Keskaeg Ristiusk on üles ehitatud mõttele, et eksisteerib vaid üks jumal Jehoova. Seisused: Vaimulikud Feodaalid (rüütlid) Rüütliks saamine: rüütlil pidi olema kohane kasvatus ja sõjaline treening. Alustas 7-aastaselt teenistust paazina mõnes aadliperes, kus ta õppis käitumist. 15-aastaselt sai temast kannupoiss rüütli relvakandja ja saatja, ning õppis ise ka võitlusvõtteid. Umbes 20-aastasel sai temast rüütel. Tseremoonial pidi ta eelmise öö veetma palvetades ja oma relvi valvates. Tseremoonial pidi lausuma tõotuse ning talle löödi mõõgaga lapiti pähe. Pidi olema aadliperekonnast pärit ning vanemad seaduslikus abielus. Relvastus: peamised ründerelvad olid piik ja mõõk, amb, pikkvibu
(viibud,ammud,tulirelvad,kiviheitemasinad) Ründe varustus Kaitsevarustus Lähivõitlusrelvad Laskerelvad Linnuste ja linnade piiramine Peaaegu igal rikkamal feodaalil oli kindlustatud linnus,samuti ümbritsesid rikkamad linnad end kõrge kivimüüri nind tornidega. Linnuste ja linnade piiramine Väed Oli erinevaid tüüpi väesid: Jalavägi Kannupoisid Vibumehed Kilbikandjad Jalavägi Kannupoissid Vibumehed Rüütli kujunemine Rüütliks saamine teenistus paazina (u 7-aastaselt) kannupoiss (u 15-aastaselt) rüütlikslöömine (u 20-aastaselt) 1. Seitse oskust: 2. ratsutamine 3. ujumine 4. vibulaskmine 5. rusikavõitlus Relvastus Aitäh tähelepanu eest Kasutatud materjalid Inimene ühiskond kultuur (raamat) http://www.slideshare.net/madlimaria/rtlikultuur http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Keskaegsed_relva d
Euroopast ning lõppes tulirelvade kasutusele võtu pärast XIV sajandil. Rüütlid olid elukutselised raskeratsaväelased, kes kuulusid sõjamehe seisusesse. Rüütel võis olla nii senjöör ehk isand, kui ka vasall ehk isandast sõltuv sõjamees. Senjöör andis rüütlile maatüki - lääni, selle eest pidi vasall teda teenima. Seda süsteemi nimetati läänikorraks. Rüütlilt nõuti korralikku kasvatust ja sõjalist treeningut. See algas juba 7- aastaselt, kui oldi paazina mõnes aadliperekonnas, kus õpetati käitumist ja kombeid. Umbes 15-aastaselt sai temast kannupoiss, kes oli rüütli relvakandja ja saatja. Alles 20-aastasena löödi noormees rüütliks. Ta pidi järgima rüütlieetikat: ustavus, heldekäelisus, seisuseuhkus. Kuna tegu oli sõjameestega, siis oli neil igapäevasteks kaaslasteks mõõk ja hobune. Keskajal aga muutus nende relvastus oluliselt. Nahast soomusrüü
Hertsog ja Frangi riik krahv). Kõikidel polnud lääni- elasid kas senjööri lossis või rändasid mööda maid ringi otsides teenistust. Kuna feodaale ühendas sõjameheseisus, proovisid nad näidata end eeskujulike sõjameestena, selle aitas kaasa kirik, püüdes panna rüütleid teenima ristiusu ideaale ja andes nende seisusele religioosse tähenduse. · Rüütliks saamine. Alustati 7.aastaselt paazina(noore rüütlina) mõnes aadliperekonnas, kus talle õpetati häid kombeid ja käitumist. Seejärel 15.a saadi kannupoisiks, kes oli rüütli relvakandja ja saatja, õpiti ka võitlusvõtteid. Umbes 20.a löödi noormeest pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid sõjalised ja kiriklikud jooned. Ööd enne tse veetis tulevane rüütel palvetades ja relvi valvates. Hommikul tuletati talle meelde rüütlireeglid, toetudes
Rüütliks saamine, rüütliseisus ja rüütlite relvastus Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Päritolule lisaks nõuti ka kohast kasvatust, sealhulgas sõjalist treeningut. Tavaliselt alustas tulevane rüütel 7- aastaselt teenistust paazina mõnes aadliperekonnas, kus talle õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid. 14-18 aasta vanuselt said neist kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid ja olid rüütlitele relvakandjad. Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega, millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned.
V ustavusel ei saanud alati kindel olla, kahekordsed. Suurtel vasallidel pisivasallid. Pärusvaldused läänid- isalt pojale ja senjöörid said pikka nina. Feodaalsuhted nõrgestasid kuningavõimu. Ja ka kodusõjad polnud harvad nähtused. Dongihoteseisused- rüütlid enamasti olid läänimehed, väike küla vaid., rõõtlid eeskujulikud sõjamehed, rüütlid-aadlid. Rüütlieetika- ustavus, (kogukondlikkus, poliitiline, feodaalne) heldekäelisus, vahvus. Dongihoteks saamine- paazina alustamine, kannupoiss, 20 a. Löödi rüütliks, tseremoonias kiriklikud ja sõjalised jooned Aadli elulaad ja rüütlikultuur Suurtemeestemänguasjad Ratsa sõdisid, piik-paisata sadulast maha, mõõk-lähivõitluses, kui piik oli katki läinu. Rõngassärk- paremini õhku lasi läbi, ambude ja pikkvibude kaitseks plaatvest, metallplaatidega. Kiiver-ka nägu, kilp- perekonnavapp. Jalamehed-rüütliväe abistamine. Võitlusviis
9.Inglismaa ja Prantsusmaa olid 2 tugeva võimuga riiki. 10.Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel.Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör andis vasallile kasutada maatüki koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks pidi vasall senjööri ustavalt teenima.Läänistatud maatükki nim feoodiks e. lääniks ning kogu süsteemi feodalismiks e.läänikorraks.Vasallo kohustused senjööri ees kinnitati truudusevandega. 11.Tulevane rüütel alustas 7a.teenistust paazina aadliperekonnas kus ta õppis seltskonnas käitumist ja häid kombeid.U.15a.sai temast kannupoiss.U.20a.löödi noormees rüütliks. 12. rendihärrus kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti/mõisahärrus talupojad kasutasid ainult väikest maalappi, suurem osa maad jäi mõisamaadeks; talupojad tasusid oma maa eest teorenti 13.Linn tekkis soodsale paiknemiskohale.Enamik linnu tekkis jõesuudme,silla või
FEODAALKORD a)maasuhted 1)vasall kohustas senjööri ustavalt teenima,eelkõige tema kutsel sõjateenistusse ilmuma 2)vasallil oli õigus ja kohustus senjöörile nõu andma 3) vasall pidi lunaraha maksma,kui senjöör vangi sattus ja kingitusi tegema, kui senjööri vanim tütar abiellus 4)vasall andis end senjööri kaitse alla,senjöör aga andis vasallile kasutada maatüki koos seal elavate talupoegadega b)rüütliks saamine 1)alustas 7 aastaselt teenistust paazina mõnes aadliperekonnas,kus talle õpetati häid kombeid 2)15a. Sai paazist kannupoiss,kes õppis ka ise võitlus võtteid 3) 20a. Löödi noormees pidulikult rüütliks 4)rüütliks löömise traditsioonis kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned c) relvastus 1)piik-püüti vastast sadulast piasata 2)mõõk -kasutati lühivõitluses 3)kiiver-kaitses nägu 4)kilp- kaitses,kandisperekonna vappi TALUPOEGADE ÕIGUSLIK
Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest. Olid hertsogid( germaani väepealike pärijad), krahvid( grangi riigi kuninglikud asevalitsejad), neil oli palju pärusmaad mida sõjameestele läänistati. Rüütlid olid elukutselised sõjamehed. Kõigil rüütlitel polnud lääni; nad elasid senjööri lossis, moodustades tema kaaskonna. Oli ka neid kes rändasid ringi. Et saada rüütliks pidi alustama seitsme aastaselt teenistust paazina mõnes aadliperekonnas, kus õpetati head käitumist ja kombeid. 15-aastaselt sai paazist kannupoiss kes oli rüütli relvakandja ja saatja, kes õppis samal ajal võitlusvõtteid. 20-aastselt löödi tseremoonial rüütliks. Mõõgaga õlale. Rüütlid kirjutasid luulet daamidele, kuigi daamid olid teiste meestega abielus. Oli daamikultus, pidi olema daamile truu. Rüütlid moodustasid sõjaväe põhijõu, rahu ajal toimusid rüütliturniirid. Kirjanduses oli oluliseks zanriks rüütliromaan
turniiridel saadud saak tuli jagada perega. Mida edukam ja ausal oli rüütle seda ustavam oli ka tema järgijaskond. 3. vahvus ta võitles vastavalt reeglitele. Ta ei tapnud vastaseid, vaid võttis nad lunarahalootuses paltvangi. Rüütellikkus tähendas seda et kõige tähtsamal kohal olid iseenda ja lähikonna huvid. Lisaks päritolule nõuti rüütliks saamise juures oluliseks ka vastavat kasvatust. Tavaliselt alustas rüütliks tahtev poiss oma teenistust juba seitsme aastasena paazina mõnes aadliperekonnas, kui õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid. Umbes viieteist aastaselt sai paazist kannupoiss rüütli relvakandja ja saatja, kes ka ise võitlusvõtteid õppis. Umbes kahekümne aastaselt löödi noormees ametlikult rüütliks. Rüütliksläämise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommikul, pärast pidulikku riietumist tuletati talle meelde rüütlireeglid,
3. Millised olid erinevad kihid rüütliseisuse sees, iseloomusta neid lühidalt! Suur- feodaalid- ülikusuguvõsad: krahv ja hertsog, suured pärusmaad, mida vasallidele läänistasid, ise ei pruukinud anda vasallivannet. Väike-feodaal-vaesed, kes tõusid tänu heale teenistusele, polnud lääne kõigil, elasid senjööri lossis või reisisid. 4. Millised etapid läbis rüütel kasvatuseperioodil, mida talle õpetati? 7aastaselt paazina aadliperekonnas õppis seltskonnas käitumist ja häid kombeid. 15aastaselt kannupoiss, kes kandis rüütli relvi ja saatis teda, õppis võistlusvõtteid. 20aastaselt rüütliks. 5. Milliseid traditsioone järgiti rüütliks löömisel? Viimane öö veeti palvetades ja relvi valvates. Tuletati meelde rüütlireeglid ja anti tõotus. Saabastele kinnitati kullatud kannused ja mõõgavöö. Lõpuks löödi mõõgaga lapiti õlale. 6
Enamik rüütlitest olid läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikese külaga. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid, ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult parilik seisus-aadel. Rüütliks sai kui oli õige päritolu, kohane kasvatus ja sõjaline treening. 7a- paazina aadliperekonnas, kus talle õpetati käitumist ja häid kombeid. 15a- kannupoiss- rüütli relvakandja ja saatja, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a- löödi pidulikult rüütliks(rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned). Rüütlieetika 3 põhimõtet: ustavus, vahvus ja sangarlikkus. Aadli elulaad ja rüütlikultuur Rüütli ründerelvaks oli piik, millega püüti vastast sadulast paisata, ja mõõk, mida kasutati
abiellumise puhul. · Tegelikkuses ei saanud senjöörid vasallide ustavuses kindlad olla, toimus maade edasiläänistamine. · Aja jooksul muutus tavaks maade edasipärandamine, seetõttu said läänidest pärusvaldused. · Feodaalide seiklus- ja sõjahimu ajendas neid vastastikkudele röövretkedele, mis põhjustasid kodusõdu. Rüütliks saamine. · Päritolulu kõrval oli oluline ka kasvatus, sõjaline treening. · 7-aastaselt alustas rüütel paazina aadliperekonnas (seltskonnas käitumine, head kombed) 15-aastaselt kannupoiss (rüütli relvakandja, saatja, võitlusvõtete õppimine) 20-aastaselt löödi rüütliks. Tseremoonia segu ilmalikust ning vaimulikust (Viimane öö palvetamine ning relvade valvamine, seejärel rüütlielu reeglite meeldetuletus, pidulik riietumine ning lõpetuseks vanne. Seejärel anti rüütlile kuldsed kannused, mõõgavöö ning mõõgaga lapiti õlale, mis kinnistas rüütliks saamise.)
Kasvatajateks ja järelvaatajateks olid vanad truud teenrid ja sõjamehed. Ükski neist sõdalastest polnud ju ette valmistatud õpetajaks. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud ning üldiselt austatud rüütli aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust (isa truudusetuse korral oli poeg pantvangina senjööri käes), kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Seega 7 oli 10 aastane poisike nüüd praktiliselt üksi ja ise enda eest väljas. Isanda lossis teenis reeglina korraga mitmeid paaze, mõned vanemad, mõned nooremad. Sellega tekkis kohe konkurents aga samas oli poistel kergem üsna karmi praktilist õpetust läbida, olid nad ju enam-vähem üheealised ja parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Paazidena jätkusid poiste igapäevased treeningud
tuluallika. Üha enam hakati tähtsustama rüütliseisust ning tänu sellele hakkasid suurnikud (ka kuningad) eriti rõhuma, et nad on eeskujulikud sõjamehed. Sellele aitas kaasa ka kirik, pannes rüütleid teenima ristiusus ideaale. Kirik astus vastu feodaalsõdadele, kuulutades seal piirkonnas rahuaja. Kõrgkeskajal muutus rüütliseisus järk- järgult päritavaks aadli seisuseks. Et rüütliks saada, pidi olema kindel kasvatus ja sõjaline treening. 7. a teenistust aadliperekonnas paazina, kus õpiti käitumist ja häid kombeid. 15. a hakati kannupoisiks ehk rüütli relvakandjaks ja saatjaks. 20. aastaselt löödi ta pidulikult rüütliks. Rüütlitelt nõuti kahte omadust: vahvust (et ta võitleks vastavalt reeglitele ehk ausalt) ja ustavust nii kogukonnale, feodaalile ja poliitikaline (kõige kõrgem ustavus kuulus kuningale). Vaimulikud rüütliordud olid sõjameeste vennaskonnad, kes andisid mungatõotuse. Üks esimesi ordusid olid Johanniitide ehk hospitaliitide ordu
suurem ja ustavam oli tema järgijaskond. See kõik nõudis aga ausust, tõeline rüütel võitles vastavalt reeglitele, sangarlikult ja ausalt. Rüütellikkus tähendas väga pragmaatilisi käitumisviisi, milles kõige tähtsamal kohal olid seatud iseenda ja oma lähikonna huvid. Rüütliks saamine-Päritolule lisaks nõuti rüütlilt ka kohast kasvatust, sealhulgas sõjalist treeningut. Tavaliselt alustas tulevane rüütle 7-aastasekt teenistust paazina mõnes aadliperekonnas. Umbes 15-aastaselt sai paazist kannupoiss:rüütli relvakandja ja saatja. Umbes 20-aastaselt löödi noormees rüütliks. Rüütlikslöömise tserenmoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veeti tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommiul tuletati talle meelde rüütlireeglid, mispeale noormees andis ühele põlvele laskudes tõotust neist kinni pidada. Lõpuks löödi tulevasele rüütlile mõõgaga lapiti õlale, mis
omavahelistele sõdadele ning kehtestas mõningates piirkondades jumalarahu (e aeg, kui sõdimine on keelatud). Kui varakeskajal oli võimalik rüütliseisusesse tõusta teinekord ka madalamat päritolu meestel, siis kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus aadel. Rüütliks saamine eeldas lisaks päritolule ka sõjalisi treeninguid ja seisusekohast kasvatust. Tulevane rüütel alustas teenistust paazina mõnes aadliperekonnas käitumist ja häid kombeid õppides. Umbes 15 aastaselt sai temast kannupoiss, kes omandas rüütlilt võitluskunsti ja kandis tema relvi. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikul tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks. 2.3. Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused: Keskaegne ühiskond KESKAEG 7
ideaale, proovis panna piiri feodaalide omavahelistele sõdadele ning kehtestas mõningates piirkondades jumalarahu (e aeg, kui sõdimine on keelatud). Kui varakeskajal oli võimalik rüütliseisusesse tõusta teinekord ka madalamat päritolu meestel, siis kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus aadel. Rüütliks saamine eeldas lisaks päritolule ka sõjalisi treeninguid ja seisusekohast kasvatust. Tulevane rüütel alustas teenistust paazina mõnes aadliperekonnas käitumist ja häid kombeid õppides. Umbes 15 aastaselt sai temast kannupoiss, kes omandas rüütlilt võitluskunsti ja kandis tema relvi. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikul tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks. 2.3. Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused: Rüütlite ründerelvadeks olid pikk piik, millega üritati vastaseid sadulast maha paisata
c. Rüütel kui sõjameheseisus: · Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. · Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. · Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. · Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. 3. Rüütliks saamine. a. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. b. Vastav kasvatus: · 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. · 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. · 20a. pidulik rüütlikslöömine lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. 4. Rüütlieetika 3 põhimõtet: a. Jäägitu ustavus oma isandale:
ühinenud Karamzini "uue stiili" ja Zukovski romantismi lipu alla, ning Karamzini perekonnaga. Need sõprussidemed mõjutasid ka Puskini iseloomu. Puskini esimene luuletajaks pühitsemine toimus 8. jaanuaril 1815 üleminekueksamil. Saalis kohtusid 18. sajandi suurim vene luuletaja Derzavin ja noor Puskin. Aleksandrile oli see üks tähtsamaid sündmusi tema elus. Ta tundis end rüütliseisusesse pühitsetud paazina. "Lõpuks ometi kutsuti mind välja. Lugesin ette oma "Mälestused Tsarskoje Selos", seistes Derzavinist kahe sammu kaugusel. Kui jõudsin värsini, kus mainin Derzavini nime, hakkas mu hääl kilama nagu poisikesel ja süda tuksus vaimujoovastuses... Derzavin oli vaimustatud; ta nõudis mind taga, tahtis mind emmata... Mind otsiti, kuid ei leitud..." Teine pühitsemine oli Puskini vastuvõtmine noori trotslikke literaate ühendavasse
Lapsele sisendati maast madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid.
Lapsele sisendati maast madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid.
Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. Rüütliks saamine. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. Vastav kasvatus: 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a. pidulik rüütlikslöömine lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. Rüütlieetika 3 põhimõtet: Jäägitu ustavus oma isandale: Isanda truu teenimine ja vaprus sõjakäikudel.
Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. Rüütliks saamine. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. Vastav kasvatus: 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a. pidulik rüütlikslöömine lubadus kinni pidada rüütlireeglitest, kullast kannused saabastele ja mõõga vöö ning löök lapiti mõõgaga õlale, mis tähistas vastu võtmist rüütliks. Rüütlieetika 3 põhimõtet: Jäägitu ustavus oma isandale: Isanda truu teenimine ja vaprus sõjakäikudel.
annaabi.ee 
