Vanavanemate pajatusi See juhtus siis, kui mu vanaisa oli umbes kolmekümne viie aastane, ta täpselt ei mäletanud , kui sellest mulle rääkis. Kuid see, mis tal meeles oli , oli Viljandisse sõit. Seal toimus tema isa juubel. Alustas siis vanaisa enda teekonda Sutlemast, kus ta minu vanaema, ema ja onuga elas. Need perekonnaliikmed oli ta ka kaasa vedanud, nagu vana mulle ütles. Esimeseks ebaõnnestunud juhtumiks oli see, et kui mu vanaema viimasena autosse tuli, istus ta täpselt tordikarbi peale. Kõik peale vanaema enda naersid, tema läks tuppa tagasi riideid vahetama. Kui tagasi autosse sai, lõhkes ka tema naerust. ''Noored'' sõitsid hea tujuga ja tegid pidevalt üksteise üle nalja, kui järsku meenus vanaisal, et ta ei olnud toast kingitusi autosse toonud. Papi, selline oli tema hüüdnimi minu poolt, mõtles veidi aega, kuidas ta seda uudist teistele serveerib, kuna ei tahtnud ise süüdlaseks jääda. Vä...
Joonastki ei jäta puudutamata tema isa türanlik tahe ja valitsemine, mis juba iseenesest nõuab korraga nii alistumist kui vastupanu. Toomas Moori arvates on inimlik kahetsus, halastus ja illusioonid inimkonnas haiglane nähtus ja ta püüab oma poega õpetada iseseisvaks ning tugevaks. Isa saadab Joonase laia maailma lõbu ja teadust otsima, raha raiskama, seega meheks saama. Kui poeg aastate pärast naaseb, on isa surnud, tema vana sõber aga Joonas Moori ootamas, et pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest,
,,Dekameron" Giovannu Boccacio See raamat jutustab erinevaid lugusid renessansiaja inimestest. Rühm inimesi, kes on kakuepideemia ajal varju pugenud, räägivad igaüks 10 juttu. Raamatust võib leida pajatusi paljudel erinevatel teemadel. Osad ülistavad vaimseid rõõme ja lõbusid, teised jällegi hoiatavad abielukaride eest ning kolmandad hoopis kõnelevad uskumustest ning jumalasulaste silmakirjalikkusest ja liiderlikkusest. Kogu teoses toimuvat võib võtta kokku lühida kirjeldusega. Nimelt räägib raamat ühiskonnast, mida ümbritsevad müstika ning õudsed ja tundmatud asjad. Kõik see ründab rahvast parasjagu siis, kui nad tunnevad rõõmu rahulikust elust.
Joonastki ei jäta puudutamata tema isa türanlik tahe ja valitsemine, mis juba iseenesest nõuab korraga nii alistumist kui vastupanu. Toomas Moori arvates on inimlik kahetsus, halastus ja illusioonid inimkonnas haiglane nähtus ja ta püüab oma poega õpetada iseseisvaks ning tugevaks. Isa saadab Joonase laia maailma lõbu ja teadust otsima, raha raiskama, seega meheks saama. Kui poeg aastate pärast naaseb, on isa surnud, tema vana sõber aga Joonas Moori ootamas, et pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda
Eestikeelne ,,Väike katekismus" sisaldab esimest kaht katekismust lastele ja väikest katekismust. Katekismuses on lihtsas ja selges keeles küsimuste ja vastuste vormis antud arusaadav ja ülevaatlik pilt katoliku kiriku õpetusest. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Reinowadder Rebbane" esindab saksa rahvaraamatutes ja teiste Euroopa rahvaste traditsioonis levinud jututüüpi. Kõiki teisi metsaelanikke petva ja ärakasutava rebase lugusid võis lugeda lihtsalt kui toredaid pajatusi, aga neis võis näha ka allegooriat, st inimühiskonna peegeldusi. Kreutzwald võttis eestikeelsete Rebase-lugude eeskujuks saksa kirjanike J.W. Goethe ja A.H.Hoffmanni vastavad teosed, kuid kohandas need eesti oludele ning lisas mõne eesti muinasjuttude motiivi ja rahvajuttude kangelase, teiste seas Kalevipoja. Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes
Minu emapoolsed esivanemad olid elupõlised meremehed. Nende inimeste ajalugu on olnud väga huvitav, sest vanaisa ja vanavanaisa olid läbi sõitnud pikkade aastate jooksul kõik maailma mered ja ookeanid. Vanaema on pajatanud väga huvitavaid lugusid vanaisa ja tema isa nooruspõlve mälestustest ja hilisematest aastatest merel. Olin väike poiss kui minu vanaisa suri. Kahjuks ei õnnestunud temalt kuulda huvitavaid meremehe pajatusi. Kuid kõike seda huvitavat olen kuulnud oma vanaemalt, kes elab veel tänaseni vaatamata oma pikale elueale. Minu vanavanaisa oli elupõline laevakapten. Tema süda ja hing kuulus merele. Elu eesmärk oli toita ja riietada oma paljulapseline perekond. Meri andis selle võimaluse: vanavanaisale kuulusid paljudes maades sõitvad laevad. Ta oli rikas. Ta oli loonud kauni Pärnu lahe kaldale kena maja. Kogu majapidamine, põllutöö ja loomapidamine oli jäetud aga naise ja laste kanda
20-30-ndatel aastatel kujunes välja ühe või teise soo huvide eelisarvestamine. Ka Jaan Vahtra teoste ainet ja käsitluslaadi peetakse sobivaks enam poistele kui tüdrukutele. 20-30-ndate aastate lastekirjanduse temaatikas on eraldatavad kolm põhilist ala loodus, ajalugu, laste elu. Ka Vahtra noorsoojutud on valdavalt seotud koduse maastiku, järve, jõe või metsaga. Kirjanik püüab noortele edasi anda looduse ürgset ilu, kuid jutustab selle kõrval ka mälestusi, legende ja pajatusi. Muinasjuttudes naeruvääristab Vahtra eelkõige inimlikku ahnust ja saamahimu. Jutustajana on Vahtra emotsionaalne ja mõnusalt humoorikas. Jaan Vahtra jutud lastele ja noortele põhinevad suures osas rahvapärimustel ja autori lapsepõlvemälestustel. Tema tondijutud ja muud muinaslood keskenduvad eetilistele probleemidele-inimeste heade ja halbade omaduste kaalumisele. Lastele on kirjutanud jutukogud :
Poole kilomeetri pikkuses kaitsealuses kaldajärsakus, kus paljanduvad devoni ajastu Pärnu lademe kihid, võib tänapäevalgi leida 300 miljonit aastat tagasi elanud rüükalade luid. Tori paljand on üks väheseid devoni taimede leiukohti Baltimaades. Tori põrgu suue oli 6 meeri laiune ja kõrgune avaus, mis mõne meetri kaugusel ahenes madalaks koopaks. Mõnede andmete järgi olnud "põrgukäik" 32 meetrit pikk. 1908. aastal varises sisse koopa lagi ja 1974. aastal suue. Põnevaid pajatusi Tori põrgu kohta teatakse laialt. Kord lastud koopasse jänes ja hagija, kes tulnud välja Peipsi järve ääres; teine kord aetud sinna hani, kell kaelas ja kes ilmunud maa peale Viljandi lähedal. Muiste nähtud igal jaaniööl põrgusuus kuradikutsikaid mängimas. Mõnede teadete järgi on koopa sügavustest leitud inimeste luid ja tuletukke, mis viitab pelgupaiga võimalusele. Andres Saali järgi olnud siin vaenlase eest peidus eestlaste vanem Vootele. Nigula looduskaitseala
aastal abiellus Posti talu noorima tütre Leena Jobso ning ta tegeles oma perega puutööga, hiljem aga kingsepaametiga Palamusel. Algul elas pere Posti talus koos ema vennaga. Omavahel said nad väga halvasti läbi, kui Oskar oli nelja aastane koliti Palamusele. Oskari vend Arnold suri kolmeaastaselt teine vend aga, nimega Theodor temast sai ettevõtlik mees. Ema poolt Oskari vanaema Triino, kellega oli hea muinasjutte lugeda ja vanaisa Mardilt kuulis Oskar pajatusi päris- ja teoorjuse ajast. Oma osa kirjaniku elukutse kujunemises aitas teda ka osaliselt isa elukutsel, väiksena kuulas ta iga päev kingsepal käijate külauudiseid ning jutte, näha ja kuulda aktiivset maaelu õigel ja loomulikul kujul. Oskari lapsepõlv möödus Palamuse kirikualevis. Lutsude pere elas esialgul Palamusel kehvas üürikorteris. Hiljem aga, ehitas isa veskijärve äärde maja. 1895. aasta talvel alustas Oskar oma kooliteed
aga kingsepaametiga Palamusel. Hindrik ja Leena Lutsul oli veel kaks poega: kolmeaastaselt surnud Arnold ja Theodor, kellest sai ärilist ettevõtlikkust ilmutav tantsuõpetaja ning kinooperaator (üks esimesi eestlasi). Arvestatavaid mõjutusi Oskar Lutsu vestmisande ja sünnipärase huumorimeele väljakujunemisel on andnud vaimuerksam emapoolne Jobsode suguvõsa. Eriti, aga kirjaniku vanaema Triino, kes oli hea muinasjutuvestja. Vanaisa Mardilt oli poiss kuulnud aga pajatusi päris- ja teoorjuse ajast. Lutsu lapsepõlv möödus Palamuse kirikualevis, kuhu koliti Oskari neljanda eluaasta paiku. Lutsud elasid Palamusel esialgu kehvas üürikorteris, hiljem enda ehitatud veskis järveäärses majas. Siin puutus Oskar maast-madalast kokku maa- ja alevikurahvaga, nende kõnekeele kujukuse ja rikkusega, millele andsid hiljem lisa Tartu tagahoovid ja apteegid. Õpinguid alustas Luts Änkküla külakoolis. 1895. aastal astus ta Palamuse kihelkonnakoolis.
Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. 3 JUTULOOMING Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat "Kümme lugu" (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: "Peipsi peal", "Pahased naabrid", "Igapäevane lugu" Jutustus "Vari" (1894; esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks") jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi-Rein ja Veni-Villem)
hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. JUTULOOMING Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat "Kümme lugu" (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: "Peipsi peal", "Pahased naabrid", "Igapäevane lugu", Jutustus "Vari" (1894; esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks") jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi-Rein ja Veni-Villem)
ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub etnograafia valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus. Jaguneb: Rahvalaul- regivärsiline, lõppriimiline. Rahvajutt- muistend, muinasjutt, naljand, pajatus. Rahvaluule väikeliigid- mõistatus, kõnekäänd, vanasõna. Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants,
esimene laps. Hindrik ja Leena Lutsul oli veel kaks poega: Arno(ld), kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim poeg Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana. Arvestatavaid mõjutusi Oskar Lutsu vestmisande ja sünnipärase huumorimeele väljakujunemisel on andnud vaimuerksam emapoolne Jobsode suguvõsa. Eriti, aga kirjaniku vanaema Triino, kes oli hea muinasjutuvestja. Vanaisa Mardilt oli poiss kuulnud aga pajatusi päris- ja teoorjuse ajast. Lutsu lapsepõlv möödus Palamuse kirikualevis, kuhu koliti Oskari neljanda eluaasta paiku. Lutsud elasid Palamusel esialgu kehvas üürikorteris, hiljem enda ehitatud veskis järveäärses majas. Siin puutus Oskar maast-madalast kokku maa- ja alevikurahvaga, nende kõnekeele kujukuse ja rikkusega, millele andsid hiljem lisa Tartu tagahoovid ja apteegid. Oskar Lutsu koolitee algas 1894.aastal Änkküla külakoolis. 1895.aastal astus ta Palamuse
Joonastki ei jäta puudutamata tema isa türanlik tahe ja valitsemine, mis juba iseenesest nõuab korraga nii alistumist kui vastupanu. Toomas Moori arvates on inimlik kahetsus, halastus ja illusioonid inimkonnas haiglane nähtus ja ta püüab oma poega õpetada iseseisvaks ning tugevaks. Isa saadab Joonase laia maailma lõbu ja teadust otsima, raha raiskama, seega meheks saama. Kui poeg aastate pärast naaseb, on isa surnud, tema vana sõber aga Joonas Moori ootamas, et pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See -- purpurne surm -- viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks
Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. JUTULOOMING Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat "Kümme lugu" (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: "Peipsi peal", "Pahased naabrid", "Igapäevane lugu" Jutustus "Vari" (1894; esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks") jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi-Rein ja Veni-Villem)
kutsuma Sadulamäeks. Kokkuvõte Teema oli huvitav, sest igaüks sai teada midagi sellist, mida varem ei teatud. Näiteks mõistatuste lahendusi ja palju seletamatuid nähtusi, mille üle tasuks kindlasti ka tulevikus mõelda. Kõige olulisem ongi see, et selle projekti kallal töötades, saime me uurida ja lugeda palju erinevat informatsiooni, mida võib kindlasti tulevikus vaja minna see on meie arvamus. Lõppkokkuvõtteks võiksime öelda, et tänapäevaseid pajatusi, lugusid, mõistatusi, salmikuluulet ja muistendeid tasub lugeda, sest sealtki jääb nii mõndagi meelde ning see on ainult positiivne. Kasutatud kirjandus: Seletamatud juhtumid: http://board.koffer.ee/viewtopic.php?t=39803&postdays=0&postorder=asc&start=40 http://board.koffer.ee/viewtopic.php? t=39803&postdays=0&postorder=asc&start=20&sid=23dc02f9329299c9b6b6a5486e2090dd http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=3169 http://board.koffer.ee/viewtopic.php?start=15&t=39803 http://www.kodutud
13 1957 Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol 1959 Jäine raamat reisikiri, lugeja kõrgendatud huvi raudse eesriidega eraldatud välismaa vastu. Lüürilis-humoorikas reisilugu Antarktikast. 1964 Kihnu Jõnn ehk Metskapten 1965 Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi 1968 Muhu monoloogid kolme isikupärase jutuvestja mõnusaid pajatusi ühendab talupoegliku eetika põhjale toetuv tasakaalukas ja tolerantne maailmanägemine. Mereromantika. Seodub rannakirjanduse traditsiooniga, mida Smuul ergastab reaalelulise ja fantastilise sundimatu kokkupanekuga. Debora Vaarandi (1916 2007) Alustas luuletajana sütisteliku vabavärsiga, pöördus siis vastavalt kaanoni nõuetele ajastuomase lihtsa ja kindla vormiga liturgia poole, avaldades selles stiilis kolm luulekogu. 1945 Põleva laotuse all
luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. Jutulooming Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat "Kümme lugu" (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: "Peipsi peal", "Pahased naabrid", "Igapäevane lugu" Jutustus "Vari" (1894; esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks") jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi-Rein ja Veni-Villem)
Bornhöhe 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Eduard 1862 - 1923, eesti kirjanik. Ta kirjutas 17- 1893 jäi ta vaimuhaigeks. Jutustavas proosas oli aastasena romantilise ajaloolise jutustuse «Tasuja» Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat (1880). Teos õhutas teisigi autoreid ajaloolist "Kümme lugu" (1893) sisaldab realistlikke pilte proosat viljelema. B. on kirjutanud veel ajaloolised külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere jutustused «Villu võitlused» ja «Vürst Gabriel» murrakus: "Peipsi peal", "Pahased naabrid", (viimase aineil on loodud film «Viimne reliikvia») "Igapäevane lugu". Jutustus "Vari" (1894) jälgib ning käsitlenud ka oma kaasaega (satiiriline andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve jutusari «Tallinna narrid ja narrikesed» jm.). Tema ja kujunemist. Jutustus "Käkimäe kägu" (1883) kohta: E. Nirk, «Eduard Bornhöhe» (1961)
Ristikivi, J.Üdi, I.Laabani, A.Ehin. Rahvaluule Rahvaluule ehk folkloor On laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming. Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus. Jaguneb: Rahvalaul- regivärsiline, lõppriimiline. Rahvajutt- muistend, muinasjutt, naljand, pajatus. Rahvaluule väikeliigid- mõistatus, kõnekäänd, vanasõna. Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad
luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu "Elu sügavusest" Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. JUTULOOMING Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. Tema esimene raamat "Kümme lugu" (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: "Peipsi peal", "Pahased naabrid", "Igapäevane lugu" Jutustus "Vari" (1894; esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks") jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi-Rein ja Veni-Villem)
kasvatas kratt (ja mitte jultunud spekulatsioon). Igatahes on H. Jõgisalu ja L. Tihkan teinud tõsist kodu-uurimuslikku tööd, millest teistelgi on põhjust õppida ja eeskuju võtta.'' (Ü. Tedre 1991) 15 *,,Tulihända püüdmas'' - Tallinn ,,Eesti Raamat'' 2001, toimetaja Maarja Ojamaa. Nii nagu ,,Lugusid vanalt Läänemaalt'', nii ka see raamat sisaldab aastaid kogunenud lugusid, ütlemisi ja pajatusi Läänemaalt. Raamatus on juttu minevikku vajunud küladest ja taludest, seal elanud inimeste elust ja nende saatustest. Kirjutatud on ka neid lugusid, mis poliitiliselt varem ei sobinud. ,,Kohtumised...'' - Kirjastus Ilo 2004 Jõgisalu ja Tihkani - kahe loodushuvilise, bioloogi ja metsamehe lugusid kodusest loodusest. Kohtumisi taimede ja loomadega, silmast silma seismise hetki, mis jäänudki ainsaks nägemiseks ning saanud kirjutamise ajendiks. 2.2
25. oktoober Rahvajutt (jutustamine) ja selle seos jutuvälise tegelikkusega - Rahvajuttude liigitus - Jutustamise uurimine - Näiteid uurimisviisidest Rahvajutuliigid: - Muinasjutt muisten (Grimmid, Kreutzwald) - Naljand-pajatus (Hurt- naljand; pajatus Loorits, Laugaste) 20. sajandi II poolel: - anekdoot kogemus- (elamus)jutud - Tänapäeva muistend elulood Hurt ei arvanud pajatusi rahvaluule hulka. Kogemus on kokkuvõte ning ei pea olema seotud konkreetse inimesega; sobivad ka kollektiivid. 90ndade lõpus hakati ,,muistendi" asemel Eestis kasutama sõna ,,pärimus", sest on vajadus eemalduda zanrilisest liigitusest. Rahvajuttude liigituse alus: Muinasjutt-muistend; naljand-pajatus Esimene aspekt Teine aspekt - Esteetiline (meelelahutus-) funktsioon - Seotud usundilisuse maailmavaatega
laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, uskumused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub etnograafia valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände.Kirjelda müüdi kohta folkloori žanrisüsteemis. Too esile müüdi erinevusi ja ühisjooni muinasjutu ning muistendiga. Müüdis puudub konventsionaalne algus ja jutustamise aeg ei ole piiratud, ta on usutav ning tegevus toimub kindlas paigas kindlal ajal, toimub kauges minevikus kuskil teises maailmas, peategelased pole inimesed vaid jumalad jt, hoiak on püha. Muinasjutul on konventsionaalne algus ning jutustamise aeg on piiratud. Ta on
annaabi.ee 
