Pedagoogiline psühholoogia - referaat (4)

Sinu kooli nimi
REFERAAT
PEDAGOOGILINE PSÜHHOLOOGIA
Milli Mallikas
X a klass
Juhendaja õp Heli Kopter
TARTU 2008
Sisukord
1.Sissejuhatus pedagoogilisse psühholoogiasse lk 3
1.1.Mis on pedagoogiline psühholoogia? 1.2.Mis on pedagoogilise psühholoogia ülesanne?
1.3.Pedagoogiliste distsipliinide mitmekesisus
1.4.Uurimistmeetodid pedagoogikas ja pedagoogilises psühholoogias
2.Õppetöö organiseerimine lk 4
2.1. N. Gage ’i ja D.Berlineri õppeprotsessi organiseerimise mudel
3. Õpilaste isikuomadused lk 5
3.1. Õpilaste vaimsed võimed ja intelligentsus .
4. Õppimine. lk 5
4.1. Õppimise olemus
Kasutatud kirjandus lk 6
Lisad lk 7
Lisa 1. Gage’i ja Berlineri õppeprotsessi mudel
1.Sissejuhatus pedagoogilisse psühholoogiasse.
1.1.Mis on pedagoogiline psühholoogia?
Pedagoogiline psühholoogia on siinses tähenduses üldise kasvatusteaduse psühhologiseeritud käsitlus. Levinud on ka teine pedagoogilise psühholoogia tõlgendus, kus selle nimetuse all käsitletakse vaid arengupsühholoogiat ja õppimisteooriaid, jättes kasvatamise ning õpetamise probleemid vastavalt kasvatusteooria ja didaktika kanda. Viimane lähenemine on iseloomulik enamasti Euroopa, eriti Preisi tavadele, esimene Ameerika traditsioonile.
1.2.Mis on pedagoogilise psühholoogia ülesanne?
Pedagoogilise psühholoogia ülesanne on pakkuda õpetajatele ja kasvatajatele psühholoogia ning sotsiaalpsühholoogia meetoditega kogutud rakenduslikke teadmisi pedagoogilise protsessi olemusest ja seaduspärasustest. Need teadmised esinevad enamasti üksikfaktide, sõltuvusseoste kirjelduste, õppe-kasvatusprotsessi ühte või teist tahku kirjeldavate mudelitena. Pedagoogilise psühholoogia põhilised uurimisobjektid on õpilane, õppimine ja õppimiseks vajalikud tingimused. Neist valdkondadest saadud teadmised annavad meile üldise raamistuse või ka mõttemudelid, mõistmaks õpilaste arengut ja arengupotentsiaali, õppimise seaduspärasusi ning õppimiseks vajalike väliste tingimuste kujundamise võimalusi (õppemeetodite ja –vormide kasutamine, õppetööks soodsa õhkkonna ja distsipliini loomine jne).
1.3.Pedagoogiliste distsipliinide mitmekesisus.
Õpetajatööks vajalikke teadmisi ja oskusi ei paku mitte ainult pedagoogiline psühholoogia, vaid ka teised pedagoogilised ained, mis erinevad pedagoogilisest psühholoogiast nii lähenemisviisi kui ülesehituse poolest. Neist kõige sagedamini esinevateks on üldpedagoogika, didaktika ja kasvatusteooria. Pedagoogika ehk üldine kasvatusteadus koosnebki tavaliselt üldpedagoogikast, kasvatusteooriast ja didaktikast. Üldpedagoogika ehk pedagoogika üldised alused annavad enamasti ülevaate kasvatuse ajaloost, pedagoogika uurimismeetoditest, kasvatuse eesmärkidest ja hariduskorraldusest. Didaktika ehk õpetamisteadus vastab küsimustele mida ja kuidas õpetada, käsitleb õppesisu ja –meetodite küsimusi. Kasvatusteooria käsitleb üldjuhul kasvatuse põhimõtteid, meetodeid ja vorme.
1.4.Uurimistmeetodid pedagoogikas ja pedagoogilises psühholoogias.
Pedagoogikas ja pedagoogilises psühholoogias kasutatavate uurimismeetodite tundmine on vajalik pedagoogilise psühholoogia kursuses tutvustatavate uurimustulemuste paremaks mõistmiseks. Sarnaselt teiste sotsiaalteadustega jaotuvad pedagoogilise psühholoogia uurimismeetodid kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks. Kvantitatiivsed uurimismeetodid seavad esiplaanile uuritavaid nähtusi iseloomustatavate muutujate statistilise analüüsi ja üldistamise. Kvalitatiivsed uurimismeetodid toetuvad konkreetsete pedagoogiliste üksikjuhtumite ja nähtuste interpreteerimisele.
Pedagoogilisse protsessi vähe sekkuvateks andmekogumismeetoditeks on pedagoogilises psühholoogias dokumentide analüüs, õpilaste ja õpetajate usutlemine ja vaatlus . Nii saadud andmed võimaldavad leida mitmesuguste muutujate korrelatiivseid seoseid. Pedagoogiline eksperiment võimaldab koguda andmeid pedagoogiliste nähtuste kohta kontrollitud tingimustes, kus uuritavat nähtust mõjutavad kõrvaltegurid on elimineeritud. Niiviisi saab välja selgitada sõltumatute ja sõltuvate muutujate põhjuslikke seoseid.
2.Õppetöö organiseerimine.
2.1. N.Gage’i ja D.Berlineri õppeprotsessi organiseerimise mudel.
Gage’i ja Berlineri õppeprotsessi mudel annab ülevaate põhietappidest, mis õpetajal tuleb läbida õppetööks valmistumisel ja läbiviimisel. Mudel on ühtlasi pedagoogilise psühholoogia kursuse ülesehitusloogika ja üksikteemade käsitlemise järjestuse aluseks. N.Gage ja D.Berliner eristavad õppeprotsessi korraldamises viit funktsionaalset etappi.
1. Eesmärkide kindlakstegemine
2. Õpilaste eripära mõistmine ja arvestamine
3. Õppimise ja motivatsiooni mõistmine ning nende teadmiste rakendamine
4. Õpetamisviiside (meetodite ja praktika) ning õpilaste üldise lähenemise väljavalimine ja rakendamine töös klassiga.
5. Õpilaste õpi- ja kasvatustulemustele hinnangu andmine.
Nende etappide realiseerimine on kujutatud joonisel lisas. Vastav skeem avab nii ühetunnise kui ka pikemaajalise õpetamisprotsessi olulisemad momendid. Sellel skeemil kujutatakse õpetamistegevust tsüklilise protsessina, kus õpetamise põhiülesannete lahendamine võib toimuda ka liikumisena tagant ettepoole .
3. Õpilaste isikuomadused.
Õpilaste isikuomadused on pedagoogilise psühholoogia üheks kolmest põhilisest uurimisobjektist.
3.1. Õpilaste vaimsed võimed ja intelligentsus.
Intelligentsus avaldub võimena arutleda üldistavalt, lahendada probleeme ja õppida kogetust. Intelligentsus iseloomustab inimese vaimse tegevuse kvaliteeti. Õpilaste vaimsete võimete ja nende arenguvõimaluste mõistmiseks peab õpetajal olema hea ettekujutus inimeste vaimsete võimete olemusest. Õpilaste vaimsete võimete mõõtmiseks peab testijal olema vajalik kvalifikatsioon, et vältida tulemuste väärkasutamist.
4. Õppimine.
4.1. Õppimise olemus.
Sageli on õpetajate ja üliõpilaste arusaamine õppimisest ülelihtsustatud. Õppimine on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine, kuid õppematerjaliga õpivad õpilased veel palju muudki, samuti kujunevad neil hoiakud ja emotsioonid , mis ei pruugi seostuda otseselt õppeainega. Et mõista õppimise tegelikke resultaate, peab õpetaja tajuma õpilase isiksusele toimivat mõjuvälja tervikuna . See tähendab nõustumist tõsiasjaga, et kõikjal – õppetunnis või teistes elusituatsioonides toimub üheaegselt nii tahtlik kui tahtmatu õppimine. Tahtliku õppimisega on tegemist siis, kui õppur püüab teadlikult omandada uut informatsiooni või tegevusoskusi. Tahtmatu ehk kaasneva õppimise korral on enamasti tegemist teadvustamata protsessiga. Valdava osa teadmisi ja oskusi omandavad inimesed just viimati mainitud viisil.
Psühholoogid mõistavad õppimise all protsessi, kus praktilise kogemuse vahendusel kujunevad õppuri tegevusvõimes või käitumises suhteliselt püsivad muutused.
Õppimine kui protsess leiab aset inimese teadvuses ja on kirjeldatav vaid välise käitumise põhjal tehtud järeldusliku mõttekonstruktsioonina. Tänapäevaste ettekujutuste järgi defineeritakse õppimist kui suhteliselt püsivat muutust potentsiaalses käitumises, mis tekib praktilise kogemuse vahendusel.
Kasutatud kirjandus:
1. Krull , E. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000
Lisad
1. Gage’i ja Berlineri õppeprotsessi mudel.
8