Piraatlus - kokkuhoid või probleem (0)

Piraatlus nähtusena sai alguse mitusada aastat tagasi ja polnud üldse seotud internetiga, sest sellist asja polnud tollal olemaski. Tänapäeval on autoriõiguste rikkumine internetis või interneti kaudu saanud sama nime tõenäoliselt kunagise piraatlusega olemusliku sarnasuse tõttu. Viimaste aastatega on internetipiraatlus kogunud kiirust ja suurust. Sellega on loomulikult ka kaasnenud piraatlusevastased sündmused, sarnased mingisuguse haiguse globaliseeruva ohu märkamiseks. Nüüd tekib küsimus, kas piraatlus on pigem kokkuhoid või siiski suur probleem tänapäevases maailmas?
Tehnoloogia arenguga on uued põlvkonnad aina osavamad ümber käima igasuguste seadmetega, millega paar põlvkonda vanemad inimesed ei suudaks hakkama saadagi. Seda selle pärast, et noored puutuvad iga päev nende seadmetega kokku. Arvuti on üks neist seadmetest ja samas ka see kõige olulisem ja kasutatav. Olgu selleks personaalne arvuti või mõni neist nutiseadmetest, on iga sellise masinaga võimalik internetis olla. Kui selle masinaga on võimalik ka faile alla laadida, siis on juba võimalik olla ka piraat . Inimesed võivad rikkuda autoriõigusi ka enese teadmata, sest väga sageli pole illegaalsete failide üleslaadijad kirjutanud, et see või need failid on tegelikult kuskilt mujalt saadud ja nende jagamine on seadusevastane.
Sellegipoolest on ju alati ka võimalik tahetud faile või tarkvara soetada endale vastavatelt ametlikelt kodulehtedelt. Kahjuks võivad need tooted olla vigased või liiga kallid, samuti ei pruugi ostjal olla raha, et osta või ta ei lihtsalt ei taha toetada inimesi selle toote taga. Kuid sellegipoolest on kõik need argumendid mõttetud, sest illegaalselt alla laadides annad sa teada, et see toode on sinu jaoks piisavalt hea. Samas on näiteks nii arvutimängude kui ka tarkvaraga lood sellised, et neid ei pruugi alati olla võimalik legaalselt endale saada. Näiteks mingi mäng, mida pole enam üle kümne aasta poes müügil olnud satub kellegi huviringi. Mida peaks too isik tegema? Ta ei pea seda mängu enam taga ajama , aga tal on ka võimalus see mäng saada, lihtsalt mitte väga legaalsel viisil. Olen kindel, et ükskõik, mis riigis pole võimalik kõike tahetud asju võimalik saada, mistõttu ongi alternatiivsed viisid rohkem levinud.
Inimestele ei meeldi maksta toodete eest, mis ei rahulda nende vajadusi või ootusi. Selle tõttu mõned neist inimestest laevad huvi pakkuvaid faile alla ja kui neile meeldib allatõmmatud toode, siis on nad tõenäolisemalt selle eest valmis ka maksma. Kõik niinimetatud piraadid ei ole südametud jõhkardid, kes mõtlevad ainult enda huvide eest, on ka neid, kes lihtsalt tahavad kvaliteetsed toodet ilma riskimata.
Räägitakse, et piraatlus tekitab kahjusid firmadele, muusikutele ja filmikompaniidele, kuid kas see on täiesti tõsi? Vaatame nii filmimaailma kui ka muusikuid. Kas on näha, et need firmad või inimesed on kannatanud piraatluse tõttu? Ei ole, sest maailmas on piisavalt inimesi, kes ostavad nende tooteid ja toetavad neid. Küll aga oli neli aastat tagasi uudis, et Metro -Goldwyn- Mayer läheb pankrotti ja nii ka juhtus. Mõelda vaid, üks Hollywoodi suurimatest kompaniidest läks pankrotti. Kas saab süüdistada piraate selle juhtumises? Saab küll, kuid kui tõenäone on, et piraatlus oli selle taga? Kas äkki oli probleem hoopis selles, et Metro-Goldwyn-Mayer oli enne pankrotti välja lasknud ebakvaliteetseid tooteid ja seetõttu majanduslikult kannatanud? Kui piraatlus on nii suur probleem, nagu meedia ja firmad meile räägivad, siis poleks ju enam ühtegi firmat, kelle tooteid saaks tasuta hankida.
Olen näinud ja lugenud mitmeid artikleid piraatlusest, milles räägitakse, et see on tänapäeval suur probleem. Seda võrreldakse või isegi samastatakse vargusega, kuid selline võrdlus kipub pigem olema vägivaldne liialdus . Piiriks võib siinkohal lugeda isikliku tarbimise või edasimüümise, aga ka näiteks üles- või allalaadimised. Küllalt palju on ju ka palju avaldatud seisukohti, et piraatluse läbi mõtteliselt kannatav autoriõigus vajab kaasajastamist, kuna kriminaliseeriks muidu suurema osa inimestest.
Piraatlust võib vaadelda teatud mõttes kopeerimisena. Väga lihtsustatult siinkohal üks näide. Olgu üks persoon , kellel on auto ja teine, kes tahaks samasugust autot. Piraatlusega saab teine isik endale tahetud masina, kuid esialgne auto, mida ta vaatas ja uuris on ikka veel originaalkujul esialgsel omanikul alles. Siit saab järeldada, et piraatluses ei ole tegelikult võitjaid ja kaotajaid, on ainult võitjad , sest piraatluse ohvriks langenud ettevõtted ei ole midagi kaotanud selle käigus. Küll on nad oma toote tegemisel kulutanud ressursse, kuid sellega olid nad juba arvestanud. Nad ei saa ju kaotada raha, mida neil pole kunagi olnud. Küll aga on omanik või looja saavutanud teatava reitingu ja populaarsuse ja tegelikult katab see ka hüpoteetiliselt saamata jäänud tulu, olles omamoodi tasuta reklaamiks.
Lapsena õpetati mulle, et seda, mis sul on, tuleb teistega jagada. Kas internetipiraatlus polegi mitte midagi rohkem kui jagamine? See toimub lihtsalt globaalsel tasemel ja mitmete tuhandete, isegi mitme saja tuhande inimese vahel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et internetipiraatlus on üheaegselt nii probleem kui ka kokkuhoid. Üksikisiku seisukohast on kaldub suhtumine kokkuhoiu poole, kuigi ka siin on erandlikke olukordi ja mustvalgest erinevaid värve. Laiemalt võttes on tegemist ühest küljest ümbervaatamist vajava autoriõiguste alustega ning teisest küljest tarbijaõiguste paikapanemisega. Midagi pole teha, infoühiskond vajab uutmoodi suhtumist ning juriidika järgijõudmist, et viia kaasaegse maailma autoriõigused kooskõlla tarbija vajadustega.