Isa Goriot lugemiskontroll (hindele 5) 1. Millal tuli isa Goriot pansionisse? - Aastal 1813. 2. Mis aastatel toimub romaani tegevus, alustades sõlmimisest? - 1819. a 3. Kui palju maksis isa Goriot pansioni eest algul ja millest sai ta iga-aastast raha? - Goriot omas seitse kuni kaheksa tuhat franki aastast tulu, ta maksis algul tuhat kakssada franki. 4. Miks hakkasid kõik pansionielanikud isa Goriot´i kiusama? - Ta oli jätnud maksmata kuue kuu arve ning Vauquer äratas ka teistes halbu kahtlusi seoses Goriotiga, et panna neid Goriot põlgama.
Raamatu sündmused leiavad aset enamasti pansionis, mille omanik on 50- aastane Vauquer. Seal elavad Isa Goriot, üliõpilane Eugene de Rastignac, sõjaväeleitnandi lesk Couture, tema hoolealune preili Victorine, härrasmees Vautrin, tudeng Biancon ja vanatüdruk Michonneau. Isa Goriot’il on kaks tütart Anastassie ja Delphine, keda ta armastab kogu südamest. Kui ta pansionisse saabus, oli tal kaasas suur garderoob ja ta kulutas palju raha oma välimusele. Hiljem hakkas ta üha vähem kulutama raha enda peale, et toetada oma armastatuid tütreid. Tütred temast väga lugu ei pidanud, käisid vaid vahel külas. Üliõpilane Eugene tahab saada kõrgseltskonda. Teda aitab sugulane vikontess de Beausant, kes annab talle võimaluse minna ballile. Ta kohtab seal Anastassiet, kuid naine keeldub mehe armastust vastu võtmast. Eugene läheb uuesti
1. Isa Goriot - endine nuudlikaupmees, kes jättis oma äri pooleni, sest ei tahtnud, et tütred peaks teda häbenema ja läks pansionisse elama. Jäi tänu oma tütardele ilma kogu oma varandusest, tahtis, et neil oleks hea elada ja andis neile raha. Tal oleks võimalus olnud raha andmisest loobuda, aga seda ta ei teinud. Ta valis omaarust parima tee enda ja oma tütarde jaoks, tahtis et tema tütred ei peak kunagi millegi ees kannatama. Kui ta surema hakkas sai aru , et ta oli nad ära hellitanud ning tütred ei armasta teda
Ta püüdis kõike väga täpselt kirjeldada, mis oligi tema stiiliks. Eluprobleemid on seal väga värvikalt välja toodud. Juttu on peaaegu kõigist elu pahedest. Tegelaste seas ei ole liiga häid ega liiga halbu. Täpselt nii nagu on ka reaalses elus. 2. Peategelaseks oligi Isa Goriot. Ta oli olnud noorena vaene, kuid oskas aega ära kasutades hästi rikkaks saada. Kuuid ta armastas väga oma tütreid ning loobus nende pärast kõigest. Ta läks elama ühte odavasse pansionisse. Alguses elas ta seal väga jõukalt, kuid tasapisi hakkas ta rohkem kokkuhoidlikumalt elama. Kuna üks tema tütardest meeldis ühele üliõpilasele Rastignacile, siis suhtles Goriot kõige rohkem just temaga. Üliõpilane oli ainuke inimene, kes jäi tema sõbraks surmani. Teised pansioni elanikud arvasid alguses, et Goriot on halb inimene, kuid neil tuli pettuda. Isa Goriot suri oma tütarde süü läbi. Ta andis nende eest kaudselt oma elu. Goriot oli noorena halvem kui vanana
kütnud isegi oma korterit. Ta oli väga vähenõudlik oma söögi ja joogi suhtes. Kuid oma laste peale võis ta piiramatut kulutada. Tema illusioon seisneski ta kahes tütres. Goriot armastas oma tütreid rohkem kui midagi muud siin maailmas ja arvas, et tema armsad tütred armastavad oma kallist isa samamoodi kui tema neid, kui isegi mitte veel rohkem. Ta andis neile oma viimasegi raha, sest ta poleks suutnud elada teades, et ta tütred on õnnetud. Pansionisse oligi ta sattunud just tänu oma kahe tütre, Anastasie ja Delfphine'i suurtele nõudmistele ja rahavajadusele, mis sundis isa Goriot'i ennast tagasihoidlikult elama ning oma kõige kallimaid varasid pantima. Kuigi seda veel ette ei tulnud oli Goriot valmis isegi varastama, et anda oma tütardele mis nad eales soovivad. Teose ühes kohas oli Härra Goriot valmis isegi sunnitööle minema, et Anastasie'l oleks ballil seljas kõige uhkem ja ilusam kleit.
kahele õele (et osta kõrgseltskonnale vastavad riided, kirjas seda ei maini) - Eugene uuris veel Gorioti mineviku kohta ning sai teada, et goriot täitis kõik oma tütarde soovid (panustas raha tütarde ellu), soovides vastu vaid üht kallistust - Tütred tundsid siiski häbi oma pärast, sest ta töötas ikka nuudlikaupmehena, peale 5 aastat peale surumist andist Goriot alla, lahkus äris ja läks proua Vauqueri pansionisse - Pansionisse asus Goriot meeleheitest, sest ta tütred keeldusid teda endi juurde võtmast ja avalikest külastustest - Eugene sai emalt kirja vastu ja ka raha, ema tundis muret poja pärast, sest ta kiri oli salapärane ja tegi haiget emale, poeg leidis olukorras sarnasuse gorioti omaga (hõbeda väänamine) - Sai kirja ka õelt, kes oma armastusväärse väljendusviisiga ta tuju tõstis, õed saatsid kokku 350 franki, olid nõus oma vennale isegi moodsaid särke õmblema
Sellest Peategelaste iseloomustused hoolimata taipab ta, et ,,inimlik komöödia" läheb lõppematuna edasi ning Isa Goriot oli endine nuudlikaupmees, kes oli kunagi korraliku varanduse sellelt rongilt pole mõistlik maha astuda. Seega leinab ta küll isa Goriot'd, kogunud ning kes elu keerdkäikude tõttu oli välja jõudnud Mme Vaqueri kuid plaanib teose lõpus juba oma teed tagasi koorekihti. Rastignac ei odavasse pansionisse. Tema elu mõtteks ning üleüldise identifitseerimise anna alla, ta teeb kõike, mida tarvis, et edu saavutada. vahendiks olid tema kaks tütart, Anastasie ja Delphine. Ta oli nad Eugéne'i kohta võib öelda, et ta oli küll siiras ja Pariisi elust veel täielikult lapsena nii ära hellitanud, et neiudest olid saanud rahaahned egoistid, rikkumata, samas hakkasid temas arenema egoistlikud jooned, mis tolle kel isast sooja ega külma ei olnud
kellegagi ja oli alati valmis abikätt ulatama. Tegemist oli komöödiaga kahes vaatuses, tegevus toimus tänapäeval. Etenduses toimuvad igapäevase rutiini raamidest väljalangevad sündmused, kuid neid sündmusi on vaja, et ,,seisma jäänud vett" uuesti liikuma panna. Etenduse käigus muutuvad inimeste eesmärgid ja sündmused toimuvad vastupidi nende soovidele. Näidendi alguses tundus, et kõik need 5 inimest, kes on tulnud puhkama Bess Gallagheri pansionisse enne suvitushooaja ametlikku algus, on nii erinevad kui üldse võimalik, sest neil kõigil oli erinev taust, erinevad põhimõtted ja erinev eesmärk, aga sündmuste keerises saavad neist head sõbrad, kes naudivad üksteise seltskonda ja hindavad üksteise nõuandeid. Kõige humoorikam tegelane oli Florence Wyler, tema iroonia ja sarkasm naerutas publikut. Tal oli alati oma arvamus, kuigi see oli päris tihti kriitiline ja ta üritas pidevalt teisi endaga nõustuma saada
asus elama laagri lähedale lossivaremetesse, ning helen käis teda söötmas. Seejärel põgenesid nad ka sealt, sest helen kartis sattuda tagasi Saksamaale. Nad leidsid tühja villa, mis köitis Helenit. Olles seal neli päeva viibinud läks Schwarts külasse sisseoste tegema, ning kuulis, et Bordeaux'st väljub 2 laeva. Nad läksid sinna, et selle kohta uurida, kuid linn oli juba okupeeritud. Villasse tagasi minnes märkasid nad, et ka see oli juba üle võetud. Nii nad liikusid edasi elama pansionisse. Kuid kord kui Schwarts käis järjekordselt laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni põrandal pikali lebavat. Schwarts kutsus arsti, kellel Helen aga keelas oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees kuulis sellest siiski, aga ei näidanud Helenile välja, et ta teadis. Ükspäev kohtasid nad linnas üht ameeriklast, kes küsis, et miks nad Ameerikasse ei tule. Kui Schwarz ütles, et neil pole viisat, kavatses ameeriklane aidata. Kuid ühel päeval võeti Schwarts kinni
sümpaatne ja hea inimene. Eugene läks Pariisi eelkõige sooviga õppida, saada hea töökoht ning teenida hästi raha. Ta oli pärit vaesunud aadliperest, seega olid kogu pere lootused tema peal. Ema ja õed armastasid ning hoidsid Rastignaci väga. Ema andis oma viimasegi raha, et poeg saaks ülikoolis õppida. Kuna raha tal palju polnud, suunduski vaene tudeng proua Vauquer´ pansionisse. Seal suhtuti alguses temasse hästi ja lugupidamisega, kuid hijem hakati arvama temast teisiti, kuna ta astus välja Goriot' eest. Eugene teadis, mis on vaesus ja viletsus, ta oli seda ise omal nahal tundnud. Tutvudes Pariisi kõrgseltskonna elustiili-ja oluga, tekkis ka temas endas tahtmine olla üks neist. Ta otsustas, et maksku mis maksab, ta peab saama tähtsaks ning mainekaks tegelaseks ja saama täpselt
Neljandal elasid vanapiiga Michonneau ja endine nuudli,-makaroni-ning tärklisevabrikant, keda hüüti Isa Goriot´ks. Kaks ülejäänud tuba olid üliõpilaste jaoks üürimiseks. Ühes elas vaesunud õigusteadust õppiv Eugène de Rastignac. Katusekabrites elasid tööpoiss Christophe ja köögitüdruk Sylvie. Isa Goriot oli teiste pansionis elavate inimeste vaene tõugatu olevus, kuigi ta oli neist kõige vanem pensionär. Proua Vauquer armus Isa Goriot`sse, kui too pansionisse elama tuli, sest proua oli teadlik tema rikkusest. Isa Goriot oli prantsuse vabariigi ajal rikkaks saanud. Ning seega elas ta esialgu pansioni parimas toas. Tal oli kaks tütart, kes olid harjunud saama kõike, mida iganes soovisid. Seetõttu käisid tütred isalt raha küsimas. Goriot andis neile alati raha, kuna ta armastsb oma tütreid üle kõige, jäädes ise aina vaesemaks. Teised pansioni elanikud arvasid aga, et tema tütred olid tegelikult tema armukesed. Lõpuks kolis Goriot
Pariisi, õppis ülikoolis juurat, kuid ei lõpetanud õpinguid. Ta otsustas, et ilmub loengutesse ainult algul, et ta nimi kirja saaks ning lahkus sealt peale oma nime väljahüüdmist. Bakalaureuse kraadi sooritas Eugene eneselegi märkamatult kiirelt. Õppimisega otsustas ta tegeleda enne eksameid nagu paljud teisedki üliõpilased. Ta mõistis, et tööga rikkaks ei saa ning tahtis hoopis kuuluda kõrgseltskonda. Kuna raha tal palju polnud, suunduski vaene tudeng proua Vaquer'i pansionisse. Eugene märkas, et seltskondliku edu eeldused on peaaegu sama tähtsad kui need, mis ta oli õppinud õigusteaduskonnas. Ta küsis raha oma niigi vaeselt perelt, et sellega soetada endale uued, elegantsed riided. Eugene ei teadnud paljusid kombeid ega etikette Pariisis. Ta ei teadnud, et ei tohi iialgi kellegi juurde minna, enne kui ollakse lastud majasõpradel jutustada külastavate inimeste kohta. Talle õpetati, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt ning neid tuleb käsutada. Oma
muutunud leebemaks. Kes seda teab. Kui poleks raha olnud, kas siis Miili oleks ära läinud? Üles kerkivad küsimusi on palju, aga lahendused puuduvad. Selles loos oli rahal väga suur tähtsus. Võiks öelda, et raha tappis noore Märdi. Süüdi on ka kindlasti Mogri Märt ise kuna tema riskis poja eluga kuna ta ei mõelndu riskidele. Tulemused käes. Seegi lugu lõppes mõneti kurvalt. Isa Goriot-raamat, kus räägitakse mehest isa Goriot-ist, kes oli rikas nuudli kaupmees. Ta kolis elama pansionisse. Tal oli ka kaks tütart, kellest keegi midagi ei teadnud. Tütred olid nii ahned, et käisid isa käest kogu aeg raha küsimas. Pansionis elavad inimesed arvasid, et Goriot peab armukesi, aga hiljem selgus, et need olid tema tütred. Mees hakkas järk järgult vaesemaks jääma. Ta pidi isegi pansionis odavamatesse tubadesse kolima, et tütred varustatud saaksid. Tütred isast ei hoolinud vaid kasutasid teda oma kasuks ära. Isa läks põhja, ta pidi müüma kogu oma varanduse
vastupidi Goriot oli õpetanud neid lubama endale kõike mida nad vaid soovivad. Lastena olid neil kõige paremad õpetajad, nad käisid ratsutamas ning neil oli oma sõiduk. Hr Goriot oli olnud see, kes oli upitanud vanema tütre Anastasie de Restaud majja ning noorema Delphine'i Nucingerile. Goriot'il oli juustega täidetud medaljon, mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer'i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot'i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama. Peale oma tütarde sai härra Goriot veel ühe
Teiste kuivatamiseks ja kakskatuse kambrit. Neis hulgas on seal Poiret, preili Michonneau, preili Victorine Taillefer ja üliõpilane Bianchon. Journal de Paris toimetaja käis ja küsitles kõiki elanike, miks on nad just selle pansioni valinud. Preili Taillefer vastas:„ Mu isa viskas mind kodust välja ega pidanud mind oma tütreks, Vauquer ja Couture hakkasid minu eest hoolitsema, ja nii ma jäingi pansionisse elama.“ Üliõpilane Bianchon õppib Pariisis meditsiini ning küsimusele vatsas ta nii: „Ma elan siin, sest mul ei ole eriti raha ja siin on odav ning ka teine üliõpilane pesitseb siin.“ Lõpus esitasin neile siiski veel ühe küsimuse, kuna mind hakkas ikkagi huvitama, kes neist pansionis olevatest inimestest elavad rantjeena. Kõik vastasid nagu ühest suust, kõik me elame siin rantjeedena. Me keegi ei käi tööl ega teeni otseselt raha. Rikkamatel on
Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot’i hästi. Algul, kui veel Buonaparte’d valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer’i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot’i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama.
Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot'i hästi. Algul, kui veel Buonaparte'd valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer'i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot'i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama.
.. Kui naabritüdrukud kokku tulid, löödi tantsu ja paar korda tehti kodus näitemängu; vanaema ise oli väga kurb, kandis alati musta kleiti ja vanaaegset lintidega valget tanu, kuid oli lahke ja hea, talle meeldis, kui lapsed mängivad ja lustivad, nii et meil oli tema juures väga lõbus. 2 Pansionis ja ülikoolis Kui Lermontov 1827. aastal Moskva Ülikooli juures asuvasse pansionisse pandi, kus aadlike lapsi ülikooli astumiseks ette valmistati, ei olnud ta enam laps, vaid varakups nooruk, kes oli juba paljude asjade ule mõtisklenud. Pansionis sai teoks kõige tähtsam Lermontovi elus ta hakkas luuletama. Sellele aitasid kaasa koolis valitsev humanitaarne vaimsus ning XIX sajandi alguse vabameelsed traditsioonid. Nende seinte vahelt olid ellu astunud paljud vene luuletajad ja dekabristid. Tsaar Nikolai I ei unustanud seda ja suhtus õppeasutusse vaenulikult
Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot'i hästi. Algul, kui veel Buonaparte'd valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer'i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot'i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama.
mille ühele küljele oli graveeritud Delphine ja teisele poolele Anastasie. Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot’i hästi. Algul, kui veel Buonaparte’d valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer’i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot’i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama.
Oma tütarde kohta rääkis ta ainult head. Väimehed ei suhtunud hr Goriot'i hästi. Algul, kui veel Buonaparte'd valitsesid oli sünnis, et see vana üheksakümne kolmanda aasta revolutsionäär neid külastab kuid olukord muutus kui Bourbonide naasid võimule. Peale seda, tütred võõrandusid isast ning proovisid teda näha vaid siis kui neil ei olnud külalisi. Kui härra Goriot kolis proua Vauquer'i pansionisse, hakkas pr Vaquer hellitama mõtteid Goriot suhtes. Naist tõmbasid mehe tugevad ja lihavad jalamarjad, ta pikk, neljakandiline nina ning ta kuutaoliselt ümmargune lihtsameelne nägu. Kuid pr Vauquer jäi uskuma ühte petist, kes ütles, et hr Goriot on umbusklik, rahakoi, elajas ja loll. Ta hakkas märkamatult hr Goriot taga kiusama. Kuna hr Goriot'i oli raske taga kiusata, hakkas pr Vauquer teda vihkama.
Isa oli küll arst, kuid mitte parimal järjel. Küll aga oli ta püüdlik ning teenis tagasi aadlikutiitli (pärines vaesunud aadliku suguvõsast). Isa olevat sünge, range, kuid ema täiesti vastupidi hell ja elurõõmus. Noor Dostojevski veetis noorena palju aega haigla lähistel ning sealne miljöö jättis tema hilisemasse loomingusse jälje. Noort poissi võlusid ka piiblilood. Esialgu sai haridust kodus, isa õpetas selgeks ladina keele. Fjodor kolis koos vennaga pansionisse, kus tal tekkis lugemiskirg. Ta elas sissepoole ning seda süvendas asjaolu, et 16-aastaselt suri tema ema. Isa saatis pojad Peterburi sõjaväekooli, kuigi Fjodoril olid muud huvid. Kui poiss oli 18-aastane, suri ka isa. See kutsus Dostojevskis esile närvivapustuse ja pärast kasvab selles välja langetõbi. Noormees lõpetab aga kooli ning jääb Peterburi, kus töötab ametnikuna, aga tegeleb ka kirjandusega. Tõlgib ning elab tagasihoidlikku elu. Mehel on aga paheline kirg: ta
pansionis ja siin on hästi erinevatest ühiskonnakihtidest inimesi, aga neil ühine mõõde, kõik vaeseks jäänud ja raha puuduses. Peategelaseks nuudlivabriku direktor isa Goriot ja kunagine sunnitööline Vautrin, üliõpilane. Rastignac. Isa Goriotil kaks tütart, ta on oma varanduse tütardele kätte andnud, jaganud pooleks kogu oma varanduse ja jätnud ennast ilma õndsas lootuses, et heale järjele aidatud lapsed aitavad nüüd isa. On läinud pansionisse, esimestel korrustel elavad rikkamad inimesed, Goriot läinud üha kõrgemale. Tütred tulevad teda vaatama ja saavad selle eest tasu. Selline ahviarmastus. Kuri sureb, siis pole midagi, Rastignac, vaene üliõpilane, korraldab matused. Rastignac õppida ülikoolis ja hariduse kaudu saada eliidi hulka. Avastab peagi, et ilma rahata seda ei saa. Ülikoolis kirja panemas käib, et välja ei visataks, tõeliseks õpetajaks saab Vautrin. Rastignac on ideaalne õpilane, temast saabki rikas ja
ei läinud plaanipäraselt, tunnistab ta kõik üles, mis ta oli Leo kuulsaks saamise jaoks teinud. Leo on masenduses. Tavaliselt minnakse südamega asja sisse ja kui läbi põletakse, teeb see jubedalt haiget. Leo läks lõpus hulluks Lilli = Mathilde Leo = Piibeleht Eeva = Laura Gustav = Vestmann Mõlema teose probleemid on igavesed. 8. F.Dostojevski elu ja looming Sündis Moskvas, isa oli arst. Ema suri kui oli 16 ja isa kui 18 (tugev psühhika mõjutaja). Lapsed pandi õppima pansionisse (ilmnes lugemiskirg, endasse tõmbumine). 40-ndate lõpus põrandaalune rühmitus, kus oli oht surma saada, tundis surmahirmu. Kirjanikuks tahtis saada, kuna tema jaoks oli inimene saladus. Töötas vaestehaiglas. Temast sai kristlane. Põdes elu lõpuni epilepsiat. Läks Nikolai I ajal nuhiks. Saadeti Siberisse vangilaagrisse. Tal oli sisemine verejooks, mille tõttu suri. Hasartmängusõltuvus, igavesed võlad. Looming: ,,Vaesed inimesed" epistolaarne jutustus (esikteos 1845)
annaabi.ee 
