3. Udsu 30,2 6,2 ha 4. Tsolgo Mustjärv 29,7 6,0 ha 5. Uhtjärv 27,6 43,5 ha 6. Keema Suurjärv 27,5 3,9 ha 7. Koorküla Valgjärv 26,8 44,1 ha 8. Pindi Kärnjärv 26,0 8,3 ha 9. Jõksi 25,4 64,9 ha 10. Piigandi 25,3 43,4 ha 11. Saadjärv 25,0 710,0 ha 12. Vellavere Külajärv 25,0 4,6 ha 13. Petajärv 25,0 3,6 ha Kasutatud allikad http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juku/veed/jarvsyg.html 7 Tabel 5. Kümne suurima jõe järjekord
Kõrgustiku idaosas asuvad kuplikujulised Väike Munamägi ja Tedremägi; ida pool Tõikamägi ja Laanemägi.Kõrgustiku lääneosa on väiksem ja kõrgem, idaosa on ulatuslikum ja laugem. Arvukad ürgorgud jaotavad kõrgusttikku väiksemateks küngastikeks ja lainjateks lavadeks. Pangodi ümbrus ja Kambja Köstrimäed paistab silma liigestatud reljeefiga. Kõrgustiku kaguosas on palju üsna sügavaid (kuni 40 m) orgusid, suurimad nendest on Kooraste org, Jõksi-Piigandi org, Erastvere-Ahja org ning Urvaste ürgorg.Looduse kaitmiseks oli loodud Pühajärve (870 ha) ning Väikese Munamäe ja Tedremäe (355 ha) maastikukaitsealad. 1979. aastal nad oli ühenenud suurimaks Eestis Otepää maastikukaitsealaks pindalaga 23 000 ha. Praegu see on Otepää kõrgustiku puhkemajanduslikult ja esteetiliselt väärtuslikum osa.Otepää kõrgustik on Kõrg-Eesti allprovintsi Kagu-Eesti kõrgustikude maastikuvaldkonna maastikurajoon, seda ümbritsevad
Samuti ulatub naaberalast kõrgemale Kambja ja Pangodi järve ümbrus (Kambja Köstrimäed 153 m ja Palumäed) ning seljakute ahelik Luke ja Tamsa ümbruses (Luke mäed 127 m). Kõrgem ja reljeefilt vaheldusrikas on ka Vidrike ümbrus ning siit lõunaedelasse jääv ala. Kõrgustiku kaguosas, mis on üldiselt künklik-lainja reljeefiga, on tähelepandavamateks pinnavormideks sügavad (30 -40 m) ürgorud, nagu Kooraste ehk Truuta, Sirvaste, Jõksi-- Piigandi, Erastvere--Ahja, Urvaste ja Pühajõe ürgorg. Neis on rohkesti järvi. Pühajõe org paistab silma oruloogetega, mis on suurejoonelisemaid Eestis. Nende kujunemist on tõenäoliselt põhjustanud asjaolu, et kõrgustiku kõrgemast osast kagu suunas voolanud mandrijää sulamisveed olid sunnitud endale teed rajama kirde-edela-suunaliste moreen- küngastike ja mõhnastike vahel. Kõrgustiku mõlemat tiiba eraldava Pühajärve vagumuse madalam osa asub 120 - 130 m
õõtsikuribad ning nende põhja katab paks mudakiht. Näiteks Väimela Alajärves on muda kuni 18 m, vett aga vaevalt 2 m. Rohkem põhjasetteid kui vett on ka Võrtsjärves. Järvede toitelisus ja järvevee segunemine Oligotroofne (vähetoiteline). Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). Iseloomulikud liigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. 2. Semidüstroofne (poolhuumustoiteline). Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks eelmise kasvukohatüübi
üleujutatavad lamminiidud, lammimetsad rannaniidud ruderaal, kultuurmullad kultuurrohumaad, pargid, aiad, põllud, jäätmaad Oligotroofsed (vähetoitelised) järved Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. vesilobeelia (õistaim, lobeelialised) järv-lahnarohi (sõnajalgtaim) Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega
· Kooraste aheljärvestik · Mooste järved · Orava järved · Partsi järved · Tilsi järved Põlvamaa suurim järv on Meelva järv, mille pindala on 78,7 ha ning sügavaim koht 3,2 m. Meelva järvest saab alguse Toolamaa oja, mis suubub Võhandusse. Kooraste aheljärvestikku kuulub kümmekond väikest järve, mis on suhteliselt sügavad (üle 20m). Sellisteks järvedeks on Jõksi, Piigandi ning Kooraste Suurjärv. Kõige omanäolisemad on Nohipalu järved pälvides tähelepanu oma veeliste iseärasustega. Nohipalu Valgjärv ehk Valgejärv on Lõuna-Eesti üks kauneimaid järvi, kus vee läbipaistvus võib suvel ulatuda kuni 10 meetrini. Järve vesi on Eesti üks kõige läbipaistvamaid, mistõttu pakub nimetet järv meeldejäävaid elamusi sukeldujatele ning allveekalastajatele. Valgejärves esineb ka taimharuldusi nagu järv-lahnarohi.
Peaaegu veerandi kõrgustiku peamised pinnavormid on kruusast ja liivast moodustunud väikesed ja keskmise suurusega mõhnad. Kanepist edelas paikneb kõrgustiku suurim liivik (56 km2), 130 m kõrguselt Urvaste suunas madalduv sandur. Seda läbib Võhandu (ülemjooksul Pühajõe) terrassiline org. Kõrgustiku kaguosa, mille kõrgus jääb enamasti alla 150 m, on eriline võrdlemisi sügavate (kuni 40 m) orgude rohkuse tõttu. Suurematest väärivad siinkohal nimetamist Kooraste, Jõksi-Piigandi, Erastvere-Ahja ja Urvaste ürgorg. Kõiki neid markeerivad piklike orujärvede ahelikud. All on välja toodud Otepää kõrgusiku pinnamoe joonis(http://entsyklopeedia.ee/meedia/otep%C3%A4%C3%A4_k %C3%B5rgustik1/otepaa_korgustiku_pinnamood ). 5 Kliima Otepää kõrgusiku kliima on ümbritsevatest aladest võrdlemisi erineva kliimaga. Summaarne päikesekiirgus on kõrgustikul suvel veidi väiksem kui ümbritsevatel tasandikel
Läänetiib hõlmab umbes viiendikku kõrgustikust ning selles asub enamik üle 200 m ulatuvaid kõrgendikke, sealhulgas Kuutsemägi (217 m, kõrgustiku kõrgeim, suhteline kõrgus 60 m), Kõrgemägi (214 m), Tsiatrahvimägi (213 m), Harimägi (211 m), Meegaste mägi (207 m). Kõrgustiku suurem idatiib on laugem (Tõikamägi 213 m, Laanemägi 211 m, Väike Munamägi 208 m) ning liigestatud 30-40 m sügavuste ürgorgude (Kooraste, Sirvaste, Jõksi-Piigandi, Erastvere-Ahja, Urvaste), väikeste kõrgendike ja järvede ning jõgede tõttu (Arold 2005:188; EE 2003 s.h Otepää kõrgustik). Tähtsis roll reljeefi kujunemisel on olnud ka Eesti kaguosa läbival Tartu-Otepää-Valga orul, mille põhi ulatub 60 m allapoole merepinda (Arold 2005: 190-191). 4 Otepää kõrgustiku paiknemine Eesti kaardil (EE 2003 s.h Otepää kõrgustik). 2. PINNAMOOD
mis on kaladele äärmiselt mürgine. Ökosüsteemi seisund Järve ökosüsteemi hindamisel on oluline ka selle gaasi-, eriti hapnikureziim. Ideaalsel juhul on aastaringselt küllastumusele lähedane hapnikusisaldus terves veesambas. Paraku sellist olukorda Eesti järvedes ei esine. Suhteliselt hea hapnikureziim on Nohipalu Valgjärves, kus hapnikuvaesed on vaid põhjalähedased veekihid ja hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Hea gaasireziimiga on veel Piigandi, Uiakatsi, Koorküla Valgejärv, Udsu jt toitesoolade vaesed järved, kus hapnik puudub vaid süvikute piirkonna põhjalähedastes veekihtides. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist üleval pool, sellest allpool hapnik puudub. Bakterite üldarv vees peegeldab küllaltki adekvaatselt järvede troofsustaset. Kõige kõrgem on bakterplanktoni arvukus kihistunud hüpereutroofsetes järvedes
11. Veevahetus järvedes. aeglane veevahetus: vesi uueneb kord mitme aasta jooksul. kiire veevahetus: vesi uueneb aastas kümneid kordi. 12. Järvetüübid toitelisuse alusel ja nende üldiseloomustus. Oligotroofne (vähetoiteline) Toitelisus: Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike Läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev Reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline Leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu Valgjärv jt.). Iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. Osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Semidüstroofne (poolhuumustoiteline) Toitelisus: Mineraalainetevaesed keskmise huumus-ainete sisaldusega Liivaste või osalt rabastunud kallastega Leidub: Kurtna Valgejärv, Tänavjärv
kukemari jt. 11 Järvede tüübirühm Oligotroofsed (vähetoitelised) järved Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks
-merest eraldunud jäänukjärved Järvede toitumine. Vooluveest Valgveest Põhjaveest sademeist Järvetüübid sõltuvalt toitainete sisaldusest vees: vähetoiteline (oligotroofne) – toitelisus: vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu, Valgjärv) iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Poolhuumustoiteline toitelisus: mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega liivaste või osalt rabastunud kallastega leidub: Kurtna Valgejärv, Tänavjärv
000 ha ehk 18% Eesti pindalast 20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama. Järvede tüübirühm Oligotroofsed (vähetoitelised) järved - Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved - Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest
Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrilehtjne. V Soorohumaad turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Järvede tüübirühmad Oligotroofsed (vähetoitelised) järved. Veemineraal-, biogeensete-ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja-ja Lõuna- Eestis(Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved. Mineraalainete vaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse
Saab ka digitaalselt. Arvutatakse ka järvenõo abil, kvaternaari setete kaudu. · Kõige sügavamad järved paiknevad künkliku pinnamoega Kõrg-Eesti alal, eriti sügavad on orujärved ja moreenmaastiku glatsiokarstilised järved · Rõuge Suurjärv 38 m · Väike Palkna 33 m · Udsu 30 m · Tsolgo Mustjärv 30 m · Suur Keema järv 27,5 m · Koorküla Valgjärv 27 m · Võru Kärnjärv 26 m · Jõksi järv 25,4 m · Piigandi järv 25,3 m Järvede läbipaistvus · Eesti rekord on 10 m, aga määratlemine on keeruline · Secchi kettaga mõõdetaksejärvede läbipaistvust Eesti järvetüübid · Alkalitroofne e allikatoiteline e lubjatoitelised (2,6%) Pandivere kõrgustikul · Äntujärved · Oligotroofne e vähetoiteline (8%) unikaalse elustikuga · Nohipalu Valgejärv, Koorküla Valgejärv · Semidüstroofne e poolhuumustoiteline (5,8%) värvus pruunikam
Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et mõõdukas orgaanilise aine manulus avaldab positiivset mõju vetikate kasvule ja mitmekesisusele. Liigiline varieeruvus on suur. Pehmeveeliste miksotroofsete järvede grupp on palju heterogeensem kui kalgiveeliste oma. Ta sisaldab mõningaid väga tumeda veega eutrofeerunud düstroofseid järvi, kus on väga kõrge orgaanilise aine ja väga madal mineraalainete sisaldus (Meelva, Piigandi Mustjärv), järvi helekollase veega (Lohja) ja veekogusid mõõduka mineraal- ja orgaanilise aine sisaldusega. Hüpertroofsed järved on varieeruvate morfomeetriliste näitajatega veekogud, mis asuvad arengurea oligotroofne mesotroofne eutroofne lõpus, kus inimmõju tulemusena valdab rohke esmasproduktsioon. Eesti tingimustes on hüpertroofsete järvede üheks omapäraks aga asjaolu, et eutrofeerumisprotsessid pole enamjaolt tingitud mineraalsete
suvel soojenenud ülemist veekihti (epilimnion) alumisest jahedast veekihist (hüpolimnionist). Termokliinis langeb temperatuur järsult 1-3 kraadi iga meetri kohta. Järvetüübid Oligotroofne – vähetoiteline -toitelisus: vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike -läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev -reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline -leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu, Valgjärv) -iseloomulikud liigid: järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas -osatähtsus: 8% uuritud Eesti järvedest -tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Semidüstroofne – poolhuumustoiteline -toitelisus: mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega -liivaste või osalt rabastunud kallastega -leidub: Kurtna Valgejärv, Tänavjärv
IV tüüp – pehme- ja tumedaveelised järved V tüüp – pehme- ja heledaveelised järved VI tüüp – Võrtsjärv VII tüüp – Peipsi – Pihkva järv VIII tüüp – rannajärved 1. Oligotroofne (vähetoiteline). Vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.). Iseloomulikud liigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt. 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi on rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. 2. Semidüstroofne (poolhuumustoiteline). Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest
annaabi.ee 
