Johannes Aavik meie kirjakeele rikastajana (0)

Johannes Aavik meie kirjakeele rikastajana
Keeleuuenduse eestvedaja , tuntumaid eesti keelemehi Johannes Aavik (1880-1973) oli päritolult saarlane, õppinud Tartu Ülikoolis ja Nežinis vanu keeli, Helsingi Ülikoolis keele- ja kirjandusteadust ning romaani ja soome-ugri filoloogiat. Ta tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist , mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu.
Aaviku sünnikoht Kuressaare jäi talle peagi kitsaks, “intelligendimat õhkkonda” igatsedes asus ta 1912. a. sügisest Tartusse , kus töötas prantsuse keele õpetajana 8-klassilises kommertskoolis ja avaldas 1914. aastani “Postimehes” iganädalasi lühiartikleid pealkirjaga “Väiksed keelelised märkused”. 1913. alustas Aavik “Uute sõnade sõnastiku” koostamist koos V. Grünthal-Ridalaga, Aavik otsis laenamiseks kohaseid soome sõnu ja Ridala valis Wiedemanni suurest “Saksa-eesti sõnaraamatust” kirjakeelde sobivaid murdesõnu. See töö vältas kuus aastat, valmis sõnastik sisaldas üle 2000 uuema või haruldasema sõna, 1921. ilmunud täiendatud trükk aga üle 4000 sõna, teiste seas ka Aaviku enese looduid.
Johannes Aavik on eesti keelde jätnud jälje, mida on raske mitte märgata. “Õigekeelsussõnaraamat” sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i- mitmus , im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja –ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma.
Aavik tegeles ka süntaksiga, sel alal on tema peamisi teeneid –des ja –nud-lauselühendite propageerimine ja sõnajärje degermaniseerimine. “Ei tohi unustada, et Aavik lansseeris oma keeleuuenduse ja selle menu algas võõra võimu all. See oli algul puhtalt ühe mehe üritus, ilma igasugu välise abita . Hiljem sai Aavik ainult moraalset toetust nooremalt intelligentsilt ja kirjanikelt. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski autoriteetne organisatsioon ega asutus.” [Tauli 1982, lk. 37]
Eesti keeleuuendus on maailma radikaalsemaid, seda teadis Aavik isegi, võrreldes oma töid-tegemisi keelereformidega Norras, Soomes ja Ungaris (XIX saj.). Soome ja Eesti juhtumi puhul algas kõik poliitiliste muutustega ning rahvuskeele staatuse muutumisega: tuli hakata rahvuskeeles riigiasju ajama, kõrgharidust andma jne. Nii seal- kui siinpool Soome lahte tähendas see tohutut vajadust uue sõnavara, eriti kõikvõimalike oskuskeelendite järele; soomlased piirdusid murretest laenamise, tuletamise ja liitsõnade moodustamisega, Aaviku ideed luua kunstlikult uusi sõnu võib pidada revolutsiooniliseks. Et paljud neist läbi läksid, tuleb panna asjaolude kokkusattumise arvele: ühiskondlik-poliitilised ja kultuurilised muutused olid inimesed keelemuutustele vastuvõtlikuks teinud, Aaviku sõnadega samaaegselt tuli keelde tohutul hulgal laensõnu ja tuletisi, ja salgamatu osa oli ka Aaviku isiksusel, õnnelikul keelevaistul ja väsimatul kihutustööl.
Leksikoloog, “Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” autor Andrus Saareste on öelnud: Igale keeleuuendusele tuleb vastu panna, ja kui ta siiski läbi läheb, siis on ta hea.