglasrakud erinevate funktsioonidega efektorrakkudeks. CD8- T-rakud omandavad võime tappa sihtmärkrakke. CD4- T-rakud võivad diferentseeruda mitut erinevat tüüpi efektorrakkudeks, sh nendeks, mis võivad aktiveerida makrofaage, CD8- T- rakke ja B-rakke. B-rakud lümfisõlmes Lümfisõlmes B-rakud aktiveeritakse ja diferentseeritakse kõrge afiinsusega antikehasid sekreteerivateks plasmarakkudeks. B-raku aktiveerumine vajab nii antigeeni seondumist B-raku BCR-retseptorile kui ka otsest kontakti aktiveeritud Th- rakuga. Mõlemad sündmused on tagatud lümfisõlme anatoomiaga. B-rakud erinevad T-rakkudest selle poolest, et nende retseptorid saavad ära tunda vaba antigeeni. B-rakk kohtub antigeeniga tavaliselt folliiklis. Kui tema BCR seondub antigeenile, aktiveerub B-rakk osaliselt ning ,,neelab alla" ja protsessib selle antigeeni.
- tsütokiinidest Kirjelda T-lümfotsüütide aktivatsiooni protsessi. – protsesside kompleks – TCR+MCH+AG seostumise tulemusena algab lümfokiinide tootmine ja rakkude paljunemine, lisaks tsütotoksilistel rakkudel vallandatakse tsütolüütilised mehhanismid Kirjelda B-lümfotsüütide aktivatsiooni protsessi: mis juhtub B-lümfotsüüdiga peale aktivatsiooni, mida on aktivatsiooniks vaja? – peab seostuma AK-ga ning seejärel osad rakud muutuvad mälurakkudeks ning teised plasmarakkudeks ning hakkavad tootma AK. B-lümfotsüüdid ei lahku peale aktivatsiooni organismist, nad lahkuvad peale küpsemist oma tekkeorganist ehk luuüdist Millal inimese arengu käigus algab eri tüüpi antikehade süntees? Millal on lapse immuunsüsteem eriti nõrk? – sünniga algab IgA süntees ja IgG süntees. Lapse humoraalne immuunsus on eriti nõrk 3. kuust kuni 1. aastani Kirjelda T-lümfotsüütide diferentseerumise etappe. – erinevate TRC loomine geneetiliste
peremeesrakusisene paljunemine salmonellal, kaitsev limakapsel, fagotsüüte hävitavad mehhanismid, biofilmide moodustumine 276. Adaptiivne immuunsus: koosneb spetsialiseernud rakkudest ja protsessidest, millega tagatakse veelgi efektiivsem kaitse, pärast võõrkeha avastamist toimub spetsiifiline immuunvastus 277. T-rakud: abi-T-rakud stimuleerivad B-lümfotsüütide diferentseerumist antikehasid tootvateks plasmarakkudeks, tapja-T- rakud kannavad raku pinnal antigeenidega seonduvaid T-rakkde antigeenseid retseptoreid, tappes vastavaid antigeene eksponeerivaid rakkusid, supressor-T-rakd pidurdavad või reguleerivad maha plasmarakkude ja tapja-T-rakkude aktiivsust pärast nende toimimist, mälu-T-rakud mäletavad antigeeni ja kokkupuutel sama antigeeniga moodustuvad suurel hulgal abi-T-rakud ja tapja-T-rakud 278
Peamiselt neutrofiilsed granulotsüüdid. Eosinofiilsete gr.hulk suureneb allergiliste reaktsioonide korral. Basofiilsete terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini, mis laiendavad veresooni ja parandavad verevoolu põletikukolletes. T ja B Lümfotsüüdid- T lümfotsüüte u 70-80% lümfotsüütide koguarvust. Vastavalt funktsioonile eristatakse: T-hävitajarakud- vabastaavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori. T-abistajarakud-vallandavad B rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid. T-pärssijarakud-muudavad B ja T lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioonie T-mälurakud-jäävad lümfisõlmedesse aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori sattumisel organismi valmib suurel hulgal T.rakkusid,mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse. B-lümfotsüüte umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. Jaotatakse plasmarakkudeks ja B-
põletikuprotsessi ja tekitades turset. Nad osalevad allergilistes reaktsioonides. · Ka eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral, kuid nende mõju on vastupidine basofiilidele. Nad takistavad histamiini põletikukoldes ja vähendavad põletikureaktsioone ja turset. Lümfotsüütide liigid: · T-lümfotsüüdid T-tappurrakud T-helper-rakud vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid. T-supressorrakud muudavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone. T-mälurakkudes on esindatud igat liiki T rakkude mälurakud, mis jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aasateks pärast infektsiooni. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagavad
põletikuprotsessi ja tekitades turset. Nad osalevad allergilistes reaktsioonides. · Ka eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral, kuid nende mõju on vastupidine basofiilidele. Nad takistavad histamiini põletikukoldes ja vähendavad põletikureaktsioone ja turset. Lümfotsüütide liigid: · T-lümfotsüüdid T-tappurrakud T-helper-rakud vallandavad B-rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid. T-supressorrakud muudavad B- ja T-lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsioone. T-mälurakkudes on esindatud igat liiki T rakkude mälurakud, mis jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aasateks pärast infektsiooni. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T-rakkusid, mis tagavad
antikehad võimelised läbi viima. Tsütokiinide sekretsioon kasvad, aga mõjutatavate rakkude pinnal kasvab ka nende retseptorite hulk. Immunoloogilise sünapsi tekkimisel toimub tsütokiinide suunatud liikumine nende kahe raku vahel. Tsütokiinide üleprodutseerumine, superantigeeni puhul, – hakkvad seonduma ka neili kus on vähe resteptoreid. Rünntakse ka keha enda rakke, mis ei ole infektsiooniga seotud. Üleminek plasmarakkudeks toimub enamasti väljaspool lümfisõlmi. Neid iseloomustab antikehade sekretsiooni kõrge tase. See tagatakse kergete ning raskete ahelate transkriptsiooni kiiruse järsu tõusuga. Ilmselt toimub ka vastavate mRNAde stabiliseerimine. Mehhanism pole päris selge. Erinevused ning sarnasused T ja B rakkude aktiveerimisel Mõlemal juhul vajalik: 1. antigeeni äratundmine 2. tsütokiinide osalemine 3. kontakt teise, eelnevalt aktiveeritud, immuunsüsteemi rakuga. T rakkude puhul 1. ja 3
komplemendi defektidest ja fagotsütoosi defektidest. B-rakkude puhul: Eellas-B-rakud (pre-B cells), mis sisaldavad tüstoplasmaatilist IgM-i, ei arene täiskasvanud B- rakkudeks, mis ekspresseeriksid rakupinna antikeha retseptoreid (Brutoni tõbi). Selle tulemusena ole enam ringluses B-rakke ja antikehasid (agammaglobulineemia). Täiskasvanud B-rakkude võimetus areneda plasmarakkudeks T-rakkude puhul: Tüümuse puudumine arenguhäirete tõttu Adenosiini või guanosiini akumulatsioon defektse adenosiini või puriini nukleosiidi fosforülaasi tõttu. Komplemendi puhul: Jaotatakse kolme suurde klassi: C1 esteraasi inhibiitori puudulikkus, kõige tavalisem pärilik komplemendi defitsiitsus, avaldub päriliku angioödeemina defitsiidid varajaste komponentide hulgas – võib viia opsoniini defektideni
trabeekulite ja säsiväätide vahel medullaarsed intermediaarsiinused ja lümfisõlme väratis värati- e hilaarsiinus Lümfi kulg lümfisõlmes: aferentne lümfisoon subskapulaarsiinus kortikaalne intermediaarsiinus medullaarne intermediaarsiinus värat ja hilaarsiinus eferentne lümfisoon Lümfisõlmedes toimub B-lümfotsüütide aktivatsioon ning diferentseerumine antikehi tootvateks plasmarakkudeks Lümfisõlmede mikrostrooma moodustavad retikulaarkiud ja retikulaarrakud Eristatakse perifeerselt paiknevat koort, tsentraalselt paiknevat säsi ja nende vahele jäävat parakorteksit – parakorteksis paiknevad peamiselt T-lümfotsüuüdid (v.a su) Lümfisõlmekoores paiknevad arvukad ümarad struktuurid – lümfifolliikulid e lümfisõlmekesed Säsis paiknevad säsiväädid PÕRN
B-lümfotsüüte: 50% põrnas, 25% lümfisõlmes 15% veres. B-rakud võivad valmida luuüdis ja Peyeri naastudes. Esinevad luuüdis, lümfisõlmedes, põrna valges pulbis, tonsillides, gastrointestinaaltrakti lümfaatilises koes. Moodustavad lümfifolliikuleid, mille aktivatsioonil arenevad folliikuli keskel heledamalt värvuvad idutsentrid blastrakud, millest üks osa moodustab mälurakud ja teine osa transformeerub immuunglobuliine sünteesivateks plasmarakkudeks. B-lümfotsüüdi pinnal on IgM pinnaantigeen, mis määrab pinnaretseptori. Sellele lisaks ekspresseeruvad pinnal veel CD19, CD20 ja CD21 molekulid. Küpse B raku pinnal on retseptoriteks membraan seotud antikehad. Ekspresseerib veel teisi molekule membraanile: B220- sageli kasutatakse B-raku pinnamarkerina, ei ole unikaalne. CD40 reageerib TH pinnal oleva CD40-ga. MHCII molekulid lubavad B-rakul antigeeni esitleda. CDR 1 ja CDR2 on retseptorid komplemendi valkude jaoks
annaabi.ee 
