Eesti Kirjanikud (0)

Referaat
Eesti Kirjanikud
Koostaja :
Klass:
Juhendaja :
2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Henrik Visnapuu 4
Looming 4
Muud teosed 5
August Gailit 7
Looming 8
Teosed 8
August Gailit " Purpurne surm" 9
ARTUR ALLIKSAAR 11
Luuletus 12
"Vabadus"   12
Looming 13
Kokkuvõte 15
15
Luuletuse "Ärge tapke inimest" Henrik Visnapuult analüüs: Luuletuses on 4 stroofi . Värsiridu 1 stroofis on erinevalt . Esimeses stroofis on 5 , teises stroofis on 3 ja kolmandas ning neljandas on stroofe 4 . Luuletuses ei esine võrdlust , Ei esine ka epiteete . 15
Luuletuse "Vabadus" Artur Alliksaarelt analüüs: Luuletuses puuduvad stroofid. Värsiridu on 19. Luuletuses ei esine võrdlust. 15
Mõlemad luuletused on sünged ja kajastavad hekte, mis võis toimuda sel ajal, kui neid kirjutati . Ma arvan, et need kolm kirjanikku aitasid kaasa eesti keele kujunemisel juba sellega,et nad isamaalisi luuletusi ja kirjutisi kirjutasid, sest see arendas omakorda rahvast, kes sai neid lugeda ja tutvuda nendega . 15
Kasutatud kirjandus: 16

Sissejuhatus

Järgnevas referaadis annan ülevaate kolmest Eesti kirjanikust . Nendeks olid Henrik Visnapuu,August Gailit ja Artur Alliksaar. Nenest kas olid luuletajad ja üksi oli poeet .

Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu sündis 2.01. (21. 12.) 1890 Viljandimaal Helme kihelkonnas talusulase perekonnas.Ta õppis kõigepealt Reola vallakoolis, seejärel Ropka ja Sipe ministeeriumikoolides ning Tartu linnakoolis. 1907. aastal sooritas ta Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami , töötades pärast seda õpetajana erinevates koolides . 1916. aastal sooritas Visnapuu eksternina küpsuseksami Aleksandri gümnaasiumis, pärast mida oli mõnda aega üliõpilane Tartus ja Berliinis.
1917. aastal töötas Visnapuu ajakirjanikuna "Tallinna Teataja " toimetuses. 1935. aastani oli ta vabakutseline ajakirjanik, seejärel aga asus tööle riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna Tallinnas. Ta oli ka "Uus Eesti" toimetuse liige ja ajakirja " Varamu " toimetaja. 1944. aastal emigreerus Visnapuu Eestist, jõudes 1949. aastal Ameerikasse.
Henrik Visnapuu suri 3.04.1951 New Yorgis .
Elulugu
Aastal 1912 suundus ta Tartusse , kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Tartu ülikoolis tudeeris klassikalist filosoofiat.Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.

Looming

Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid .

Teosed
Luulekogud

• "Amores" (Tallinn 1917, 2. ja 3. trükk Tartu 1919)
  
• " Jumalaga , Ene!" (Tartu 1918)
  
• " Talihari " (Tartu 1920)
  
• "Hõbedased kuljused" (Tallinn 1920)
  
• "Käoorvik" (Tartu 1920)
  
• "Ränikivi" (Tartu 1925)
  
• "Maarjamaa laulud" (Tartu 1927)
  
• "Puuslikud" (Tartu 1929)
  
• "Tuulesõel" (Tartu 1931 )
  
• "Päike ja jõgi" (Tartu 1932)
  
• "Põhjavalgus" (Tartu 1938)
  
• "Tuule-ema" (lüroeepika kogumik, 11 pikemat luuleteost, Tallinn 1942)
  
• "Esivanemate hauad" ( Stockholm 1946, 2. trükk Luunja 1991)
  
• "Ad astra " (Geislingen 1947)
  
• "Periheel. Ingi raamat" (Geislingen 1947)
  
• "Mare Balticum" (Geislingen 1948)
  
• " Linnutee " (New York 1950)
  

Muud teosed

• "Vanad ja vastsed poeedid " (esseistlike artiklite kogumik, Tartu 1921)
  
• " Jehoova surm" ( poeem , Tartu 1927)
  
• "Parsilai" (poeem, Tartu 1927)
  

Luuletus
"Ärge tapke inimest" 1919
Mul on valus ja häbi.
Ajal, millal magasin, tapeti inimest,
millal katsin end vaibaga, poodi inimest,
süda pisteti läbi.
Teotus teile ja häbi!
Kuidas olen alandet, kui te tapate,
kuidas olen veel teiega, kui te tapate,
südame torkate läbi?
Hirmsa pettuse läbi
olete meelitet tapma inimest.
Tean ühte vaid, ärge tapke inimest!
Mul on valus ja häbi.
Lauliku prohvetisuu läbi
tahan hüüda: ärge tapke inimest!
Järeljätmata hüüda: kaitske inimest!
Mul on valus ja häbi.

August Gailit

Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas.
Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor .
Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga ( 1898 -1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili .
Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi, kus ta elukohaks sai Örebro lähistel olev Ormesta mõis. Suri 5. novembril 1960 ja tuhastatud põrm on maetud Örebro põhjakalmistule. Matusetalitus toimus 13. novembil Örebro Olaus Petri kirikus.
Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas.
Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis.
Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.
Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru".

Looming

Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad ( romaanid " Muinasmaa " (1918) ja "Purpurne surm" (1924) ning novellikogud "Saatana karussell " (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu " Klounid ja faunid" (1919)).
Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi " (1928; film " Nipernaadi " (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud.
Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid " Karge meri" (1938; film 1981), "Ekke Moor " (1941) ja " Leegitsev süda" (Vadstena 1945).

Teosed

• “Kui päike läheb looja" (jutustus), 1910
  
• "Saatana karussell" ( novellikogu ), 1917
  
• "Muinasmaa" (romaan), 1918
  
• "Klounid ja faunid" (följetonid), 1919
  
• "Rändavad rüütlid" (novellikogu), 1919
  
• "August Gailiti surm" (novellikogu), 1919
  
• "Purpurne surm" (romaan), 1924
  
• "Idioot" (novellikogu), 1924
  
• "Vastu hommikut " (novellikogu), 1926
  
• "Aja grimassid" (följetonid), 1926
  
• "Ristisõitjad" (novellikogu), 1927
  
• "Toomas Nipernaadi" (romaan novellides), 1928
  
• " Isade maa" (romaan), 1935
  
• "Karge meri" (romaan), 1938
  
• "Kogutud novellid I-III" (novellikogu), 1940-1942
  
• "Ekke Moor" (romaan), 1941
  
• "Leegitsev süda" (romaan), 1945
  
• "Viimane romantik " (novellikogu), 1949
  
• "Üle rahutu vee" (romaan), 1951
  
• "Kas mäletad, mu arm?" (ühendab mitut proosažanri), 1951– 1959
  
• "Põhjaneitsi" (novellikogu), 1991
  

August Gailit "Purpurne surm"

Sisukokkuvõte
Joonas Moor kirjeldab elu Varria saarel. Keskseteks tegelasteks on tema ise ja tema isa Toomas Moor, saare valitseja. Juba varakult tuleb Joonasel hakata aru saama talle üle jõu käivate mõistete maailmas: patt, surm, Jumal, naine. Joonastki ei jäta puudutamata tema isa türanlik tahe ja valitsemine, mis juba iseenesest nõuab korraga nii alistumist kui vastupanu. Toomas Moori arvates on inimlik kahetsus, halastus ja illusioonid inimkonnas haiglane nähtus ja ta püüab oma poega õpetada iseseisvaks ning tugevaks . Isa saadab Joonase laia maailma lõbu ja teadust otsima , raha raiskama, seega meheks saama. Kui poeg aastate pärast naaseb, on isa surnud, tema vana sõber aga Joonas Moori ootamas, et pärast oma viimseid pajatusi surra. Joonas tunneb end üksikuna. Tööd teha pole tal vaja, kuna saar on praktiliselt tema oma. Sõpru tal pole, kuna ta on kasvanud üksildaseks ja kinniseks. Niisiis jäävad naised. Kapten Roode tütre Ingriini valib ta välja teiste seast kui kõige õrnema, arema ja tasasema. Juba nende abiellumise ajal tunneb kapten Roode õhus olevat õnnetust. See — purpurne surm — viibib veel vaid natuke, et kirjanik saaks mõtiskleda inimtsivilisatsiooni hukatuslikkusest, näidata pilte viimsetest orgiatest meeste ja naiste vahel. Purpurne surm, mis tapab ainult mehi, algab vaikselt ja salapäraselt Indiast ning liigub ajaleheteadete järgi Varriale ikka lähemale ja lähemale. Hirm ja elajalikkus ilmuvad inimese väliskoore alt nähtavale vallutades ka selle üksiku saare. Naised eesotsas Ingriiniga organiseerivad mustkaardi, rahvas mässab, mehed surevad. Ingriin kaitseb oma majas kaheksat viimast meest, kuid see ei päästa neid purpursest surmast ega ka naistejõukude kadedusest ja hävitamiskihust. Joonas Moor ja pidalitõbine Naatan Lorge, kes end naistehilpudesse peidetuna koopas varjavad, on viimased mehed mehetul Varrial. Ingriini armukadeda käe läbi sureb pidalitõbine, kes oli saanud Joonase ainsaks sõbraks. Joonas Moor ei suuda enam uskuda uude inimesse , keda Ingriin sünnitada ihkab. Romaan lõpeb Joonase lahkumisega saarelt vastu uuele Messiale, kes "sõidab põtrega kaugelt põhjast, päike käes ja tähed kuvve õmblusis".

ARTUR ALLIKSAAR

Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.
Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said
osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma
kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.
Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele .
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.
Tolle ajastu vaim, tunded, traagika , kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,
inimeste silmakirjalikkus , poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.
Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn -Kaarel Hellalt , Aleksander Suuman ja Mati Vaga ,
ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.
Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep , Boris Kabur , Tõnu Kõiv, Leo Metsar , Ülo Torpats, Mati Hunt.
Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang , Harald Peep .
Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi.
Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.

Luuletus

"Vabadus"  

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.
Vabadus tähendab võimete sõltumatust,teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.
Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.
Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.
Vabadus on kaotamine,
jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadesta vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

Looming

• " Nimetu saar" (näidend, 1966)
  
• "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
  
• "Luule" ( koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
  
• "Väike luuleraamat " (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
  
• "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai , 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998 ja 2004)
  
• "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002)
  

Kokkuvõte

Luuletuse "Ärge tapke inimest" Henrik Visnapuult analüüs:
Luuletuses on 4 stroofi .
Värsiridu 1 stroofis on erinevalt . Esimeses stroofis on 5 , teises stroofis on 3 ja kolmandas ning neljandas on stroofe 4 .
Luuletuses ei esine võrdlust ,
Ei esine ka epiteete .

Luuletuse "Vabadus" Artur Alliksaarelt analüüs:
Luuletuses puuduvad stroofid.
Värsiridu on 19.
Luuletuses ei esine võrdlust.

Mõlemad luuletused on sünged ja kajastavad hekte, mis võis toimuda sel ajal, kui neid kirjutati .
Ma arvan, et need kolm kirjanikku aitasid kaasa eesti keele kujunemisel juba sellega,et nad isamaalisi luuletusi ja kirjutisi kirjutasid, sest see arendas omakorda rahvast, kes sai neid lugeda ja tutvuda nendega .

Kasutatud kirjandus:

http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html (29,03,2010)

http://luulemaailm.pbworks.com/Vabadus (29,03,2010)

http://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Alliksaar (29,03,2010)

http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit (29,03,2010 )

http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/gail/purp_ftx.html (29,03,2010)

http://www.tsitaat.com/cache/images/august_gailit_400px.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Henrik_Visnapuu (29,03,2010 )

http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=17 ( 29,03,2010 )

http://www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/visnapuu.ht m (29,03,2010)
16