toomkiriku kaitsepühakute Peetruse ja Pauluse atribuudid TARTU, LINNAÕIGUS 1262 · Vapil Tartu toomkiriku kaitsepühakute Peetruse ja Pauluse atribuudid VÕTI ja MÕÕK. · Need on paigutatud ristatuna kahe torniga linnusemüüri vahele NARVA-NARWA 1345 · Linna pitseril on olnud erineva kujundusega sumboleid, näiteks KROONIGA KALA NARWA 1345 · Narwa vapp VILJANDI ORDUAJAL Orduajal oli kaks vappi: uks ROOSI, teine NEITSI MAARJA kujutisega. 18. Saj. võeti kasutusele ainult ROOSIGA vapp VILJANDI-FELLIN 1283 · Viieõieline roos, ülevalt väljub rist · Kilpi ümbritseb kiri: S SECRETUM DES STST VLIN · VLIN Viljandi nimetus VILJANDI VAPP · Neitsi Maarjaga PAIDE-WEISSENSTEIN 1291 · Sinisel kilbil torn kolme ülestikku asetseva laskeavaga ja punase
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult toitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne.
maid kroonile tagasi võtta (ehk redutseerida) seisid vastu nii provintside aadlikud kui ka mõjukad Rootsi aristokraadid, kellel oli siin valdusi. Otsustavamalt hakkas tegutsema Karl XI (1660-1697), kes kehtestas 1680. aastal Rootsis absolutistliku kuningavõimu. Samal aastal otsustati, et nii Rootsi emamaal kui ka Balti provintside tuleb läbi viia suur reduktsioon. Eesti- ja Liivimaal tähendas see seda, et riigile võeti tagasi Rootsi võimu ajal läänistatud mõisad, mis olid olnud juba orduajal ning Poola ja Taani võimu ajal erivalduses. Reduktsiooni tulemusel kasvas riigi maaomand Eestimaal 54 protsendini, Saaremaal 75 protsendini ning Liivimaal koguni 83 protsendini. Redutseeritud mõisad anti senistele omanikele rendile. Nii kasvasid riigi sissetulekud müisnike kasumi arvel. Et mõisnikud seepeale veel rohkem talupoegi ei kurnaks, määrati rendimõisates kindlaks talupoegade koormised. 4. Võrdle antiikset orja ja varauusaegset pärisorja
alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Enamik maju linnas oli puust. Sellepärast põlesid sagedaste tulekahjude ajal maha terved kvartalid.Linnaelanike tegevusaladLinnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu-ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased,kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestenaelanikkonna kõrgema kihi.Talupojad püüdsid raske elu eest linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid.Keskajal olid moes mitmesugused
Kalmari uniooni, et suurendada Põhjamaade mõjuvõimu Läänemere ümbruses. Moskva mõjuvõim suurenes. Talurahva olukord enne Jüriöö ülestõusu: Talupoegadel oli isiklik vabadus, õigus pärilikule maakasutusele. Oli palju koormisi. Vabade meeste kohustus oli sõjateenistus. Olukord pärast ülestõusu: Talupoegadel polnud isiklikku vabadust, vaid kuulusid maa külge, mida harisid – sunnismaisus. Suurenesid talupoegadlt nõutavad maksud. Võeti relvakandmisõigus. Orduajal elas Eestimaal u. 150 000-180 000 inimest. Enamik neist oli talupojad. Talurahvas jagunes ühiskondlikult: Orjad, adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud, sulased ja teenijad. Sunnismaisus – talupojad pole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Pärisorjus – Talupoegade võõrandamine maast lahus, n-ö kellegi isiklik omand. Eesti linnasid valitses raad. Selle võim oli väga suur. Linna juhtimise eest tasu ei makstud, raehärrad
Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Usun siiski, et eestlaste elu sellel ajal ei olnud küll kiita, kuid kõige halvem see ka ei olnud. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult otitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne.
Sissejuhatus Glehni loss, mille arhitektiks on Nicolai von Glehn, asub Nõmmel. Nõmme on osa Tallinna linnast. Pääskülas oli asustus juba 13. sajandil: seda mainiti Taani hindamisraamatus. Orduajal kuulus Pääsküla Saku mõisale ja 1526 müüdi see Jälgimäe mõisale, nii et kogu Nõmme ala läks Jälgimäe mõisa koosseisu. 1825 ostis Jälgimäe mõisa Peter von Glehn. 1872. aasta kevadel ja suvel sõitsid erirongid mööda Tallinna– Paldiski raudteed Tallinnast väljasõitudeks Mustamäe nõlvadele, mida hüüti Sinisteks mägedeks. Rongipeatust, milleni sõideti, nimetati peatuseks 7. verstal. Hiljem nimetati see Nõmme peatuseks
Need on olulised uute 1860 sõnade laenamise ja mõisaaeg kirjakeele kujunemise 1700 seisukohast Rootsi aeg 1550 orduaeg 1200 muinasaeg Jätan meelde… o Suurim areng Rootsi ja orduajal: eesti keele kõnelejad sattusid tihedamasse keelekontakti alamsaksa, taani ja rootsi keele kõnelejatega, võeti sõnavara ja grammatikatki, o sõjad, näljahädad, katk panid inimesed liikuma: Eesti aladele sattus palju muukeelseid talupoegi, kelle keelekasutus mõjutas eesti keelt; o oma osa reformatsiooniaegsel kirikul. Iga sotsioperiood toob midagi uut, eriti sõnavarale: iga keelekontakt annab laensõnu, mõjutab ka kirjakeelt
Taastamistöö algas 1990ndal aastal ning tänaseks on seal ainulaadne sõjameestele pühendatud mälestuskirik: Tori Püha Jüri kirik. Kloostrid Tori vallas puudusid. Kuni Liivi sõjani kuulus Tori kihelkonna territoorium Pärnu komtuurkonda, Rootsi võimu ajal aga Pärnu krahvkonda. Omaette kirikukihelkonnaks sai Tori 1634. aastal. 17. sajandi teisel poolel olid temaga mõnda aega ühendatud Häädemeeste ja Tahkuranna kihelkonnad. Orduajal Toris olnud Püha Maarja kabel purustati 16. sajandi lõpus. Hiljem rajati Torisse puitkirik ja 1852-54 selle asemele nüüdne kivikirik, mis põles 1944. aastal varemeiks, kuid mida alates 1990. aastast taas taastatakse. 1869. aastal valmis Randiväljal Tori õigeusukirik. Joonis 6. Osa Tori kihelkonnast 1839. aasta Liivimaa kaardil Kasutatud kirjandus http://www.aai.ee/~urmas/aba/abaja1a.html, http://riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=721716, http://torivald.ee/index.php?leht=ajalugu,
Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad, kerjused jne. Eesti linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada. Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt
1. Esileht 2. Sisukord 3. Esimesed bastionid ja uued bastionid 4. Bastionid seest ja väljast 5. ...kuni tänase päevani 6. Kasutatud kirjandus 7. Pildid Esimesed bastionid 1558 vallutasid ordult Narva linna venelased, neilt 1581 aga omakorda rootslased. Tolleaegne kroonika kirjeldab üksikasjalikult, kuidas rootslased oma ennenägematult "suurte ja paksude" suurtükkidega kahe päeva jooksul Narva linnamüüri sisse suured augud tulistasid. Ehkki tulirelvadele üleminek oli toimunud juba orduajal, olid Narva kaitseehitised jäänud peaaegu moderniseerimata ja püssirohu ajastuks lootusetult vananenud. Linna uued peremehed mõistsid seda väga hästi. Praktiliselt kohe pärast Narva vallutamist koostati Rootsi kuninga Johann III käsul Narva linnuse puust makett ja alustati uuendustöid. Ehitatavad kindlustused järgisid senist keskaegset linnamüüri asupaika, tegemist oligi pigem olemasolevate kindlustuste tugevdamisega, kui uute rajamisega
tegevuseks kaubandus. Linnamüüride vahel elasid linnakodanike seisuses olevad kaupmehed ja käsitöölised. Vaesemad inimesed elasid väljaspool linnamüüre, eeslinnades. Linnaelu keskuseks oli turuplats, mille ääres asetses tavaliselt ka tähtsaim ühiskondlik hoone - raekoda. Turg oli nii kaubanduskeskus kui ka ühiskondliku elu sõlmpunkt.Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Eestis olid orduajal müüri ja kraaviga ümbritsetud näiteks Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad - agulid, kus elas lihtrahvas. 14. sajandiks oli Eesti alal kokku üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu (hiljem lihtsalt Pärnu), Viljandi, Rakvere, Haapsalu ja Paide. Eriti jõukad olid Eesti linnadest Tallinn ja Tartu. Algul valmistati kõik majapidamises vajaminev-tööriistad, riided jne.-ise
Ajalugu Kordamisküsimused: Keskaeg 1. Eesti ala poliitiline jaotus orduajal - Keskajal oli Eesti algselt jaotatud Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu), Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani kuningriigi vahel. Taani müüs oma valdused Põhja-Eestis 1346. aastal Jüriöö ülestõusu järel Saksa ordule, kes pantis selle 1347. aastal Liivi ordule. Pärast 1347. aastat eksisteerisid Eestis järgmised moodustised: 1)Liivi ordu 2)Saare-Lääne piiskopkond 3)Tartu piiskopkond Ruhnu saar kuulus keskajal Kuramaa piiskopkonnale.
sajand läksid mitmed aadlikud maale, et saavutada suuremat kontrolli talupoegade üle õigusteta, kuid isiklikult vabast alamrahvast · Linna valitses raad, kellel oli suur võim: linna sissetulekud, kohtuvõim, hoolitseda heakorra, Aadlike võim erinevate valitsejate ajal julgeoleku, kirikute, koolide, vaeste jm eest Orduajal: HarjuViru aadlikel suur omavoli. 1421 Valka kogunes esimene VanaLiivimaa maapäev, millest võtsid osa ordu, mõisnike, o Maahärra esindajaks linnas oli linnafoogt vaimulike ja linnade esindajad
päevini alal hoidnud. Kuna rannaäärsed ja saarte Rootsikülad tingimata endiste Rootsi asunduste jälgedeks tulevad arvata, teeb Alatskivi ja Vastseliina Rootsiküla tekkimise küsimus enam raskusi. Võimatu oletada, et Rootsi asundused kunagi Peipsini ja Setu piirini ulatunud. Niisama ei tahaks uskuda, et ainult rootslased neis viimastes külades asunud. Ometi pean möönma, et mõni mõisnik niisuguse vägivallateoga orduajal küll ehk toime sai, Rootsi asunikka Eesti rannavaldadest Peipsi äärde ehk setu piirile paigutades. Muidu võiksime veel oletada, et Vene piiri poole Rootsikülasse ehk ainus Rootsi perekond kuidagi oli juhtunud ja selle perekonna pärast kogu küla hakati Rootsi- külaks kutsuma. Võimalik veel, et varemal ehk hiljemal ajal keegi rootslane küla ostuteel omandas ja küla Rootsi soost omaniku järele enesele Rootsiküla nime päris
maakonnas suurim, 33304 ha. Elanike arv seisuga 01. juuni 2002 oli 2113, rahvuse järgi enam vahet ei tehta.5 Valla ja ühtlasi kirikupiirkonna keskuseks on Vara küla, millest esmateateid on juba 1496. aastast (Warral). Külalt ja mõisalt on vald ka nime saanud.6 Küla keskuses asuvad praegu koolimaja, vallamaja, lasteaed, korterelamud, poed jm. Tähelepanuväärsed on põlised tammed ja lehised Vara pargis. Pargi juurde kuulub kilomeetripikkune allee, kus asus Vara mõis. Orduajal omas mõisat Zoege, rootsiajal v. Tiesenhausen´i perekond. Naispärijate kaudu sai mõis Wrangell'i ja hiljemini, 1836. aastal Sievers'i perekonnale. 7 Viimane mõisahoone ehitati 1809. aastal, ümber- ja juurdeehitised olid aastast 1851 8. Praeguseks on hoone kahjuks varemetes. 4 Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Eesti I. Tartumaa. 1925 5 http://www.varavald.ee/ 6 K. Kirt "Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon". Tln, 1988 lk 66
eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Enamus maju linnas oli puust. Sellepärast põlesid sagedaste tulekahjude ajal maha terved kvartalid. 3. Linnaelanikud. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada ning oma maa peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata
märtsi 1664 supliigi lisast Eestimaa rüütelkonna arhiivi matriklikomisjoni toimikutesse kogutud genealoogiliste materjalide seas on väljakirjutus kohtudokumendist, kus Wilhelm Bock oma ema Elisabeth Klodti nimel kinnitab, et tema isa Heinrich Bock on müünud talupoeg Reinu koos viimasele kuuluvaga 100 riigitaalri eest Claus Brackelile. Talupoegade pärisorjusliku sõltuvuse üks vorm oli talupoegade müümine maast lahus. Seda esines Eestis nii orduajal kui ka Rootsi ja Vene ajal, aga see ei kujunenud massiliseks. Talupoegi ostetimüüdi nii teoorise tööjõu kui ka oskustööliste saamiseks mõisasse. See aadlipoliitikute arvates ,,loomupärane nähtus, mis käib kokku mõisnike puutumatu omandiõigusega talurahva üle ning on kooskõlas ühiskonna huvidega" leidis teravat kriitikat valgustajate poolt: ,,Ei saa mõelda, et see pärisorjus oleks üheski kultuurriigis karmim ja seotud suurema rõhumisega ning vaevadega kui Eestimaal
Kuigi paavst pärast tühistas nende, asevalitseja ja ordu poolt soetatud laenumeeste õigused saadud laenumaade kohta, leppis Taani kuningas viimaks ometigi järele, et suurem osa neist Eestimaale alles jäi. Brevern'i umbkaudse arvestamise järele oli 1238. a. vasallide käes juba umbes kaks kolmandikku maid Harjus-Virus (v. eespoolmainitud teos, lk. 67 j., 254). Ka mõni pärismaalane sai laenumaid, näit. taani aja alul keegi Clemens esto, eestlane, kes ristimisel Clemens'i nime saanud. Orduajal tagandati ta ja sakslased said ta maad; 1238. a. kõrvaldatakse need sakslased ja maa saab keegi taanlane (Liber Census Daniae järele). Vististi on ,,Liber Census Daniae" nimekirjas, kõigest hoolimata, ikkagi veel mõned eestlastest vasallid, mida juba nimede järele peab oletama, kuigi seda ehk mitte kindlasti ei saa tõestada, aga veel vähem vastupidist väidet. Ka Kuramaal sai mõni pärismaalane laenumaad; näit. 1253. a. annab
Matriklikomisjon töötas Liivimaal 1747. aastani, Eestimaal 1756. aastani. Töö venis, kuna kontroll oli range, et keegi ebaväärikas rüütelkonda ei saaks. Tähendas kõikvõimalike dokumentide esitamist. Vaidlusi tekitas ka, mis alusel rüütelkond moodustada. 18. sajandil hakkab domineerima idee, et tuleb võtta aluseks see, mis ajal üks või teine aadliperekond jõuab Vana-Liivimaale. Mis ajal ta on nobiliteerunud. Omaette probleem nendega, kes olid tulnud Taani ja orduajal, ning paljudel ei olnud täpne tulemisaeg teada. Kõige vanematel, kellel ei olnud teada, pandi number paika loosimise teel. 1747. aastal Liivimaa rüütelkonna matrikkel valmis, sellesse oli kantud 172 aadliperekonda, kronoloogilise printsiibi alusel. Orduajal oli siia Vana-Liivimaale saabunud 52 perekonda, 16 Poola-aegsed, Rootsiaegseid oli 45, Vene valitsusajal oli tulnud 59 perekonda (tulnud või siin aadlikuks saanud). Liivimaal oli
annaabi.ee 
