PARKINSONI SEADUS EHK KASVAV PÜRAMIID (0)

PARKINSONI SEADUS
EHK KASVAV PÜRAMIID
Enne kui alustan selle kirjatöö kohustusliku osaga, pean ma ära märkima selle, et kõnealuse raamatu lugemine valmistas mulle tohutut raskust. Seda aga absoluutselt mitte sisu, vaid vormi tõttu. Enamikuga esitatud väidetest sain ma kas täielikult või osaliselt nõustuda ja ka antud teemal kirjutamise idee iseenesest tundub põhjendatud, stilistika oli aga piinarikas. Raamat oli suuresti üles ehitatud nõretavale küünilisele huumorile, mis teatud koguses võib olla isegi värskendav, antud juhul aga ületas kriitilise piiri juba peale esimest peatükki ning muutis edasilugemise katsumuseks. Mulle tundub, et ehk osaliselt just sellest tulenebki ka mu peatükivalik – esimene- sest siis suutsin ma veel jälgida sisu, mitte niivõrd erutuda vormist . Lõigu lõpetuseks pean ent lisama ka seda, et nähtavasti tuleneb minu tohutu kriitika sellest, et konkreetselt selliste asjadega ma tööalaste erinevuste tõttu – peamiselt pabeimajanduse välistamise ja kindla töökoha ning –aja puudumise tõttu - isiklikult kokku puutunud ei ole ja seega ei ole selle temaatika lahkamine mul ka eriti südamel.
Et, nagu ma mainisin, puudub mul lähem kokkupuude dokumendimajanduse ja sellega seonduvaga, eelistan väidet kaitstes kindlal pinnal püsimiseks võtta aluseks sellele aluseks võetud väite, millega ma täielikult nõustun - töö võtab täpselt nii palju aega, kui tema teostamiseks on antud. See tähendab, et olenemata töö olemusest ja mahust röövib ta päris kindlasti kogu aja, mis tema tegemisele on võimalik kulutada. Lihtsa näitena lavakunstniku seisukohast võib võtta kavandite esitamise. Ei ole vahet, kas maketi ja kavandite üleandmine toimub kolm kuud või kolm nädalat peale esimest kokkupuudet teksti ja lavastajaga, sellel teemal mediteerimine, materjalide otsimine ja kogu krempli valmimine kestavad täiesti kindlasti kuni viimaste hetkedeni. Sama hea näide on mõni kirjatükk, mille esitamiseks on kindel tärmin – näiteks see siin -; ükskõik, kas etteantud tähtaeg peaks lükkuma või, vastupidi, ettepoole nihkuma, on kindel, et enne seda hetke midagi lõplikult ei valmi. Meie loomingulised võimed näivad alati olevat piiratud mingi meile etteantud ajaga , kas see on siis tajutav või mitte. Ja kõige selle juures on tõsiasjaks see, et aega ei kulutata tegevusetult istudes. Toimub pidev genereerimine, mõtete seespidine korrastamine ja selektsioon . Lihtsalt kuni määratud hetkeni näib olevat võimatu, liiga vara ja etteruttav asja reaalsusesse tuua. Kõik näib liialt toores , et seda võõrale silmale kritiseerimiseks pakkuda. Kuni „selle hetkeni”. Mis sellest, et mõte hakkab just siis jooksma ja tundub, et „kui ainult nüüd veel antaks pisuta aega”. Asi tuleb lugeda lõpetatuks ja kriitikakõlbulikuks. Ja muude võimaluste puudumisel ta seda ka on.
Niisama palju kui eelnev väide tundus mulle korrektne , pean ma aga kahtlema kohe sellele järgnevas punktis – nimelt arvamuses, et „...tegevusele, mis rohke tööga hõivatud inimeselt oleks võtnud kolm minutit, kulub teisel terve päev vaevlemist.” Ja ma ei taha küsimuse alla seada mitte väite teist poolt, mis kõlab isiklikust kogemusest lähtudes täiesti reaalselt, vaid esimest. Siingi saan ma lähtuda muidugi ainult enese kogemusest. Nimelt väidaksin vastu, et kui sellised tegevused (nt. postkaardi saatmine) sööta ette tööga koormatud inimesele, jäävad need määramata ajaks hoopis tegemata. Ja suure tõenäosusega ületab see aeg meeletu töökoormuse perioodi. Siinkohal suhteliselt üksühene näide – ühe inimese elus leiab aset katsumuste ja tohutu töökoormuse periood. Tööpäevad kestavad keskmiselt 14 tundi, vaevalt jääb aega magamiseks. Töö iseenesest ei hõlma endas kirjatööd ega arvuti taga istumist, kui välja arvata umbkaudu ülepäevased raportid välismaal asuvale ülemusele. Kui antud isik on viibinud selles situatsioonis juba umbes nädala, saab ta kirja healt sõbralt, kellest pole ammu midagi kuulnud . Vastus sellele eeldaks midagi pisut põhjalikumat kui kaks lauset viisakust ja seega peab ta paremaks pigem vastamisega viivitada. Töösituatsioon jääb aga muutumatuks, vajalikku aega mingi isikliku sõnumi, isegi lühikese, kirjapanekuks ei ole. Katseisik ei ole oma sõpra unustanud, aga mida aeg edasi, seda pikemat vastust saadud kiri eeldaks. Pikapeale muutub igapäevane mõte sellele kohustusele aina ebameeldivamaks ja selle täitmine vastvalt vaevanõudvamaks. Seega võibki asi lõppeda sellega, et selleks ajaks kui pingeline töösituatsioon raugeb, on kirjutamiskohustus muutunud nii rusuvaks, et seda on pea võimatu täita ja selleks ajaks kui vaene inimene ennast lõpuks kokku võtab, on kirja saamisest möödunud mitu kuud ja enamik kirja pinnast kulub vabandustele.
Võib tunduda, et tegu on äärmusliku juhtumiga, aga just täpselt nii see on. Sama lugu on näiteks telefonikõnedega, ka tööalastega, mis ei istu kaksiratsa kukil.
See viib meid aga tagasi algusesse, kus sai selgeks, et kõik võtab aega just täpselt nii palju kui selleks antud on. Et mõningatel asjadel ei olegi muud tärminit kui südametunnistus, võib nende täitmine lükkuda kaugele tundmatusse tulevikku.
Lõpetuseks: selle kirjatüki lõpetan 25.09.2007, sel päeval, mil on viimane tähtaeg teda üle anda. Kas pole mitte kõnekas.
Marion Undusk
TE I
2007