Oskussõnavara arendavad terminikomisjonid ja nende ühtlane võrk, terminisõnastikud, terminoloogide koolitus ja väljaõpe, terminiloomet toetav IT-keskkond, Eesti Terminoloogia Ühing, ERÜ, EKI terminoloogiatöö. Mis on terminoloogia? - Ontoloogiline kitsas tähendus oskussõnavara - Ontoloogiline lai tähendus oskuskeel - Gnoseoloogiline kitsas tähendus oskussõnaõpetus - Gnoseoloogiline lai tähendus oskuskeeleõpetus Mis ja milline on termin? · Mõiste tähistus, mida võib väljendada sõna, sõnaühendi, fraasiga · Element eriala märgisituatsioonis, kus suhtluses osalevad kas inimesed (spetsialistid), esemed (temaatiline alus) või terminid ja mõisted (mõtlemise põhiüksused). · Oskuskeelend, mis on väljendatud sõna, sõnaühendi või liitsõnakomponendina. Oskuskeelend on mingi eriala nõudel tekkinud oskuskeele loomulikkeelne nomineeriv üksus (sh sõnamoodustusmorfeemid,
(infootsingusüsteemid, automaatsed sisukokkuvõtete tegijad) ● aidata puudega inimesi (kõne analüüs ja süntees pimedatele) Eesti keele keeletehnoloogiline tugi Keeletehnoloogia tegevused (7): ● luua süntaksianalüsaator, mis analüüsib mis tahes lauseid ja arvestab ka suulise keele eripäraga ● töötada välja süntaktiline süntees semantilise esituse põhjal ● ... Terminoloogia ● Terminoloogia on laiemas tähenduses oskuskeele õpetus ● Keemiaalased terminid, majandusalased terminid, muusikaalased terminid jne. ● Terminoloogias uuritakse sõnu, mida üldkeeles tavaliselt ei kasutata ● Riiklik programm „Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012)” Oskuskeeled ● Oskuskeelt kasutatakse erialasel ja ametialasel suhtlemisel ● Oskuskeele tekst on üldkeelsest teksist sageli keerulisema lauseehitusega Eesti keele oskuskeelekorraldus Eesmärk:
Märkus. Sellesse rühma kuuluvad ka liitnimisõnad täiendosaga lõpp, kui see esineb tähenduses ‘viimane’, nt lõppjaam, lõppsõna, lõppvõistlus. Kui aga lõpp esineb tähenduses ‘lõpu puhul esinev’, on ta omastavas käändes, nt lõpuaktus, lõpueksam, lõpupidu. c. sõnad, mis märgivad vahendit, nt käsitöö, jalgratas, vesiravi, teivashüpe, õhkpidur, riistvõimlemine. Üldkeeles võib siiski kasutada omastavat sealgi, kus oskuskeele järjekindlus nõuab nimetavat: üldkeelesahjuküte, elektrikeevitaja, telefoniside, oskuskeeles ahiküte, elekterkeevitus, telefonside; d. us-lõpulised sõnad, kui nad on kahesilbilised ja III vältes või kui neis on rohkem kui kaks silpi, nt küpsuseksam, nakkushaigus, loodusuurija, kaugusmõõdik, austusavaldus, muinsuskaitse, haridusministeerium, kirjutuslaud. s-liitumine ei ole siiski üldine
Henn Saari, Tiiu Erelt, Rein Kull. Vaidlused olnud alati. Vabariiklik õigekeelsuskomisjon, praegu: Emakeele Seltsi keeletoimkond. ,,Kirjakeele teataja", ,,Keelenõuanne soovitab". T. Erelt ,,Eesti keele ortograafia" M. Erelt jt ,,Eesti keele käsiraamat" 2002 Tiiu Erelt ,,Eesti keelekorraldus" Ilmumas Raimo Raagi raamat eesti keelekorraldusest 19. -21. sajandil. Oskuskeelekorraldus: Tiiu Erelt ,,Eesti oskuskeel" 1982, ,,Terminiõpetus" 2007 Arvi Tavast arvutiterminoloogia, oskuskeele teooria Oskussõnastikud, ülevaated Keeles ja Kirjanduses 5 aasta kaupa. ,,Õiguskeel" Eesti keele/kirjakeele ajalugu Arnold Kask, Lembit Vaba, Huno Rätsep: sõnavara ja grammatika ajalugu, ühtse eesti keele kujunemine. Tiit-Rein Viitso ,,Eesti keele kujunemine flekteerivaks keeleks" 1990. Paul Alvre: käänete, mitmusetüüpide, abisõnade jms kujunemine Kristiina Ross: piiblitõlked Heli Laanekask: kirjakeele kujunemine
ülesehituses - kui palju kasutatakse tekstis isikulist ja umbisikulist tegumoodi, lihtlauseid, põimlauseid ja lauselühendiga lauseid, grammatilist olevikku ja minevikku, sünonüüme, täiendeid, isikulisi asesõnu ning aja- ja kohamääruseid. (Hennoste, Pajusalu 2013: 34-37) Tiit Hennoste ning Karl Pajusalu sõnul varieeruvad tarbetekstid väga laialt ning neid võib paigutada kahte gruppi. Esimese grupi moodustavad tekstid, milles on oskuskeele kasutamise tase kõrge: asjaajamistekstid, juhendtekstid, teadustekstid, populaarteaduslikud tekstid, haridustekstid ja teatmetekstid. Teine rühm moodustub tekstidest, milles oskuskeele kasutamine on madal ning sellesse rühma kuuluvad ajakirjandus- ning jutustavad mitteilukirjanduslikud tekstid. Eelnevast võib järeldada, et tarbekeelel on ühiskonnas kanda väga oluline roll, sest ta laieneb väga paljudele valdkonnakeeltele. (Hennoste, Pajusalu 2013: 32)
Jagun dünaanilisteks võrdlevuse meetod seisneb omad. äratabam. ja teistest komisjoni ees. Magistritöö- ja stat.ks. Teadusteooria-väidete sarnasuste või erinevuste eristava pildi loom. Eeldab juhendaja suunamisel magis- ja tõestuste süst. Teadusavas- leidmises. Võimaldab avastada mõistete kasut. ja defin.st, trandi uurimus, mis näitab tus-uute tead.faktide üldistam. protsess arengu üldisi tendentse oskuskeele kasut. mõistete ja oskust kasut.sihipäraselt Uueks orig.teooriaks või ning muudatusi, mis toimuvad sõnade klassif.st. Eeldus, et omand.teadmisi ning vormist. Ja sead.ks. Paradigma-püsiv ja nähtuse arengus. Analüüsi kirjel.ne võim.täpne. Kirjeld.- esit. korrektselt tulemusi. üldtunnust. mõistete, seaduste puhul lahutatakse uuritav 1)mõistete range piiritl.nende Andmete kogumise, töötl
6. Teaduse ülesanded (kirjeldamine, seletamine, ennustamine) milles seisneb, eeldused, põhimõtted. 1) Kirjeldamine seisneb objekti omaduste äratabamises ning temast niisuguse pildi loomises, mis võimaldaks seda kõigist teistest nähtustest küllaldaselt eristada. Kirjeldamine eeldab: Mõistete kasutamist või loomist, milles avanevad objektide omadused. Mõistete defineerimist Oskuskeele kasutamist Mõistete ja sõnade klassifitseerimist Kirjeldusfunktsiooni täitmise metoodilised võtted: a) Mõistete range piiritlemine mõiste definitsioon võimaldab teda piisavalt täpselt kõigist läbimõistetest eristada ning tema kohta muude mõistete seas kindlaks määrata. Mõistete piiritleine toimub nende defineerimisel nn piiritlustunnuste loetelu abil
Keelepoliitika: riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. Keelekorraldus (Tiiu Erelt): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Keelekorralduse 3 osa - üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus. Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine Varane keelekorraldus: esimesed normikeeled Eestis olid Tallinna ja Tartu keel. Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu kadus ning tuli Uus kirjaviis: Eduard Ahrens, Fr. R. Kreutzwaldi mõju, C. R. Jakobsoni
Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. · Keelekorraldus (Tiiu Erelt): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. (nt eestikeelne terminoloogia) · keelekorralduse 3 osa: üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus · Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine (läbi toimetajate, õpetajate, keelenõuanne jne) + sõnaraamatud ja grammatikad! Üksikisikute roll Eestis suur. Keelereformi aeg 1907/12 - 1920. aastate keskpaik: · KK reform, tagajärjeks suur vahe kirjakeele ja kohamurrete vahel (vt murrete ja kirjakeele suhete kaart Pajusalu) · Soome laenud, eriti abstraktne sõnavara
avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). Keelekorraldusliikumine Johannes Voldemar Veski juhtimisel piirdus üldiselt eesti keele enda vahenditega ja sellel on suuremaid teeneid eesti oskuskeele kujundamisel. Eesti kirjakeele normid kujunesid välja peamiselt nende kahe osaliselt erineva, aga mitte vastandliku liikumise esindajate ettepanekutest. Selle otsustamisel, mida õigekeelsussõnaraamatusse võtta ja ametlikuks kuulutada, mängisid kaasa paljud asjaolud, mõnikord juhuski. 1920. aastate algul otsustas küsimuse sageli Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuneni autoriteetne arvamus, kuid hiljem oli
Tiiru Erelti kõrval on keskseteks Maire Raadik, Tiina Leements ja Sirje Mäearu. Nemad on kahe viimase õigekeelsussõnaraamatu koostajad. Olulisemad keelehooldekirjutised on kogutud kogumikku ,,Keelenõuanne soovitab". Oskuskeelekorraldus-esimene eesti keele oskuskeelekomisjon alustas tööd 1908, see oli matemaatikaterminite töörühm. Ka oskuskeelekorralduses on kaks poolt-nii teoreetiline kui praktiline. Kolmekümnendad ja seitsmekümnendad olid oskuskeele tippaeg. Algselt vajati uut terminoloogiat, et võidelda venestumise vastu, 90ndatel vajati terminoloogiat, et kaasas käia teadusega. 1982 Tiiu Erelti ,,Eesti oskuskeel". Sama raamatu täiendus on ,,Terminiõpetus" 2007. Termineid saadakse tuletades, liitmisel, sõnale uue tähenduse andmisel, tehiskeelendi loomisel, laenamise jne. Oskuskeeltel on tänapäeva maailmas suur roll ja nad on väga kogu aeg tekib uusi teadusvaldkondi ja käibesse tuleb uusi mõisteid ja mõistevälju.
Aarnio järgi) · Semantiline · Grammatiline · Loogiline · Juriidiline · Süstematiseerimise sisukohad · Maa tava · Seadusandja eesmärk · Kohtuotsused · Võrdlev õigus · Õigusajalugu · Õigusteadus · Teleoloogilised argumendid · Väärtused · Analoogia argumendid TÕLGENDAMINE LÄBI KEELE 1935 sõdurivanne Keele uuendusliikumine (olgem eestlased, saagem eurooplasteks) ning keele korralduslik liikumine (tasa ja targu keele arendamine) Iga oskuskeele jaoks on vaja üldkeele arengutase. Töö algas 1920 aastal. Töö võeti ette tervikuna, 1934 aastal esimene eesti sõnastik (saksa ja vene keelsete vastetega). Keel on avalikuks saanud mõistus. Seadusandja peab mõtlema nagu filosoof, aga rääkima nagu talupoeg. Õigustloovate aktide tekste lugedes võime kindlalt öelda, et need ei ole täpsed. Need on kas ebatäpsed või mitmetähenduslikud. Probleem on sama, mis ühikeelegi puhul. On ju hea, et keel on väljenduslikult rikas.
alles siis, kui ta on leidnud vastuse küsimusele: mis tegelikult juhtus? Subsumeerimise reegleid järgides jõuab jurist ühe kindla osani õiguskorrast, mille sobivuse üle tal antud kaasust silmas pidades tuleb otsustada. Isegi lünga või vastuolu esinemisel jõutakse pärast nende ületamist grammatilise tõlgendamiseni. Õigusest sisuliseks arusaamiseks tuleb ratio legis endale selgeks teha. See saab toimuda ilmselt toetudes eelkõige seaduse tekstile. Oskuskeele raskused on seotud homonüümiaga, polüseemiaga, sünonüümiaga ja paronüümiaga; loogiline. Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid. Tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid. Üheks levinuimaks võtteks on siin mõistete loogiline analüüs. Loogilise analüüsi abil saab eristada mõiste olulisi
Näiteks arst kasutab paljude teadus- harude (anatoomia, embrüoloogia, radioloogia jne) oskussõnavara alamhulki, kuid ta ei tunne ega saagi tunda kõigi nende teadusharude mõistesüsteeme ega järelikult ka mitte terminisüsteeme kogu nende ulatuses. Ka autoremondiluksepp puutub töös kokku üksikute mehaa- nika, tugevusõpetuse vms mõistetega, kuid need ei moodusta tema tegevusala seisukohalt midagi tervikliku mõistesüsteemi lähedastki. Selge pole ka piir üld- ja oskuskeele vahel, vaid reaalne diskursus asub sujuva oskuskeelsuse skaala mingis piirkonnas. Isegi spetsialistide omavahelises suhtluses võib eri kontekstides vaja minna erineval määral oskuskeelelikke väljendusvahendeid, rääkimata vajadusest suhelda mittespetsialistidega. Termini kasutus ei sõltu kontekstist Nii klassikalise teooria kui ka levinud naiivteooria järgi toimivad terminid fikseeritud koodi põhimõttel. Teadlikult valitud ja kokku-
Normi kui detsisiooni saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele. Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks lähtekohti. 5. Eesti õigussõnavara kujunemise loost Karl Ferdinand Karlson, Johannes Voldemar Veski. Oskuskeele aluseks ja eelduseks on üldkeele teatav tase. 20. saj alguseks oli üldkeel läbi teinud suurema arengu. Keele põhjalikum reformimine ja rikastamine algas 20.saj alguses keeleuuendus (J.Aavik) + keelekorraldusliikumine (J.V. Veski). 1920. moodustas Tartu Õigusteadlaste Selts oskussõnade komisjoni, kuhu kuulusid K.F. Karlson ja J. V. Veski - need kaks meest kandsid põhiraskust emakeelse õigussõnavara väljakujundamisel.
a ilmub nn Iggaüks - seaduse nime all tuntud regulatiiv. Järnevalt "Eestima Tallorahwa Seadus, Moisawannemattest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud, 1805. aasta sees" jne. Enne Eesti riigi ja oma rahvusest kõrgharitud juristkonna teket sõltus õiguskeele areng paljuski juhusest. Puudus õiguskeele sihiteadlik kujundamine. Seadused olid ebaselgelt sõnastatud ja see põhjustas nt 1856. a Mahtra rahutused. Õigussõnavara kujunemine 1920-1940 ja oskussõnade komisjon: Oskuskeele aluseks ja eelduseks on üldkeele teatav tase. 20. saj alguseks oli üldkeel läbi teinud suurema arengu. Selle sajandi teisel kümnendil tegutseti keele reformimisega. Ka algas 1920ndatel õigussõnavara põhjalik uuendamine. 1920. moodustas Tartu Õigusteadlaste Selts oskussõnade komisjoni, kuhu kuulusid F. Karlson ja J. V. Veski - need kaks meest kandsid põhiraskust emakeelse õigussõnavara väljakujundamisel. Alguses võeti ette nuhtlusseadustik, kuid siis
Talurahva S. 1820. Lihtlandimaa talurahva S: emak, isak, nadu, küli jne. Kreutzwald: kasutas võõrsõnalisi termineid – apellatsioon, deebet, dokument, servituut. Samuti omakeelsed uustuletised – ametnik, kohtunik, omanik, volinik, vastanik. Enne Eesti rahvusest juristkonna teket sõltus Se tekst suures osas juhusest. Õteaduse sihiteadlikust arengust ei saanud juttu olla. Tõlgendajad olid muulased. Tihti esines sisulisi puudujääke ja nende uurimine võis anda äraspidise tulemuse. Oskuskeele aluseks ja eelduseks on üldkeele teatav tase. 20. saj alguseks oli üldkeel läbi teinud suurema arengu, jäi põhja-Eest. Selle sajandi teisel kümnendil tegui kirjakeel. tseti keele reformimisega. Ka algas 1920ndatel Õsõnavara põhjalik uuendamine. 1920. moodustas Tartu Õteadlaste Selts oskussõnade komisjoni, kuhu kuulusid F. Karlson ja J. V. Veski - need kaks meest kandsid põhiraskust emakeelse Õsõnavara väljakujundamisel. Alguses
annaabi.ee 
