Pingelõdvendus (3)

Pingelõdvenduse algus:1970. aastate alguseks oli Lääne välispoliitika jõudnud ummikusse. Lääneriikides valitses suhtumine, et kommunistliku süsteemi hävitamiseks puudub Läänel jõud ja et tuleb õppida sellega koos eksisteerima . Nad olid saanud mitmeid tagasilööke, maj olukord polnud kõige parem. NSV Liit näis järjest tugevamana. Seega pandi alus pingelõdvendusele. Esimestena asusid NSVL ja teiste sotsialismimaadega suhteid parandama Euroopa riigid. 1966-külastas Moskvat Prantsuse president Charles de Gauelle. Moskvas võeti ta hästi vastu ja Prantsusmaa ja NSVL vahel tekkis majanduslik ja kultuuriline koostöö. 1971 -käis Brežnev Prantsusmaal vastuvisiidil, mis oli NSVL edukas. NSVL suhted paranesid ka Lääne-Saksamaaga. 1970-sõlmisid nad omavahel ja veel Poolaga nn idalepingud , tunnustades Saksam idapiirina Oder - Neisse jõge. Lääne-Saksa ja NSVL majanduslikud
suhted hakkasid kiiresti arenema, kaubavahetus kasvas. USA-s 1969 presidendiks saanud Richard Nixon hakkas välispoliitikat muutma(muuta see realistlikuks, lõpetada lubaduste inflatsioon ). Eelkõige tahtis parandada suhteid NSVL ja HiinaRahvavabariigiga. Seega lahkus USA Vietnamist.
USA ja NSVL’i suhete soojenemine:Kui nixon sai presidendiks, hakati Washingtonist NSV Liidule märku andma, et Ameerika on huvitatud suhete parandamisest.Ühendriigid soovisid pingete alandamist Euroopas. Kahe riigi arutellu tulid peagi strateegilise relvastuse piiramise ja omavaheliste suhete küsimused. 1972.a. mais külastas Nixon Moskvat. Kohtumine osutus läbimurdeks suhetes. Allkirjastatud lepingute hulgas oli kokkulepe ''NSV Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhete alused''. Selle järgi pidid kahe riigi pead korrapäraselt kohtuma hakkama ja algul nii ka läks. Järgnevate aastate jooksul sõlmiti NSV Liidu ja USA vahel palju koostööleppeid igal alal. 1972.a. kirjutas Nixon Moskvas alla kaks võidurelvastumist piiravat dokumenti. Esimene puudutas raketitõrjesüsteemide rajamist . teine kokkulepe käsitles strateegilise relvastuse piiramist (mõlemad riigid jätavad oma tuumarelvade kandurid
praegusele tasemele - 2400 ühikut mõlemal). Sellele nn SRP-1 lepingule pidi järgnema ka SRP-2 mis oleks veelgi vähendanud kandurite hulka. SRP-2 lepingu labirääkimised hakkasid 1973.a. kuid tekst kooskõlastati alles 1979.a. Selleks ajaks oli aga pingelõdvendus lõppenud ning Washington ei allkirjastanud seda lepet!
Helsingi protsess e euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamine kujunes pingelõdvenduse sümboliks euroopas. Loodeti, et lääne ja ida koostöö mahendab kommunistlikke diktatuurirežiime kesk- ja ida-euroopas. Moskva ja lääneriikide vahendajana etendas olulist
rolli soome president Urho Kaleva Kekkonen. 1973. a juulis helsingis alanud nõupidamisel oli 3 etappi . I etapis osalesid välisministrid.II etapis (algas sama a septembris Genfis , kestis 1975. a-ni) pidasid läbirääkimisi lõppakti sisu üle diplomaadid ja eksperdid . Tegeldi
konsensuse alusel. III etapp 1975.a juulis-augustis helsingis kus 1.aug 1975 allkirjastasid 33 Euroopa riiki, USA ja Kanada nõupidamise lõppdokumendi pealkirjaga „Rahu, julgeoleku ja koostöö nimel“. See koosnes 3 osast: I - Euroopa julgeolek, kinnitati euroopa riikide
piiride vääramatust. II – majandus-, teadus-, tehnika- ja keskkonnaalane koostöö. III – koostöö humanitaaraladel ja inimõiguste vallas. See andis õiguse nõuda inimeste, ideede ja informatsiooni vabamat liikumist euroopas ja seista inimõiguste rikkumise vastu. Helsingi
nõupidamise lõppaktiga pandi alus Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ( OSCE )
Moskva võidutses. Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisega sisulielt seotud olid 1973. a viinis alanud läbirääkimised relvastuse ja relvajõudude vähendamiseks kesk-euroopas. Nsvl nõustus nende alustamisega üksnes seetõttu et tahtis lääneriike helsingisse meelitada. Helsingi lõppakti allakirjutamise järel kaotas nsvl guvi läbirääkimiste vastu ning need ebaõnnestusid. Hallsteini doktriin - ei tunnustanud Saksamaa LV Saksa DV, käsitledes end saksa rahva ainuesindajana. 1955. aastal, kohe pärast täieliku iseseisvuse saavutamist, deklareeris Saksa LV valitsus, et kui mõni riik peaks SDVd tunnustama ja sellega diplomaatilise vahekorra rajama, siis võtab SLV seda kui vaenulikku akti ja katkestab kõnealuse riigiga suhted. Hallsteini doktriinil oli ainult üks erand - NSV Liit.
Pingelõdvenduspoliitika tulemused:Pingelõdvendusele on antud erinevaid hinnanguid.Seda on peetud kasulikuks peamiselt Nõukogude Liidule.Nõukogude Liit kasutas paranenud suhteid Läänega ära,et tugevdada oma positsiooni Kolmandas Maailmas ning
võidurelvastumiseks. Jõudude tasakaalu üritas NSV Liit kallutada enda kasuks.Teised kinnitavad, et pingelõdvenduse peamine dokument, Helsingi lõppakt,aitas kaasa dissidentide tegevusele sotsialismileeris ning suurenenud avatus ja läbirääkimine läänemaailmaga lammutas seestpoolt NSV Liitu.Helsingi lõppaktist polnud teisitimõtlejatel suuremat kasu, kuna NSV Liit ega ka teised sotsialismimaad pööranud vastavatele sätetele mingit tähelepanu ning repressioonid teisitimõtlejate vastu ei vähenenud, vaid pigem suurenesid.Pingelõdvendus tõi kaasa tihedama läbikäimise lääneriikide ning idabloki vahel.Majanduslik koostöö tähendas peamiselt lääneriikide investeeringuid Kesk-ja Ida-Euroopa satelliitriikidesse ning laene. Tihenes kultuuri-ning teadusalane suhtlemine ja turism.Kõik see õõnestas idablokki seestpoolt. Nimelt seadsid ebaotstarbekalt kasutatud laenud Kesk-ja Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid Läänest sõltuvusse ning tekitasid neile tõsiseid majandusprobleeme.