Pingelõdvendus (1)

Pingelõdvenduseks nim 1960nd lõpp kuni 1970ndad .
*Uus Idapoliitika - saab alguse, kui loobutakse Halsteini doktriinist. Idalepingud (SLV hakkas sõlmima nn. idalepinguid:
1970.a. leping Poola ja SLV vahel, millega lepingupooled lubasid loobuda
vastastikku jõudu kasutamast ja tunnistati tingimusteta II maailmasõja järgseid piire
Euroopas.
1970.a. sõlmiti samasugune leping SLV ja NSV Liidu vahel (NB! idalepingud
ratifitseeriti SLV Riigipäeva poolt alles 1972.a. klausliga, et leping ei kehti ühinenud
Saksamaa kohta).
_ 1971.a. USA, Prantsusmaa, Inglismaa ja NAV Liit leppisid kokku Lääne-Berliini
staatuse osas- Lääne- Berliin on iseseisev poliitiline üksus, kuid SLV-l on õigus
esindada linna rahvusvahelisel tasandil. Taastus maismaaühendus SLV ja Lääne-
Berliini vahel.)
L-Saksamaa tunnustab Oderneisse joont. 1970 idaleping. 1972L -S parlament ratifitseerib seda 1 klausliga, et kui Saksamaad peaks ühinema, vaadatakse piiriküsimus uuesti üle.
Sõlmitakse trantspordilepind L-Berliini ja I Saks vahel.
1972 SLV ja SDV suhete aluste leping.Rahulik kooseksisteerimine 2 erineva režiimi vahel.
1973 Võeti nad ÜROsse
*Strateergilise relvastumise piiramislepingud(ehk SRP1 ja2 või SALT1 ja2 – kumbki pool külmutab järgmiseks 5 aastaks oma strateegiliste kandurite ( rakettide ja pommitajate) arvu saavutatud pariteetsel (võrdväärsel) tasemel – kummalgi 2400 ühikut)
*Helsingi nõupidamine e Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamine.- OSCE (OSCE sai alguse diplomaatilise konverentsina 1975. aastal Helsingis vastu võetud lõppaktiga ning rahvusvaheliseks organisatsiooniks muutus 1994. aastal. Juba Helsingi lõppaktis olid julgeolekuprobleemid orgaaniliselt seotud inimõiguste küsimusega. OSCE tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega . Inimõiguste seisukohast on oluline, et kuigi OSCE väljendab riikide poliitilist tahet, rõhutatakse tema dokumentides, et inimõiguste kaitset ei vaadelda riigi siseasjana.) Pingelõdvendusajastu tähtsündmuseks oli Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamine, mis sai alguse välisministrite kohtumisega Helsingis ning lõppes Helsingi tippkohtumisega 31. juulil ja 1. augustil 1975. Kohtumisest võttis osa 33 Euroopa riiki ning USA ja Kanada . Allkirjastati nn Helsingi lõppakt, milles sisaldus kolm põhimõtet: piiride puutumatus, riikidevaheline koostöö ja inimõigused. Lääneriigid tunnustasid sellega NLi ülemvõimu Ida-Euroopas, samal ajal rõhutati hiljem korduvalt, et see ei tähendanud Balti riikide annekteerimise tunnustamist.
*Nixoni jõudude tasakaal. Uus USA välispoliitiline suund
Võidurelvastumine
Kõige olulisemaks relvaks kujuneb strateegiline relv , mis tagaks sõja alustajale võidu. Strateegiline relv koosneb tuumalõhkepeast ja kandurist.1.tuumarakett võeti kasutusele Jaapanis II ms ajal. Hirošima ja Nagasaki . Töötati välja kandur , millega saab kiirelt kohale toimetada. 1945 Usa ja1949NSVL 1.tuumapomm. Usa1952 ja NSVL 1953 vesinikpomm(UK ja HIIna saavad ka endale)
1972 – kaks kokkulepet: 1) raketitõrjesüsteemide rajamine – lepiti kokku, et kumbki pool ei ehita neid rohkem kui kaks. 2) strateegilise relvastuse piiramise leping ehk SRP või SALT – kumbki pool külmutab järgmiseks 5 aastaks oma strateegiliste kandurite (rakettide ja pommitajate) arvu saavutatud pariteetsel (võrdväärsel) tasemel – kummalgi 2400 ühikut . esimest korda hakati relvastuse ja relvajõudude vähendamise üle läbirääkimisi pidama 1973. aastal – tulemusteta
1977 tegi USA Nõukogude Liidule ettepaneku hakata strateegiliste kandurite arvu vähendama. SRP-2 (SALT-2) valmis 1979. aastal – kumbki pool pidanuks oma strateegiliste kandurite arvu vähendama 1985. aastaks 2400-lt 2250-le. Samal aastal viis Nõukogude Liit oma väed Afganistani ja USA jättis lepingu ratifitseerimata
1981. a. USA presidendiks saanud R. Reagan kuulutas, et edaspidi peavad Ühendriigid NSV Liiduga mitte SRP (SALT), vaid SRV (START) - strateegilise relvastuse vähendamise läbirääkimisi. Läbirääkimised algasid 1982. a., kuid katkesid pisut rohkem kui aasta kestnud kõneluste järel
. 1970ndate alguseks oli tuumarelvastuse hulk ületanud kriitilise piiri. Juba 1963. a oli sõlmitud tuumarelvastuse katsetamise osalise keelustamise leping. 1972. a kirjutasid USA ja NL alla SALT-1 lepingule. See sisaldas strateegilise relvastuse piiramist, st. uusi tuumarelvi juurde ei tehtud. Tuumarelvastumise vähendamise üle hakati läbirääkimisi pidama 1973. a Viinis. Sellekohane lepe valmis kuus aastat hiljem ja sai tuntuks SALT-2 nime all. Ent NLi vägede viimine Afganistani 1979. a oli ajendiks võidurelvastuse piiramise ja pingelõdvenduse lõpetamisele.
Uus idapoliitika
1955 võeti vastu Halsteini doktriin , millega SLV katkestas SDVga kõik pol ja maj suhted. 1966 otsustati , et L ja I Saksamaad on 11 liiga erinevad ja loobutakse Hallsteini doktriinist. Ükski idabloki riik ei hakanud L-Saksamaaga sisse seadma diplomaatilisi suhteid. 1970 toimuvad esimesed kohtumised I ja L Saks tippjuhtide vahel. Põhiteemaks on Poola ja I S vaheline oderneisse joon. L-S tunnutab seda. 1972 L-S parlament ratifitseerib seda 1 klausliga, et kui Saksamaad peaks ühinema, vaadatakse piirilepingud uuesti üle.
Sõlmitakse trantspordileping L-Berliini ja I-S vahel
1972 SLV ja SDV suhete aluste leping. Rahulik kooseksisteerimine kahe erineva režimi vahel.1973 võeti nad ÜROsse.
OSCE Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamine – millal toimus ja mida seal arutati? Kes võtsid osa? Millisel tasandil?
I etapp 1973 Helsingis. Koos olid välisministrid.
II etapp 1973 – 1975 Genfis. Koos olid diplomaadid ja eksperdid. Konsensuse põhimõte.
III etapp 31. juuli j 1. august 1975 Helsingis. Lääneriike esindasid nüüd riigipead või valitsusjuhid, Ida-Euroopa maid kommunistlike parteide liidrid .
Võtsid osa 33 Euroopa riike, USA ja Kanada.
Arutati:
I korv Euroopa julgeoleku probleemi – Kõik riigid tunnustasid Euroopa territoriaalset jaotust. (Lääneriigid tunnustasid Moskva hegemooniat Ida-Euroopas.
II korv majandus-, teadus-, tehnika-, ning keskkonnakaitsealast koostööd.
III korv koostöö humanitaar - ja teistel aladel. Andis võimaluse nõuda inimeste, ideede ja informatsiooni vabamat vahetamist Ida ja Lääne vahel.
Lõppakt kandis pealkirja “Rahu, julgeoleku ja koostöö nimel”
(OSCE sai alguse diplomaatilise konverentsina 1975. aastal Helsingis vastu võetud lõppaktiga ning rahvusvaheliseks organisatsiooniks muutus 1994. aastal. Juba Helsingi lõppaktis olid julgeolekuprobleemid orgaaniliselt seotud inimõiguste küsimusega. OSCE tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega. Inimõiguste seisukohast on oluline, et kuigi OSCE väljendab riikide poliitilist tahet, rõhutatakse tema dokumentides, et inimõiguste kaitset ei vaadelda riigi siseasjana.)
Koloniaalsüsteemi lagunemine :
Ulatuslik koloniaalsüsteemi lagunemine algas II maailmasõja ajal; kõrgpunktiks oli
1960.aasta, kui tekkis 17 uut riiki.
Kolooniate vabanemine toimus võitluses metropolidega, sest impeeriumid ei olnud valmis kolooniaid vabatahtlikult loovutama ja seetõttu puhkesid koloniaalsõjad:
1955 Mitteühinemisliikumine- Jugoslaavia, India ja Egiptuse algatatud rahulolematus, mille osalejad pidasid nii NL kui ka USAd võrdselt süüdi maailma pingelises olukorras ja võidurelvastumises. 1955 bandugi konverents .
MÕISTED
Halsteini doktriin-Lääne-Saksamaa oluliseim välispoliitiline doktriin peale 1955 aastat. Doktriin lõpetati 1970aastaks, mil Lääne-Saksamaa poliitika Ida-Saksamaa suhtes muutus.Doktriiniga ei tunnustanud Saksamaa LV Saksa DV, käsitledes end saksa rahva ainuesindajana. 1955. aastal, kohe pärast täieliku iseseisvuse saavutamist, deklareeris Saksa LV valitsus, et kui mõni riik peaks SDVd tunnustama ja sellega diplomaatilise vahekorra rajama, siis võtab SLV seda kui vaenulikku akti ja katkestab kõnealuse riigiga suhted. Hallsteini doktriinil oli ainult üks erand - NSV Liit.
SALT-1 1972 Allkirjastatakse SALT 1 leping (kokkulepe strateegilise ründerelvastuse piiramisest, vt stendi “Pingelõdvendus”)
Strateegiline relv- koosneb tuumalõhkepeast ja kandurist. Kasutusel pärast II ms
Helsingi lõppakt- 1973.a. Helsingi lõppakt sätestas II Maailmasõja järgse Euroopa piiride puutumatuse
Finlandiseerumine-  ehk soometumine oli poliitiline protsess Soomes, mille käigus pärast vaherahu sõlmimist Teises maailmasõjas Soome, iseseisvuse säilitamise nimel ja hiljemmajandusliku kasu nimel tegi tihedat koostööd NSV Liiduga, hoidudes vastandumistest NSV Liidu ja sotsialismileeri riikidega (SDV, Poola, Tšehhoslovakkia), hoolimata oma ametlikustneutraliteedipoliitikast.
Soome ja NSV Liidu nn. eriliste suhete aluseks oli 1948. aastal sõlmitud nn. Sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping, samuti Soome kogemused Talvesõja päevilt, kui nad olid sunnitud vaatamata Euroopa ja  Skandinaavia  riikide abilubadustele pidama sõda oma iseseisvuse eest üksinda.
OSCE- sai alguse diplomaatilise konverentsina 1975. aastal Helsingis vastu võetud lõppaktiga ning rahvusvaheliseks organisatsiooniks muutus 1994. aastal. Juba Helsingi lõppaktis olid julgeolekuprobleemid orgaaniliselt seotud inimõiguste küsimusega. OSCE tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega. Inimõiguste seisukohast on oluline, et kuigi OSCE väljendab riikide poliitilist tahet, rõhutatakse tema dokumentides, et inimõiguste kaitset ei vaadelda riigi siseasjana.)
Kolmas maailm- külma sõja aastate riigid, mis ei kuulunud ei demokraatlike läänemaade ega ka kommunistliku idabloki maade hulka.
*USA algatusel loodi sõjalised blokid Lähis- ja Kesk-Idas-
1955.a CENTO ja
1955.a Kagu-Aasias SEATO,
Varssavi Lepingu Organisatsioon   oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon 20. sajandil.