Sanaluokka Nomini-käändsõna Substantiivi-nimisõna Adjektiivi-omadussõna Partikkeli-muutumatu sõna Verbi-tegusõna Pronomini-asesõna Adverbi-määrsõna Aikamuodot Preesens-olevik Imperfekti-lihtminevik Perfekti-täisminevik Pluskvamperfetki-enneminevik Sijamuodot Nominatiivi - nimetav Genetiivi omastav Akkusatiivi akkusatiiv Partitiivi osastav Essiivi olev (-na) llatiivi sisseütlev Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus Postpositio tagasõna Prepositio eessõna Partitsiip kesksõna Modukset
Johhanes Aavik (1880-1973) Johannes Aavik sündis Pöide kihelkonnas Randvere külas Kõiguste vallakirjutaja pojana. Kuressaarde asus J. Aavik elama 7-aastasena ning seal veetis ta järgnevad 21 aastat. Keskhariduse omandas Aavik Kuressaare gümnaasiumis. Ta oli kooli parimaid õpilasi, lemmikõppeaineteks võõrkeeled. Lisaks koolis omandatud saksa, prantsuse, ladina ja kreeka keelele õppis ta iseseisvalt inglise ja soome keelt. Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, prantsuse ja ladina keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nezini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, ning Helsingi ülikooli lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. Johannes Aavik oli eesti keeleteadlane, kes oli keeleuuenduse eestvedaja ning tahtis arendada eesti keelt võrdväärseks teiste Euroopa keeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks ol...
1944 siirdus Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleliste artiklite ja kooliraamatute autorina. Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule. "Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski organisatsioon ega asutus. Johannes Aavik võttis ta soome keelest kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas
kengä- ->kengissä a + i -> i (a menee pois) poja- ->pojilla juna- ->junissa a + i -> oi kana- ->kanoilla kirja- ->kirjoissa i + i -> ei panki- ->pankeissa lasi- ->laseissa passi- ->passeilla kassi- ->kasseissa aa, ee, ii, uu, yy, ää + i -> ai, ei, ii, ui, yi, äi maa- ->maissa huonee- ->huoneissa kaunii- ->kauniissa puu- ->puissa syy- ->syissä pää- ->päissä käsi- ->käsissä uusi- ->uusissa vesi- ->vesissä Onko sana yksikkö vai monikko? Valitse oikea vastaus Monikon partitiivi Päätteet ovat -a / -ä tai -ta / -tä Pääte on -a / -ä, jos sanan yksikön vartalon lopussa on yksi vokaali. perusmuoto yksikön vartalo monikon vartalo partitiivi ( monikko) ystävä ystävä- ystävi- ystäviä pöytä pöydä- pöydi- pöytiä nainen naise- naisi- naisia
- NUMERO tpartitiivi - • o UERBI - t Partitiivi Huon ? puhehieliollallateioletpartitiivi PARTTiivi - ONEGATIIUENEN + minna mua
haruldasema sõna, 1921. ilmunud täiendatud trükk aga üle 4000 sõna, teiste seas ka Aaviku enese looduid. Johannes Aavik on eesti keelde jätnud jälje, mida on raske mitte märgata. "Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavik tegeles ka süntaksiga, sel alal on tema peamisi teeneid des ja nud- lauselühendite propageerimine ja sõnajärje degermaniseerimine. "Ei tohi unustada, et
otstarbekus ja lühidus. ,,Keele kaunima kõlavuse poole," ,,Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata." Sõnavara rikastamine: laenamine, eriti soome keelest ja murretest, sõnamoodustus ja tehistüved. (näiteks sõnad aurik, päevakord, tuletissõna kattuma, tehissõna relv, selmet, kolp, julm soome keelest, haldama soome keelest, tehissõna veenma, sarm prantsuse keelest). Grammatika: soovitas i-mitmust (suuris, raamatuile), lühikest mitmuse partitiivi (sõpru, õunu); -nd. Uuendused: lühike superlatiiv (suurim), ma-inf. Käänded (-maks, -maga, -mani), -tet (-tatud asemel). Oskar Loorits: -nuks, -nuvad. 1936. aastal ilmus Johannes Aaviku ,,Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika". Keelekorraldussuund: Johannes Voldemar Veski. 1918. aastal ilmus esimene õigekeelsussõnaraamat ,,Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat", mis oli kollektiivse töö tulem (15 autorit, 167 koosolekut). Kujundati välja
Nt lause öeldis ja tema laiendid moodustavad ühe sõna. Ühte pikka sõnasse võib olla liidetud isegi terve lause (inuiti e eskimo keel). d) flekteerivad keeled Fleksioon (fusioon) on niisugune sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Ühel elemendil on mitu grammatilist tähendust. Nt sõpru – ei ole võimalik näidata, kus on mitmuse tunnus ja kus partitiivi lõpp. Eesti kirjakeele flektiivsed jooned: 1. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga, vrd jala/s, `jalga/des; põõsas/te, `põõsa/id . 2. Üks ja seesama tunnus võib eri vormides avalduda erinevalt, vrd mitmuse avaldumist vormides jala/d, raamatu/te, raamatu/i/d, `jalgu . 3. Teatud vormides võib sõnatüübiti tunnus sulada tüvega ühte morfoloogiliselt liigendamatuks vormitüveks, nt mitmusevormis `jalgu, ainsuse sisseütlevas `patta,
3) murdarvsõnad, mis vastavad küsimusele mitmendik?, nt neli viiendikku, null koma seitse. Ka neid võib struktuuriliselt jagada liht- ja liitmurdarvsõnadeks. Esimeste näiteks sobib viis sajandikku, teiste näiteks kolmteist kahekümne neljandikku. Süntaktiliselt käituvad põhiarvsõnad substantiivide sarnaselt ja järgarvsõnad adjektiivide sarnaselt. Nominatiivis põhiarvsõna käitub fraasipõhjana, nõudes laiendilt partitiivi vormi, nt kaks poissi (põhiarvsõna määrab laiendi vormi); obliikvakäänetes on aga põhjaks substantiiv ja laiendiks põhiarvsõna, nt kahele poisile, kahest poisist. 9. Asesõna e pronoomen - Asesõnad osutavad olendeile, esemeile, nähtustele, nende tunnustele või hulgale, kuid ei nimeta neid otse, nii nagu muud käändsõnad. Konkreetse tähenduse saavad sellised sõnad alles kontekstis. Tegemist on väga vana sõnaliigiga, mis on olemas olnud juba uurali algkeeles
endast, tema muuttüübist ja konkreetsest muutevormist, mitte aga otseselt sõna häälikkoostisest. 2) vabalt varieeruvad - ei välista üksteist, vaid võivad esineda täpselt ühesuguses kontekstis, andes sama sõnaga seostudes nn paralleelvorme. Formatiiv – on kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendus. Formatiiv võib olla ka kumulatiivne, liigendamata tervik ja väljendada mitut tähendust korraga, näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav. 2. Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled. Aglutinatsioon. Fleksioon (fusioon). Eesti kirjakeele flektiivsed jooned (4). Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. a) analüütilised keeled
• miljon, miljard: hilised laenud saksa keelest Uurali algkeeles numeraalide süsteem arvatavasti alles kujunema hakkamas Soome-ugri algkeeles tõenäoliselt juba kümnendsüsteem • üksteist(kümmend), kaksteist(kümmend) • Helle 1732: ükskolmat (’21’), kakskolmat (’22’), üksviiet (’41’); üheksakümmend ja üks (’91’) • Ahrens 1843: viis rubla kolmat kümmet (’25 rubla’) • kümmend: vana partitiiv sõnast kümme (partitiivi kunagine kohta osutav tähendus, vrd elatiiviga) • poolteist; vanas kirjakeeles pool kolmat (‘kaks ja pool’), pool neljat (kolm ja pool), pool viiet (‘neli ja pool’) Tänapäevane tüüp ilmselt saksa keele eeskujul, üsna hiline *ükte, *kakta, *kolme, *neljä, *viite, *kuute, *seitsemä, *kakt-e-k-sa-n, *ükt-e-k-sä(-n), *kümmen(e) • (ensi-(m)mäinen), (to-inen) e-, to- seostatavad vanade pronoomenitüvedega, -mä- superlatiivi tunnusega 35
Tänapäeva lühike partitiiv on enamasti häälikuseaduslik (*kaloiδa > *kaloi-a > kalo > kalu) Tänapäeva sid-/si-partitiiv on analoogiavorm ne-s-sõnade eeskujul, nt jalgasid (häälikuseaduslik vorm on jalgu), vrd *repäsitä > *reBaZiD. [Aga ne- ja s- sõnades endis on sid-lõpuline partitiiv hiljem jällegi teistsuguse analoogiamuutuse tõttu ära kadunud! (Vt id-partitiiv.) NB! Partitiivil on olnud algselt separatiivne tähendus! See on seotud ka partitiivi osasihitise (partsiaalobjekti) funktsiooniga: söön leiba ‘söön (osa) leivast’ Vrd Ma kirjutasin jutustuse (< akusatiiv), Ma kirjutasin jutustust (partitiiv). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed (tegevuse suunda näitavad) käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed (tegevuse kohta näitav) seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev.
liikvida järel on algupärane üksikklusiil: malD ‘maalt’; laskma-, jooksma-tüübi da-infinitiivi vormides on lõunaeestiline vokaaltüvi: laske, käske, juske (vrd lasta, kästa, joosta); Põhjaeesti joonte osakaalu alusel Helme – kõige lõunaeestilisem: o ai-diftongilised vormid, nt sain ‘sein’; o lõpukadu tegijanime vormides, nt avittej ‘aitaja’; o TA verbi mitmuse 3. p vormid, nt anDva ‘annavad’; o geminatsioonilised noomeni partitiivi vormid ja vai-partikkel; o Tartu murde de-lõpulised illatiivivormid, nt kamBreDe ‘kambrisse’; o se-imperfekt, nt jätse ‘jättis’; o vokaalilõpuline tud-partitsiip, nt kannettu ‘kantud’ (mujal Mulgis on tunnuseks –t); o minnu ‘mind’ vrd miut; o be-tunnuseline kaudne kv: saaBe ‘saavat’, teGeBe ‘tegevat’; Karksi ja Tarvastu (põhjaeesti mõjud alla 30%):
-lause infostruktuur muutub (infosrt= mida esitatakse uuena, mida tuntuna) Palju rahvast tuli sööma. Sööma tuli palju rahvast. Prosoodia ..võib olla tähendust eristav vahend-sõnade tähenduserinevusi markeerib toon või rõhk NT hdi keel (afroaasia, tsaadi, Nigeerias) TOON. RÕHK: Kuidas te msnis kirjutate, kui tahate midagi rõhutada? *Morfeem-väikseim tähendusega keeleüksus *Morf- morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles *Allmorf-morfeemi variant (nt. Eesi k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd t nt lõunat ja 0, nt õuna) Vabad ja seotud morfeem *vaba morfeem võib esineda iseseisvana *seotud morf. Saab esineda vaid koos teiste morf.-ga või sõnadega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega. Seotud morfeemide liigid: Vastavalt liitumise kohale: afiksid Tüve ees: prefiks- eba;meeldiv Tüve sees: infiks- kelle;le;gi Tüve lõpus: sufiks- jalu;st Seotud morfeeme kõigis keeltes pole, nt. Vietnami k. (nende funktsioonid on jagatud nt.
Rohked saksapärasused sõnavaras, morfosüntaktilistes struktuurides, lauseehituses. Järjekindel ja ühtlustatud ortograafia. Eelnevat lühikeest vokaali märgib 2- kordne konsonant (ei kehti j ja h puhul). H = vokaalipikendus. Pikka vokaali võib kinnises silbis märkida 2 tähega. e = ä, ö, o = õ. Võõrtähed ck, tz, x, ff. Diftongi i-line järelkomponent on madaldumata kujul säilinud. Kuigi Stahli grammatikas ei leidu partitiivi, leidub seda tema tekstides. Komitatiivi asemel on tagasõnakonstruktsioon kah(s). Leidub umbisikulisi verbivorme. Imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöördel t-lõpp. Lihtminevik i- või is-tunnuseline. Eitusverb pöördub vahel. Enesekohasuse väljendamine end-pronoomeniga. Mitte-eitus. Misjonilingvistika: levis 17.saj. Misjonärid pidid võõrkeelt õppima suheldes, et kirjutada sellele grammatika, mille abil taheti piiblit tõlkida. Keele kirjeldamisel tuginesid misjonärid
Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/im, ausa/im (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse algusvokaal i on sulanud ühte tüvevokaaliga, nt suurím, kením. Tüveülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust: II kk pesa-tüüp: pahím, vaním, pühím. Tüvemitmusliku e lõputa osastava korral lisandub ülivõrde tunnus mitmuse partitiivi vormile. Lühike ülivõrre on olemas II ja VI käändkonnas ning V käändkonna tööline ja oluline tüübis. Tunnus -Vm(a). Diftongilise osastava baasil on i-ülivõrre üldkasutatav. Lõputa osastava korral vormi aste nõrgeneb, nt suurim, uusim. sid-lõpulise osastava korral pole i-ülivõrret võimalik moodustada. Lühikest ülivõrret ei saa moodustada sepp-tüüpi i-tüvelistest sõnadest, nt hall, karm, tömp, juhm jt.
süntaktilised omadused; mida saab defineerida nii morfoloogiliste kui süntaktiliste kriteeriumide järgi. 37. Morfeemianalüüs, glossimine Morfeemianalüüs - sõna jagamine morfeemideks (segmentimine) ning morfoloogilise info lisamine igale morfeemile (glossimine) 38. Morfeem, morf, allomorf Morfeem- väikseim tähendusega keeleüksus Morf morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles Allomorf morfeemi variant (nt eesti k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd -t, nt lõuna-t ja 0, nt õuna 39. Vaba ja seotud morfeem Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina. Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega. (kui seotud morfeem on seotud nõrgalt, siis nimetatakse kliitik, nt ee k g/ki liide, sm kO küsimus) 40. Grammatiline kategooria Grammatiline kategooria liikmed 1)väljendavad samasse mõistelisse valdkonda (nt AEG) kuuluvaid
ainult!). Toonikeeltes annab tähendust edasi ka toon. NT hdi keel (afroaasia, tsaadi, Nigeerias) a. Pd-ìxà-pdà b.Pd-íxà-pdá jätma- 1SG-jätma jätma-1SG-jätma `ta jättis mu maha' `ta jättis selle mulle' Morfoloogiline segmentimine, morfeemianalüüs, glossimine Morfeem- väikseim tähendusega keeleüksus Morf morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles Allomorf morfeemi variant (nt eesti k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd -t, nt lõuna-t ja 0, nt õuna, kuju sõltub ümbritsevatest häälikutest. Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina. Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega, õrnalt seotud morfeem on kliitik Seotud morfeemide liigid: Afiksid vastavalt liitumise kohale: Tüve ees: prefiks - ebameeldiv Tüve sees: infiks - kellelegi, millelegi Tüve lõpus: sufiks - jalust
* üldine tähendus * kohustuslikkus (rääkimine ainsuses või mitmuses) * seotud morfeemid Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles: talu, talu-sse, talu-st, talu-gi . Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides. Allomorfid on eri morfeemide variandid e teisendid; eesti keele osastava (partitiivi) eri lõpud 34. Vaba ja seotud morfeem Seotud morfeemid on afiksid: * prefiks - tüve ees; eba-, re- jne * infiks - tüve sees; kelle-le-gi * sufiks - tüve lõpus; jalu-st * tsirkumfiks - tüve ees ja lõpus Seotud morfeemid saavad esineda ainult koos teiste morfeemidega või sõnadega, on enamasti grammatilise tähendusega, ei esine kunagi iseseisvalt
). Toonikeeltes annab tähendust edasi ka toon. NT hdi keel (afroaasia, tsaadi, Nigeerias) a. Pdìxàpdà jätma 1SGjätma `ta jättis mu maha' b. Pdíxàpdá jätma1SGjätma `ta jättis selle mulle' Morfoloogiline segmentimine, morfeemianalüüs, glossimine Morfeem väikseim tähendusega keeleüksus Morf morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles Allomorf morfeemi variant (nt eesti k osastava e partitiivi eri lõpud, vrd t, nt lõunat ja 0, nt õuna Vaba morfeem võib esineda iseseisva sõnavormina. Seotud morfeem saab esineda ainult koos teiste morfeemidega. Seotud morfeem on enamasti grammatilise tähendusega. Seotud morfeemide liigid: Afiksid vastavalt liitumise kohale: Tüve ees: prefiks ebameeldiv Tüve sees: infiks íribe 'süüa+tegemaINS1.sg.perf.egocentric' (keva keel, https://wals.info/chapter/22) Tüve lõpus: sufiks jalust
annaabi.ee 
