idanurgast 2 . Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. a. ning siit leiti inimese luukere. See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga vitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks". Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja hu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest 10 , mis asub näitusesaali 9 krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul.
saj elanud mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüriti. Linnuse muuseumis kutsutakse seda ruumi siiani “sissemüüritud rüütli keldriks”, väiksena oli see luukere mu lemmik vaatamisobjekt, kuna luukere ja ruum näeb väga reaalne välja. Peakorrusel asusid kõige tähtsamad ruumid ning selletõttu on need väga suurejooneliselt välja ehitatud. Seal olevast ristkäigust pääseb kőigisse peakorruse ruumidesse, seda peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks vőlvkäiguks. Säilinud on algsed, kaunite tugevasti profileeritud roietega ristvőlvid ja restaureeritud on raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad. Seintel on Saaremaa aadlike dolomiidist vapid, mis annavad palju võimsust ruumidele juurde. Esinduslik peasaal kujutab endast kahelöövilist viietraveelist saali, mille vőlvid on
ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga 1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 1878 vaestemaja. Aastail 1904 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Kaitsetorn Kaitsetorn on konvendihoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. Teise korruse interjöör on säilitanud põhiliselt sellise ilme, nagu sellele anti käesoleva sajandi algul:
kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. aastal ning siit leiti inimese luukere. See kuulunud 16. sajandi algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks". Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised hüpokaustid peakorruse tähtsamate ruumide pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul.
Ruudukujulise põhjaplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendiniss. Mõlemad on kujundatud rikkalikult ja väga tugevalt reljeefsetena. Konsoolidele toetuvad kolmnurksed fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad. Nisside peal, fiaalide vahel on gooti krabidega kaunistatud vimpergid (ehisviilud). Kabel ,,Pikk Hermann": Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann), mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt, kuid linnuse viimaste kaitsjate viimase võimaliku kaitseliinina on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni
1711. a. kevadel Vene garnison lahkus.Kartuses, et rootslased taasvallutavad kindluse, õhiti bastionide tiivad, suurtükitorn, osa konvendihoone võlve ja kaitsetorni sisemus. Seejärel jäi konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1721 aastal sõlmiti Uusikaupunki rahuleping, nüüd hakkas juriidiliselt kehtima Vene võim (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). 1762. a. katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. a. remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued võlvid peakorruse ristikäigus. 1791. a. lammutati kaitsetorni lagunenud ülemised korrused (vaata joonis 1). Mitut ruumi kasutati XVIII ja XIX sajandi I poolel viljalaona. Alates 1783 kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast (Ülevaade ajaloost, kuupäev puudub). 1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 1878 vaestemaja
idanurgast 2 . Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. a. ning siit leiti inimese luukere. See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga vitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi "sissemüüritud rüütli keldriks". Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja hu kütteseadeldised - hüpokaustid - peakorruse tähtsamate ruumide - pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide - kütmiseks. Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale vlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja hu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest , mis asub näitusesaali krval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi prandas; neist üks on säilinud algkujul. Loodetiiva kolmes keldris paikneb muuseumi
Kloostri hoonestikul oli range ristkülikukujuline põhiplaan. Klooster ei olnud rajatud täpselt idast läände, vaid kohalike maastikuolude tõttu kirdest edelasse. Idatiivas asus keldrite kohal kiriku kõrval käärkamber, misjärel kapiitlisaal, kuhu pääses ristikäiku avaneva ukse kaudu. Korrus kõrgemal paiknes munkade magamisruum. Lõunatiiva idaosa võttis enda alla kahelööviline söögisaal. Söögisaali kohal asus kloostri haiglaruum haigete ja eakate munkade tarvis. Lõunatiiva peakorruse läänepoolses osas asus kloostri köök, kust viidi ka toit ilmikvendadele. Siseõue ümbritses kahekorruseline võlvitud ristikäik, mis ühendas ruume. Kloostri keskaegsest sisustusest on säilinud praegu Risti kirikus paiknev 14. sajandi kirikukell, mis on Eesti vanim. Aastatel 1425-1448 ehitati kahe suure torniga eeshoov. Sissekäike kaitsesid tõstesillad. Torni teisel korrusel asus kahevõlviline väravakabel. Torni kolmas ja neljas korrus olid ehitatud kaitsefunktsioonide täitmiseks.
Lisad Lisa 1: Kuressaare linnus (http://upload.wikimedia.7val.com/img/wikipedia/commons/7/7a/KuressaareCastle.JPG) Lisa 2: Siseõu (http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kuressaare_linnuse_sise%C3%B5u.jpg) 6 Lisa 3: Kapiitlisaal (http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kuressaare_Castle3.jpg) Lisa 4: Peakorruse põhiplaan (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kunstiajaloo_referaat.htm) 7
juulil 1809. Sellest ajast alates tähistatakse aulas kõiki ülikoolielu suursündmusi ja pidupäevi Kogu peahoone fassaadi raskuskeskme moodustab selle sammasportlikus. Kuus siledapinnalise tüvega ja lihtsate kapiteelidega toskaana sammast kõrgetel postamentidel kerkivad kolme majakorruse ees. Esimest ja teist korrust eraldab lai simss, millelt kerkivad ülemiste korruste siledad seinad. Tihedalt reastatud suurte akende rütm on ühtlane kõikidel korrustel, ainult peakorruse aknad on teistest ruudu võrra kõrgemal. Varaklassitsistlike detailide edasielamist 19.sajandi küpsklassitsismis osutavad hoone kõrge katus ja ülemiste korruste akende vahele pingutatud akantsusornamendiga bareljeefid ristkülikukujulistes süvendites. Esikülje peasissekäik on suhteliselt väike kahe tiivaga ja madalreljeefse nikerdusega uks, milleni tõusevad mõned trepiastmed. Peahoone esi- ja tagakülg on sarnased, ainult õuepoolel on vähem eenduval risaliidil sammaste
Liivimaa Ordule kuulusid valdused 1561.aastani. Algas ümberehitus, kuna linnus ei vastanud enam kaitseehitisena nõuetele. Uus peahoone oli tavaline seaduslik hoone. See meenutas ruudule lähenevasse kastelli surutud hooneteplokki, mis koosnest neljast täisnurga alla seotud hoonetiivast. Ristikäik üle siseõue, ühendas ruume. Nagu kloostris oli ka mõneti Ordu elukorraldus. Ning sarnae oli ka ruumikasutus. Poolkeldri korrusel asetsesid majandusruumid, peakorruse lõunatiivas vaimuliku rüütliordu kõrgeima piirkondliku võimukandja eluruumid, idatiivas kahelööviline söögisaal, põhjatiivas kabel ja kapiitlisaal ning läänetiivas orduvendade magala, millest müüri välisküljel ette ulatuv dansker. Rootsi aeg Eesti valitseja vahetus, seda täna Liivi sõjale ja sellele järgnenud sõdadele. 1629. aastal sõlmitud Altmargi rahuga läks Eesti ala Rootsi kuninga valdusesse. 1561.
(cellarium civitatis) ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel. 14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse.
Põhjatiiva idaosa keldrikorrusele rajati krüptkabel (lk 80 krüpt kiriku idavõlvi all). Idatiivas (lk 78 vaade kloostrile idast) asus keldrite kohal kiriku kõrval käärkamber, misjärel kapiitlisaal, kuhu pääses ristikäiku avaneva ukse kaudu. Korrus kõrgemal paiknes munkade magamisruum dormitoorium. Lõunatiiva idaosa võttis enda alla kahelööviline söögisaal refektoorium. Söögisaali kohal asus kloostri haiglaruum haigete ja eakate munkade tarvis. Lõunatiiva peakorruse läänepoolses osas asus kloostri köök, kust viidi ka toit ilmikvendadele, kes elasid kloostri läänetiivas. Läänetiiva poolkeldrikorrusel paiknesid ülemisele korrusele viiv trepp, kaevu portaal ning ilmikvendade eluruumide ahjude süsteem. Ka võis paikneda läänetiiva alumisel korrusel kloostri pagarikoda. Läänetiiva alumise korruse põhjapoolses osas oli kelder. Läänetiiva teise korruse lõunapoolses osas asus abti tuba ning selle kõrval ilmikvendade söögisaal
pargivärav 1873. 1877 lõpetati ruumide kujundamise. 3 Muuga mõisa arhitektuur Muuga mõis on kahe korruseline, kõrgel soklik krohvitud kivihoone, kaetud kelpkatusega. Fassaad tugevalt rõhutatud ja keskrisaliit lahendatud lodzana, mille kolm ümarkaat toetuvad karüatiididele. Samasugune on ka suurte kaaravadega tagakülg. Põhiplaan ebareeglipärane: vesibüül O-otsas. Saal tavapäraselt peakorruse keskel. Interjöörikujundus rikkalik. Vestibüülis helehallis marmorist monumentaalne peatrepp, terazzopõrand, seintel Pompeilaadis maalingud, laes servjoonvõlvid. Peegelvõlvidega saalis rikkaliku kujundusega hall-valge marmorkamin, kass valget kahhelahju, uste kohal lünetimaalid. Paljude ruumide värvikirevad seinad maalis kunstnikust poeg Heinrich 1877. Mõisal oli rikkalik kunstivarade kogu. 4 Carl Timoleon von Neff
14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele- dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida. Samas on ka fikseeritud ehitusmaterjalide kogused. Tallinna Pühavaimu kirik Tallinna Püha Vaimu kirik, ka Tallinna Pühavaimu kirik on
stiilide omavoliline segamine on tavaline nähtus rooma ehituskunstis. Igal juhul aga püüti toonitada toredust, mitmekesisust ja rikkalikkust, hüljates stiilipuhtuse ja konstruktiivse loogika. Rooma arhitektuuri iseärasusist ja veidrusist võiks näiteks esile tõsta, et roomlased kandsid kreeka templi lameda lae kassetid üle mitmesugustele võlvpindadele: lihtne kaar varustati samasuguse profileeringuga, nagu see oli arhitraavil; peakorruse peale asetati atika ehk poolkorrus, nagu seda näeme eriti triumfikaartel (vt. Lisa 2). Eenduva samba peale asetati osa talastikust, mis samuti eendus müüri pinnast; seda motiivi nimetatakse võnksiirdeks (Vaga 1999: 108-109). Kõigele vaatamata tähendab rooma arhitektuur siiski teatavat edusammu. Ta laiendas tublisti arhitektoonilise loomingu võimaluste ala; uute konstruktiivsete võtete abil lahendas ta rea täiesti uusi ülesandeid
Saue mõisat hakati esinduslikult välja ehitama 1775. aastal, mil selle omandas Friedrich Hermann von Fersen. Enda järgi Friesdrichshof'iks ristitud mõisa püstitas ta kahekorruselise barokse kivihoone. Barokkstiilis kahekorruseline kivist mõisahäärber valmis 18. sajandi viimasel veerandil. Peahoone kavandajaks oli arvatavalt Eestimaa kubermangu arhitekt Johann Schultz. Hoone teeb ainulaadseks teise korruse ülirikkalik stukkdekoor, mis katab pea kõiki teise korruse kui peakorruse ruume. Vähemalt osa stukki on tsehhi (böömi) meistri Karl Kalubka töö. Majanduslikesse raskustesse sattunud Fersenid müüsid mõisa 1790tel aastatel Saku mõisa omanikule Karl Friedrich von Rehbinderile. 1786. aastast sai mõis krahv Karl Friedrich von Rehbinderi järgi uue nime Friedri. Alates 1852. aastast kuulus mõis von Ruckteschellidele, kellelt ta aga üsna pea siirdus von Staelbornide aadliperekonna valdusse. Nende kätte jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
haruldasemad tööd - gooti stiilis pingid. Nikerdatud pingileenid, mis kujutavad Tristani ja Isolde lugu, ning Simsoni võitlust lõviga, on ühed kauneimad keskaja kunsti näited Eestis. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni 12 püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida. Samas on ka fikseeritud ehitusmaterjalide kogused. 19.sajandil ehitati neogooti stiilis ümber nii raekoja aknad kui ka idafassaad. 20. sajandisse
18. saj Itaalia toretsev barokk. Kadrioru loss, N. Michetti, valmis 1723, peafassaad 3-korruseline, tagafassaad 2-korruseline, keskrisaliit, läbi 3 korruse pilastrid (kalliskivipunane valgega), lame katus, esialgu suured aknad, tehti väiksemaks, sest Katariina külmetas. Ehitatud Peeter I korraldusel tema naisele Katariina I. Lossi juures väike Peetri maja, suur prantsuse stiilis park, praegu korrastatud ainult lossiäärne pargiala. Lubimördist tehtud suured reljeefid. Peakorruse pidusaalis mütoloogilise teemaga laemaaling (tempera ja õlivärvidega). 18. saj Palmse mõis, restaureeritud loss, kõrvalhoone, park. Maal kivimõisad (Peeter I keelustas uute kivihoonete ehitamise linnadesse). - Suuremõisa Hiiumaal - Luua mõis Tartumaal - Õisu mõis Viljandimaal, tervikuna säilinud Ilusad kirikud Pärnus - Pärnu Elisabeti kirik, luteri kirik, arhitekt teadmata, tagasihoidlikum stiil, 1750 õnnistati sisse.
magamistoad. Tiibhooned seevastu pidid saama kammerhärrade ja kammerneitsite majutuspaikadesks. Kõik aknad olid algselt suvelossile kohaselt ühekordsete raamidega. Hoone keskset osa toovad esile eenduva keskrisaliidi ette paigutatud sammasrõdu, kolm erikujulise pealmikuga vestibüüliust ning rikkalikum krohvehis. Algselt oli voolitud lehtdekooriga raamistatud mitte üksnes ovaalakna alaosa, vaid ka pealmik. Lossi peakorruse vanimalt plaanilt on näha, et sinna oli ette nähtud 8 ahju (Kahjuks alles on neist 4), 4 kaminat. Ülemisele elukorrusele oli plaanitud 8 ahju, neist alles 5. Lossi vasakus tiivas on tänini säilinud neli siniste maalitud maastikega ahju. Need on kahte tüüpi. Kaks ahju on laotud kahlitest, millel on maastikumotiivi ümber maalitud raam ja nurgas veerandrosett, teisel paaril täidab maastikuvaade kahli äärest ääreni. Kõik maastikud on erinevad.
tööruumid kohtumeditsiini kabinetile.11 Arhitektuuriliselt oli tegemist nelinurksele rustikapindadega soklikorrusele toetuv madala kupliga rotund. Neli toskaana pilastrite ja kolmnurkviiludega risaliiti seaovad rotundi ja sokliehtise ühtseks tervikuks. Rotundi elustavad kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülatsoonis aga väiksemad aknad. Sissepääsu raamivad püloonilaadsed seinaeendid, millel paiknevad sepisvõredega ühendatud urnid. Peakorruse hõlmas amfiteatrina ehitatud auditoorium, mille lagi toetus kaheksale dooria sambale. Seinadel oli kaunistuseks maalingud. Samuti ehitati hoone lähedale luukamber ja surnukuur. Juurdeehitusena lisati kahekorruselised poolkaarjad tiibhooned, mis liituvad orgaaniliselt rotundiga, tõstes esile pidulikuma keskosa.2 Anatoomikumi kasutati kuni 1999. aastani, mil hoone jäi liiga kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi
Põgus pilguheit mõnede maade arhitektuurile aitab selles veenduda. 90 Nii näiteks ei paista klassitsismi esilekerkimisele tugeva tõuke andnud Itaalia millegi erilisega silma. Nimetada võiks ehk Milaano La Scala Ooperimaja ( 1776 - 1778 ), arh. G. Piermarini ( 1734 - 1808 ), mille kujundamisel on kasutatud alumise korruse jõulise rustika ja peakorruse kergete sambapaaride kontrasti. Hoone keskrisaliidi kolmikviilu kaunistab reljeef. Napoli arhitekt P. Bianchi ( 1787 - 1849 ) on San Francesco di Paola kiriku arhitektuuris (1815 - 1834 ) otseselt ära kasutatud Rooma keisririigi arhitektuurist saadud impulsse: kiriku põhimassi moodustav võimas rotund selle ees asuva joonia stiilis portikusega võimaldab paralleele tõmmata Rooma Panteoniga; portikusega külgnev kolonnaad lisab ehitusele imposantsust
annaabi.ee 
