fükotsüaniin ja fükoerütriin; () genoomi suurus on enam-vähem sama; (x) tülakoidid paiknevad üksikult; () tülakoidid on lamellideks pakitud; (x) antennpigmendid on koondunud fükobilisoomidesse; () esinevad gaasivakuoolid; () esinevad heterotsüstid; () on võime fikseerida lämmastikku Levik: (x) valdavalt meres; () valdavalt magevees; (x) valdavalt kaldavöötmes põhjale kinnitunult; () valdavalt planktonis; () valdavalt ookeanisügavikes Liike arv on: (x) 5000-5500; () 150-200; () 15000-25000; () ¨ule 100000 Stramenopiilid Flagellatsioon. Tüüpiline heterokontne flagellatsioon: () üks vibur, suunatud ettepoole; () viburipärg raku eesosa ümber; (x) üks pikk karvakestega vibur on suunatud ettepoole, teine sile ja lühem on suunatud tahapoole; (x) kaks viburit mis on eri pikkusega; () neli viburit mis on kaetud orgaaniliste soomustega Esineb klorofüll: (x) a; () b; (x) c
Meres elav: haliplankton Riimveeplankton ehk hüfalmüroplankton. Järve elav ehk limnoplankton Jões elav ehk potamoplankton Lombi- ja tiigiplankton ehk telmatoplankton. Sooplankton ehk heloplankton Allikaplankton ehk krenoplankton Soolajärveplankton ehk salinoplankton Läänemere fütoplankton. Fütoplankton. Liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest. Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud eluks riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 (10) . Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide tõuseb üle 14-15º Rohevetikad - koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega. Väikese soolsusega rannikuvetes suureneb rohevetikate liikide arv järsult. Rohevetikad arenevad soojal aastaajal. Mändvetikad - üherakulised v. koloniaalsed vetikad. Riimvees on
Vibur- ja ripsloomad võivad veekogudes edukalt piirata bakterite juurdekasvu. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.3 Vetikad Praeguseks on Peipsis määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Siiani avaldatud liiginimestikud pole kaugeltki täielikud. Paljud vetikad on mitmel põhjusel jäänud määramata. Tähtsal kohal on järves sini-, räni- ja rohevetikad. Sinivetikad ehk tsüanobakterid on liikide koguarvult kolmandal, planktonis viimasel ajal aga esikohal. Paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga. Eriti liigirohke ja arvukas on perekond Anabaena Peipsi Suurjärves. Ohtralt esineb ka väga väikestest rakkudest koosnevad kolooniaid perekondadest Aphanocapsa, Aphanothece ja Cyanodictyon; neist paljud on seni liigini määramata. Ränivetikad on liikide arvult olnud planktonis ülekaalus peaaegu viimase kümnendini, mil neid on hakanud ületama sinivetikad. Peipsi karakterliik on Aulacoseira islandica, suhteliselt
Kidakärssussid ehk akantotsefaalid on parasiitsete loomade hõimkond. Kidakärssussidele, nagu nimigi ütleb, on iseloomulik kärsa olemasolu. Kärss aitab neil siseneda peremeesorganismi ja seal kinnituda. Kidakärssusse on kirjeldatud umbes 1150 liiki.Paljudel kidakärssussidel on keeruline elutsükkel, mille vältel elatakse erinevates peremeesorganismides. Harjaslõugsed Harjaslõugsed on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad röövtoidulised mereussid, nende osakaal on maakera kogu planktonis suurim. Harjaslõugseid teatakse tänapäeval üle 20 perekonna 120 liigiga.Umbes 20 % harjaslõugsete liikidest on bentilised ning substraadina kasutavad nad peamiselt vetikaid ja kive. Neid leidub praktiliselt kõikides soolastes veekogudes.Enamik harjaslõugseid on läbipaistvad ja torpeedo-kujulised. Üksikud süvamere liigid on oranzid. Nende pikkus on 3 millimeetrist 12 sentimeetrini. Sammalloomad Sammalloomad on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad väikesed kolooniates elavad loomad
Antarktikas on produktsioon praktiliselt primaarproduktsioon on 50-600 g C m-2 aastas. 0, keskmistel laiustel umbes 2400 g C m-2 aastas ja troopilistes vihmametsades kuni 3500 g C m-2 aastas. Vees on produktsiooni ja biomassi suhe P/B Maismaa taimed on kõrge biomassiga, kuid kõrge (100-300). Planktonis on vetikad väikesed produktsioon on seevast suhteliselt madal. P/B ja biomass on reeglina madal, kuid nad kasvavad on vaid 0,5-2,0. ja paljunevad kiiresti. Mis vahe on toitumispüramiidil maailmameres ja maismaal? Enamus mereloomadest on kõigusoojased Maismaaloomad nii püsisoojased (imetajad ja (imetajad väljaarvatud). Mereloomad elavad linnud), kui ka kõigusoojased nt putukad,
Ränivetikate domineerimine tõi suure pöörde ookeani ja kogu Maa süsinikuringesse. Suuremarakulised vetikad tähendasid kiiremat settimist, orgaanilise aine ladestumist ookeanidesettesse, mis omakorda lõi eelduse nafta tekkeks. Seetõttu vähenes atmosfääris süsiniku osakaal ja suurenes hapniku konsentratsioon (Olli, 2014). Ränivetikad on enamasti vabalt elavad fototroofid, harva endosümbiondid. Neid esineb võrdselt nii planktonis, bentoses kui ka perifüümis, moodustades veetaimede ja kivide pinnale pruunikas-roheka kihi. Diatomeed on levinud nii magevees kui meredes (Olli, 2014). 1.2 Ehitus Nimi diatomee tuleneb kreekakeelsest sõnast diatomos, mis tähendab „pooleks lõigatud“ ja tähistab nende kaheosalist ränist rakukesta ehk pantsrit (Olli, 2014). Diatomeedele on omane räniühenditest, täpsemalt ränidioksiidist (Si nO2n-x(OH)2x, kus x on täisarv) rakukest ehk pantser
Sinivetikad tekitavad veeõitsenguid. Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva keskkonna tõttu, eeskätt temperatuuri ja toitesoolade koguste kõikumise pärast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega. Kevadel pärast jää sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus väiksemõõtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid talletatakse võimalikult vähe (siia võiks panna viite Ingmar Oti joonisele). Suve alguses on suurem osa toitesooladest veest tavaliselt ära tarbitud. Arvestades ka vetikatest toituva zooplanktoni arvukuse kasvu, ei suuda kiirekasvulised liigid sellistes tingimustes enam püsivaid populatsioone säilitada
vaheperemeheks sõudiklane, lõpp-peremeheks inimene, vahepeal veel röövkalas. 21. Keriloomad (Rotifera): ehituse ja eluviisi iseärasused, tähtsus siseveekogudes, näiteid Ehitus: Mikroskoopilised, töntsaka kehaga; epidermis tihti paksu ja jäiga rüüna. Ees, suu ümber ripsmetest keriaparaat, nii toitumiseks kui kulgemiseks. Taga paaritu jalg kahe varbaga. Neel: lihaseline mastaks, jäikade kitiinist hammastega. Eluviis/tähtsus: Filtreerijad või röövloomad. Planktonis, veepõhjas, samblas. 22. Ümarussid (Nematoda) ja jõhvussid (Nematomorpha): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Ümarusside ehitus: Väliskujult on ümarussid kõik üsna ühtmoodi. Pulkjas teravate otstega keha. Paks kolmekihiline kutiikel, mistõttu kasvades kestuvad. Sirge sool, pärakuga tagaotsa ligidal. Eluviis: Meres, magevees, mullas; ka palju taimede ja loomade parasiite. Vabaltelavad on enamasti mikroskoopilised.
üksikute liikide leviku ulatuse Läänemeres. Tähtsamad rühmad: 1. Sinivetikad algelise ehitusega üherakulised ja koloniaalsed vetikad, mida iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees, riimvees ja taluvad soolsust kuni 8 promilli. Arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. 2. Viburvetikad Läänemere planktonis kõige rikkalikumalt esindatud vaguviburvetikad, mida isel tselluloosist plaadikestest koosnev rüü ning sellel olevad ring- ja pikivagu. Enamik like on merelise päritoluga. Vaguviburvetikad arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid kõige massiivsemalt sügisel, teised kevadel.Ülejäänud viburvetikate rühmad on Läänemere planktonis esindatud ainult üksikute liikidega. Kõige tavalisemad on merelise päritoluga
Osooni neelav mõju ultraviolettkiirgusele kasvab kiiresti kiirguse lainepikkustel alla 320 nm ja lainepikkusega alla 290 nm päikesekiirgus maapinnani peaaegu üldse ei jõua. Kui niisugust kaitset poleks, tapaksid ultraviolettkiired kiiresti kõik elusolendid.Kui atmosfääriosoon kahaneb, siis ultraviolettkiirguse tugevnemise tõttu võiksid teadlaste arvates kaasneda järgmised nähtused:suuremat hulka inimesi hakkavad ohustama nahavähk ja silmakae;tekivad organismide kahjustused planktonis, mis omakorda häirib toitumisahelat ookeanis;soodustub happelise sudu tekkimine;väheneb toiduteraviljade, näiteks riisi, saak;immuunsüsteemide kahjustamise tõttu võivad hakata levima mõned nakkushaigused.Kui paks on osoonikiht 5 Eestis?. Osoonikihi paksus muutub aasta jooksul umbes samal viisil, nagu paljud teised aastaaegadega seotud suurused. Kõige paksem on osoonikiht meie kohal talvel- varakevadel,kõige õhem hilissügisel
6 · Sügisel väheneb suviste vormide arvukus ja suureneb külmaveeliste liikide osatähtsus. Oktoobrini esinevad mõned ripslaste ja tintinniidide liigid. Langeb keriloomade ja vesikirbuliste arvukus. Palju aerjalgseid süüakse ära kalade ja makroplanktoni poolt. · Talvel: liigi- ja isendivaene.Domineerivad merelised aerjalgsed: ebahormik,ogatömbik ja merikulles, koodik ja putak. Lisaks täiskasvanud isenditele on planktonis ka aerjalgsete noorvorme. Planktonorganismid on vertikaalselt jaotunud ühtlaselt. Talvitumine: Vesikirbud ja aerjalgsed võivad talvituda puhkestaadiumis põhjasetetes. Planktilistel vähkidel on erinevad strateegiad talve üleelamiseks (täiskasvanuna või noorvormidena). 7
Paelussid põlvkondade ja permehe vahetusega N: laiuss tangud röövkalas, inimese sooles saab täiskasvanuks, linnuroni vageltang elab kalas, täiskasvanult veelindude sooles, laipea-nelkuss vastsena väheharjasusside kehaõõnes, täiskasvanuna karpkala sooles. 21. Mikroskoopilised, töntsaka kehaga. Ees, suu ümber ripsmetest keriaparaat, nii toitumiseks kui ka kulgemiseks. Taga paaritu jalg kahe varbaga. Jäigad kitiinist hambad. Filtreerijad ja röövloomad. Planktonis, veepõhjas, samblas.Vastsejärku pole, põlvkondade vaheldumine. Filtreerivad siseveekogudes vett. 22. Ümarussid - Väliskujult on ümarussid kõik üsna ühtemoodi. Pulkjas teravate otstega keha, paks kolmekihiline kutiikel, mistõttu kasvades kestuvad.sirge sool, pärakuga tagaotsas. Vastsed üsna täiskasvanute sarnased.meres, magevees, mullas, ka palju taimede ja loomade parasiite. N: varbuss, sireuss, liimuksolge, naaskelsaba, keeritsuss, guinea niituss, kiuduslased
Bentose hulk väheneb suurvee ajal, kui kandub massiliselt allavoolu. REOFIILID- voolulembesed veeorganismid. Fütoreofiilid: sammaldel ja õistaimedel (ehmestiivalise vastne, mardikaline). Psammoreofiilid: kiires voolus liival. Ainuraksed, keriloomad, nematoodid, ussid, putukad, limused. Nt. jõekarbid, ühepäevikulise vastsed. Peloreofiilid: bakterid, ränivetikad, ainuraksed jne. Ka suuremad selgrootud (mudatuplane, kersaskarp). Veehoidlates kaovad reofiilid. Sogases vees planktonis vähe. Zoobentoses on palju rohem surusääsklasi kui jõgedes. Läbipaistvas vees bentost palju. Veehoidlate nekton: kalad, esimestel aastatel hea kudeda, sest palju uppunud luhataimi. Plankton maailma veekogudes Viktor Hensen (1887): "Kõik, mis vees hõljub". Plankton e. hõljum on veekogus hõljuvate liikumisvõimetute või väikese liikumisvõimega organismide - plankterite - kogum. Planktonis on kaks komponenti:
Eri vetikad on kohastunud erinevatele tingimustele, võivad asustada erinevaid sügavusi. Madalas vees elavad rohevetikad, sügavamal pruunvetikad ja kõige sügavamal puna-ja sinivetikad. Sinivetikatel on sinakasvioletsele valgusele sobivad pigmendid fükobiliinide näol. 1902. a avastas Gaidukov vetikate kohastumuse erineva kvaliteediga valgusele, seletas fotosünteesivate taimede kromaatilise adaptsiooni. Planktonis elavad taimed võivad ööpäeva jooksul oma asendit sügavuti muuta. Varjutaimede omadused: madal kompensatsioonipunkt, madal valguskõvera platoo (veesisestel taimedel). Soojusreziim. Temperatuuritingimused vees on stabiilsemad kui õhkkeskkonnas, sest vee erisoojus 1kcal (15 kraadi juures) on üle nelja korra suurem õhu omast (0,24 kcal). Vee soojusmahutavus on suur ja veekogud soojenevad ja jahtuvad aeglaselt. Kõrge aurumissoojus hoiab ära veepinna kuumenemise
Rohevõrgustik küll väheneb, kuid samas on võiamlus hotelli ja spaa ümbrus istudada rohelist täis ja tekitata nii kunstlik roheala. 4.5 Mõju inimeste tervisele, heaolule ja varale Inimesed otsest kahju ei saa. Pigem teeb järve regulaarne puhastamine ja hooldamine head, kuna on olnud olukordi, kus Harku järvel on olnud väga tugevad veeõitsengud. Vee läbipaistvus on seal kunagi olnud vaid 9 cm. Põhjuseks olid kunagised reoveepumplate rikked. Seal on planktonis palju organisme, kes tahavad kergesti lagunevat orgaanilist ainet ehk eesti keeles solki. Seega pidev seire ja puhastamine tagab hea veekvaliteedi, mis peaks suplejatele ja kalastjatele meeldima. Spaa ise pakub väga palju erinevaid võimalus ka kohalikud ise saaksid kasutada neid huvisi ja ei peaks kaugele trenni, jõusaali või ujulasse sõitma vaid kõik oleks ligidal olemas. Haabersti linnaosad
Eestis esinevad rannikutüübid. Lainetuse mõju randadele. -Järsakrannik tekib, murrutab randa, nt. Põhja-Eestis ja saartel pankrannik ja kriidikaljud Taanis ja Saksamaal -Lauskrannik tekib, kui toimub setete kuhjumine, nt liivarannik maasäärte ja laguunidega mere lõunaosas, skäärrannik Soomes ja Rootsis. 2. Läänemere taimestik. Fütoplankton. Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega
taimede varustatusest vee ja mineraalainetega, taime füsioloogilisest seisundist, temperatuurist, lehe vanusest ja taimeliigist. Kasv on seda intensiivsem, mida intensiivsem on fotosüntees ja mida tagasihoidlikum on hingamine. Hingamiseks kulub metsakooslustes suhteliselt suur osa kogutoodangust - ligi 50%. Veel suuremad on hingamiskaod troopilistes vihmametsades, kus R = 70 ..80%. Seevastu rohttaimekooslustes, kus fotosünteesis osaleb suurem osa taimsest massist, eriti aga planktonis, kus kõik rakud sünteesivad orgaanilist ainet, suhe R läheneb 10-le. Vastavalt produktsiooninäitajatele ja -kadudele muutub koosluses aja jooksul aastane juurdekasv. Noortes metsakooslustes, kus lehestikumassi kohta on veel suhteliselt vähe varte- ja juurtemassi, on biomassi juurdekasv intensiivne. Hiljem netoproduktsioon hakkab vähenema, hingamiskaod aga suurenevad edasi. Mida suuremaks
Seisvas vees on neid vähe. Ainevahetusproduktid on rasvad. Nanoplanktoni hulka kuuluvatel viburlastel puudub tugev rakusein, ka kalduvus uppuda ei ole omane. Kulgevad vees viburite abil, kuni 20 kehapikkust tunnis. Viburvetikaid võib leida kohast, kus ei ole lainetust või avavett. Neile ei meeldi liikuv vesi. Palju on neid troopilistes vetes. Suhteliselt sügavates veekihtides. Tähtsus: 70ndatel alles saadi aru. Tehnika arenes. Planktonis olevate 200-2000 mikromeetriste isendite hulgas domineerivad loomad ehk zooplankton. Kõige rohkem on koorikloomi: aerjalalised (ehk kopepoodid) ja vesikirbulised (ehk kladotseerid). Need 2 rühma on ränivetikate ja viburvetikate esimesed tarbijad. Üle 2000 mikromeetrised isendid kuuluvad makrozooplanktoni hulka (kalamari, kalalarvid ja ka sültjad organismid - meduusid, salbid ehk meretünnikud)
bentost. Võimas põhjataimestik murrab laineid. Aeglase vooluga jõed organismirikkad – rikkalik infauna. Keskmise vooluga – domineerivad filtraatorid? Väga kiire vooluga – pole midagi eriti. Kalad toituvad epifaunast N: suudmetes lestad, angerjad. Järvedes põhjas põhjasetted – ideaalsed infaunale, aga ka kruusased kohad – karpidele. Planktoni produktiivsus Hüdrodünaamilised alused. Fütoplanktoni populatsioonide kasv kui protsess, mis on kõikide teiste planktonis toimuvate protsesside alus, sõltub nii magevee kui merevee keskkonnas aset 5 leidvatest hüdrodünaamilistest muutustest Vesikeskkonna produktiivsuse aluseks on fütoplankton. Mis põhjustab planktoni produktiivsust? Vee läbisegunemine, stratifitseerimine. Termokliiniks - sellest üleeelmine veekiht on ühtlaselt läbisegunenud. Temperatuuri, meredes soolsuse järgi vesi kihistub.
-pakub varju ja toitu veeloomadele -kohastunud vähese valgusega -üheaastased taimed -punavetikate vahel on rohkesti rannakarp -pruunvetikate, sh. põisadru vöönd Läänemere fütoplakton -liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad. Läänemere piirkonnas on kõige rikkalikumalt vaguviburvetikaid, mis arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid massiivselt sügisel, teised kevadel. Rohevetikad. Koloniaalselt mageveelise levikuga vetikad on Läänemere piirkonnas esindatud väheste liikidega
OA. Autohtoonne OA - veekogus toodetud OA. Lahustunud orgaaniline aine (LOA, ingl. DOC vi DOM). Kergesti lagundatav LOA (aminohapped, ssivesikud, polsahhariidid) satub vette nii autotroofide kui heterotroofide elutegevuse tulemusel. Suurem osa LOA-st esineb raskestilagundatavate krgmolekulaarste polmeeridena. Vees lahustunud LOA-d suudavad tarbida nii bakterid kui ka vetikad. Lahustumatu ehk hljuv orgaaniline aine (HOA, ingl. POM vi POC). koosneb planktonis ja detriidis sisalduvatest orgaanilistest henditest ning ta moodustab veekogus 10-20% orgaanilise aine koguhulgast. Tavaliselt on LOA : HOA : elusorganismide OA = 100 : 10 : 2 PRIMAARPRODUKTSIOON e. ESMASPRODUKTSIOON (primary production) on koosluse poolt fotosnteesil seotud energia hulk. Puhasproduktsioon (net production) on energia , mis jb seotuks kui autotroofide hingamine nende koguproduktsioonist (gross production) maha arvata. Keskkonnamikrobioloogia konspekt 2005; Tri Kolledz 4
14,7%. Vesi vahetub ligikaudu 2 aasta jooksul. Tugev tuul tekitab järske ja lühikesi laineid (kõrgus harilikult alla 1,5 m, üliharva kuni 2,8 m). Hoovusi põhjustab peamiselt tuul, märgata on neid eriti Lämmijärves. Vee temperatuur on suvel pinnakihis ranna lähedal kuni 26, avajärvel kuni 22 °C; temperatuuri ja hapniku kihistumine on vähene, hapnikuolud aasta ringi head. Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus on 50–60 cm. Peipsi planktonis on rohkesti eutroofsetele veekogudele omaseid liike. Taimhõljum on liigirikas (ligi 800 liiki) ja tema biomass oli 1970. aastateni suur (kuni 90,7 g/m3). Loomhõljumis on umbes 145 liiki, esindatud on keriloomad, vesikirbulised, aerjalalised ja limused. Põhjaloomi on umbes 360 liiki, ülekaalus on surusääsklaste vastsed, väheharjasussid ja limused. Põhjaloomade keskmine hulk (ilma suurte karpideta) on 2637 isendit 1 m2 kohta. 1930. aastail Peipsisse sattunud rändkarp on
annaabi.ee 
