Vanavanemate pajatusi (2)

Vanavanemate pajatusi
See juhtus siis, kui mu vanaisa oli umbes kolmekümne viie aastane, ta täpselt ei mäletanud , kui sellest mulle rääkis. Kuid see, mis tal meeles oli , oli Viljandisse sõit. Seal toimus tema isa juubel .
Alustas siis vanaisa enda teekonda Sutlemast, kus ta minu vanaema, ema ja onuga elas. Need perekonnaliikmed oli ta ka kaasa vedanud , nagu vana mulle ütles.
Esimeseks ebaõnnestunud juhtumiks oli see, et kui mu vanaema viimasena autosse tuli, istus ta täpselt tordikarbi peale. Kõik peale vanaema enda naersid, tema läks tuppa tagasi riideid vahetama . Kui tagasi autosse sai, lõhkes ka tema naerust.
’’Noored’’ sõitsid hea tujuga ja tegid pidevalt üksteise üle nalja , kui järsku meenus vanaisal, et ta ei olnud toast kingitusi autosse toonud . Papi , selline oli tema hüüdnimi minu poolt, mõtles veidi aega, kuidas ta seda uudist teistele serveerib, kuna ei tahtnud ise süüdlaseks jääda. Välja mõtles vanaisa siis sellise asja, et küsib vanaemalt , kas too ikka tõi toast kingid, et nad ju leppisid kokku, et see kohustus jääb õrnema soo esindajatele. Vanaema jäi kohe uskuma ka, et tema mureks olid vanavanaisale mõeldud kingid, sest kippus pidevalt taolisi asju unustama. Loomulikult valitsesid veneaegset autot pinged , kuid sellest saadi kiiresti üle.
Kolm on kohtuseadus , seda sõnan pidevalt ning kuulen ka teistelt kaaskodanikelt. Niisiis , kolmandana juhtuski neil jälle üks õnnetuselaadne juhtum. Neil nimelt läks autokumm katki. Kõik jällegi paanitsesid ääretult. Ajakadu oli väga suur. Ka vanavanemad Viljandis olevat närveerinud pisut. Kuid polnud hullu , vanaisa vahetas selle katkise kummikogumiku uue tagavararehvi vastu ära ja asi korras. Lõppude lõpuks jõudsid nad Viljandisse kohale ka. Seal vabandasid endi hilinemise pärast.
Kui vanaisa seda kõike meenutas, tegutses nii kaasaelavalt, seda oli väga tore kuulata ja ka vaadata, kuidas ta oma kätega vehkis. Alguses isegi mõtlesin , et Papi teeb nalja selle looga , kuid ei teinud, vanaema ja ema kinnitasid mulle, et see jutt on tõde. Ilmselt kahtlesin vanaisas tema huumorisoone pärast, kuna kõik mäletavad teda kui väga naljakat inimest. Enam teda pole, kuid olen õnnelik, et mulle ta rääkis oma lood. Küllap jään mina neid edasi kandma ja teen seda uhkusega, kuna kui omada sellist vanaisa nagu Papi, siis teeks tema nimel kõike uhkusega!
Kool: E. Vilde nim. Juuru Gümnaasium
Klass: 10. klass
Koostanud : Kertu Roosla
Juhendaja : Tiina Sudi