Pärisorjus ja selle kaotamine eesti-ja Liivimaal ja Versailles rahu ja Versailles süsteem (0)

Pilet nr. 5
1) Pärisorjus ja selle kaotamine Eesti ja Liivimaa
Euroopas möllanud sõjad ei puudutanud pikka aega otseselt Eestit, alles 1807 jõudis üleeuroopaline sõda eestisse. Napoleoni väed hõivasid 1806 Preisimaa ja jõudsid vene impeeriumi piirile. Venemaal kuulutati välja mobilisatsioon maamiilitsasse. Sellesse võeti Eestimaal 8000 ja Liivimaal 20000 talupoega, kes varustati ja moonastati neid saatnud mõisate poolt. Ohvitserideks olid maamiilitsas mõisnikud. Väljaõpe ja relvastus oli nigel, väeosi laastasid mitmesugused taudid, Kuid õnneks ei tulnud neil lahingus osaleda, sest Aleksander 1. ja napoleon 1. jõudsid Tilsitis kokkuleppele Euroopa mõjusfäärideks jaotamises.
Tilsiti rahu tingimused olid siiski rasked, sest venemaa pidi ühinema kontinentaalblokaadiga Inglismaa vastu. Mõisate tulud kuivasid järjekordselt kokku. Prantslaste pool okupeeritud Põhja-Saksamaa riikides, sealhulgas Preisimaal, kaotati pärisorjus. 1808-1809 toimunud Vene-Rootsi sõda, mille tulemusena ühendati Soome Venemaaga, puudutas Eestit taas ainult kaudselt . See-eest tabas maad nois aastail järjekordne raske ikaldus koos näljahädaga. 1812. aastal tundis Napoleon Lääne-Euroopast kogutud Suure Armeega Venemaale. Taas moodustati maakaitsevägi.
Kohe pärast pikale veninud sõdade lõppu pöörduti talupoegade olukorra lahendamise juurde tagasi. Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816., Liivimaal 1819. ja kuramaal 1817. aastal. Talupojad vabastati ilma maata ning nad olid sunnitud sõlmima endise isandaga rendilepingu, mille tingimused olid kohati varasematest mõisakoormistest isegi raskemad. Renti tasuti teotööga, nii pärisorjus kaotati, aga teoorjus siiski säilis.
2) Versailles'e rahu ja Versailles'e süsteem
18. jaanuar 1919
18. jaanuar 1919 algas Pariisis Versaille rahukonverents, mille eesmärk oli teha kokkuvõtted I MS-st ja määrata kindlaks maailma sõjajärgne korraldus.
Selles osalesid 26 riigi esindajad. Otsustavad hääled kuulusid neljale riigile - Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Itaalia. Kahel viimasel sõjaaastal suuremad raskused sõjas.
"Suur kolmik" – USA president Woodrow Wilson , Prantsusmaa peaminister Georges Clemencean, Inglismaa peaminister David Lloyd George.
Itaaliat hakati nim. kaotajateks võitjate hulgas. Itaalia liitus Saksamaaga (II MS-s). Selles kolmikus olid ka suured erimeelsused rahulepingi osas. Prantsusmaa nõudis karmimaid nõudmisi rahulepingus. USA ja Inglismaa olid selle vastu kahel põhjusel -
1) nad ei tahtnud, et Prantsusmaast saaks EU-s riik #1
2) USA oli huvitatud, et Saksamaa säiliks turuna
Rahulepe kujunes üsna karmiks. 28. juuni 1919 sõlmiti rahuleping Saksamaaga ja tema liitlastega sõlmiti eraldi leping. Rahulepingu tingimused –
1) Sõjalised piirangud –
*saksa sõjavägi võis olla kuni 100 000 meest
*keelustati väljaõpe ja kohustus
*ei tohtinud omada ega juurde ehitada lennukeid, tanke, allveelaevu
Laevastik plaaniti kokku koguda Flo sadamasse aga sakslased uputasid oma laevad. Reini demilitariseeritud tsoon Reini jõel, vasak poolne kallas ja 50 km laiune ala parem kaldal kuulutati alaks, kus ei tohtinud olla kaitserajatisi või sõjalisi objekte.
2) Majanduslikud piirangud –
*Saksamaa pidi maksma reparatsioone (maks mida sõja kaotaja maksab võitjatele, et sõjakahjusid hüvitada)
Prantsusmaa ja Inglismaa andsid Saksamaale laenu, nemad võtsid omakorda
laenu USA-lt
3) Territoriaalsed piirangud / kaotused –
*Saksamaa kaotas 1/8 oma territooriumist
*Elsass-Lothring - tähtis tööstuspiirkond läks Prantsusmaale
*Põhja – Schleswig – läks Taanile
*Saarimaa – 15. aastaks rahvasteliidu valdusesse
Mõned piirkonnad liideti Belgiaga. Sileesia alad läksid taas loodud Poola riigi
Koosseisu. Memel läks Leedule. Danzig muutus vabalinnaks.
Vabalinn – territoorium, mis on neutraalne ja demilitariseeritud. Mille õiguskorra kehtestavad rahvusvajelised lepped ja selle tagamist jälgivad teised riigid või rahvusvahelised organisatsioonid.
Loodi Poola koridor . Saksamaal hakati Versailles’e rahulepingut nim. Versaille diktaadiks. Leping ei olnud mõeldud Saksamaaga lepituse saavutamiseks vaid selleks, et võidetud vastane maha suruda ja Saksamaale tema kaotusi meelde tuletada. Versaille leping tekitas kättemaksu meeleolusid [minu märkus-võimule tuli Hitler ].
USA president Wilson mõistis, et Versaille rahuleping tekitab Saksamaal vastakaid / kättemaksu meeleolusid, mis võib Saksamaa viia revolutsioonini / rahutusteni.
Wilsoni 14 punkti (-rahuleping) – plaani järgi oleks loobutud reparatsioonidest.