Glehni loss referaat (1)

Sissejuhatus
Glehni loss, mille arhitektiks on Nicolai von Glehn , asub Nõmmel. Nõmme on osa Tallinna linnast. Pääskülas oli asustus juba 13. sajandil: seda mainiti Taani hindamisraamatus. Orduajal kuulus Pääsküla Saku mõisale ja 1526 müüdi see Jälgimäe mõisale, nii et kogu Nõmme ala läks Jälgimäe mõisa koosseisu. 1825 ostis Jälgimäe mõisa Peter von Glehn. 1872. aasta kevadel ja suvel sõitsid erirongid mööda Tallinna–Paldiski raudteed Tallinnast väljasõitudeks Mustamäe nõlvadele, mida hüüti Sinisteks mägedeks. Rongipeatust, milleni sõideti, nimetati peatuseks 7. verstal. Hiljem nimetati see Nõmme peatuseks. Jälgimäe mõisa omanik Nikolai von Glehn hakkas selles populaarses suvituskohas välja andma suvilakrunte. Praegu kuulub Glehni loss Tallinna Tehnikaülikoolile ja on seetõttu pikkade traditsioonidega tudengielu keskus Tallinnas.
Glehni loss
Nicolai von Glehn
Nõmme rajaja, Jälgimäe mõisnik Nicolai von Glehn sündis 16. juulil 1841 Jälgimäe mõisas. Nooruses õppis ta Tartus ja Saksamaal majandust, arstiteadust, filosoofiat ja arhitektuuri. Linna rajamine männimetsasele alale Mustamäe klindi ja Pääsküla raba vahel oli Glehni suur unistus , mida ta asus takistustele vaatamata ellu viima. 6. oktoobril 1873 sai välja mõõdetud esimene suvilakrunt, mille omandas Tallinna kooliõpetaja Johan Pihelmann. Räägitakse, et just siis öelnudki Glehn oma kuulsad sõnad: "Seie saagu lenn!"
Glehni loss
1886 . aasta 1. oktoobriks valmis keskaegse rüütlilossi kahekorruseline krohvimata paehoone, mille arhitektiks oli Glehn ise. Agaralt asus ta lossiümbrust kujundama, rikastades loodust omatehtud puunikerduste ja moraalitõdesid vahendavate sildikestega. Allkorruse esiku ja kontori seinu katsid risti-rästi mitme värviga kirjutatud salmid ja mõtteterad . Ladina-, kreeka-, prantsus-, vene- ja saksakeelsete tekstide kõrval leidus ka eestikeelne salm , mis manitses: "See on üks harimata mees, kes sülitab veel maja sees!" Von Glehn ei nikerdanud ainuüksi eriskummalist mööblit. Oma tornilaadsete soppide, sakmelise katuseääre ning pooleldi maa-aluse sissepääsuga meenutab hoone paljus keskaegset linnust. Eriti võimsa ja sihvakana mõjub lossi tagakülg, kuna loss on ehitatud otse klindinõlvale. 1910 . a alusatati pargis vaatetorni ehitamist. Selle tippu paigutati pikksilm , mida huvilised võisid tasu eest kasutada. Tornis asus Glehni "värkstuba", vahekorruseid kasutati õunahoidlana.
Lossipark
19. sajandi lõpukümnenditel jättis Nicolai von Glehn Jälgimäe mõisa oma poja järelevalve alla, et ise Nõmmele asuda. Meeldima hakanud koha Mustamäe nõlval sai Glehn Harku mõisnikult Ungern-Sternbergilt, andes vastu tükikese Jälgimäe mõisast.
Lossiparki maetud lemmikhobuse hauale kerkis obelisk, lossi kõrvale laoto kividest kahe väikese basseiniga palmimaja. Lossi tänava äärse pargi rajas Nicolai von Glehn 1896. aastal oma abikaasa Carolina Henriette Marie matmiskohana. See pidi asuma nii, et püha paik oleks lossiakendest nähtav. Kraavide abil kujundati saared ja rajati tiigid . Saartele istutati puid, mille kohin koos allikavee vulinaga pidid süvendama harrast meeleolu. Üle kraavide olid raudkivist sillad. Samast materjalist oli valmistatud väravakaar hauaplatsile suunduval teel ning kõrge alus, millele paigaldati marmorrist. Hiljem maeti sinna ka Nicolai von Glehni tütre Elsbethi kaks last.Pärast Glehnide perekonna lahkumist Eestist jäi mälestuspark unarusse . Aegade jooksul lõhuti marmorpingid, võeti maha rist, purustati sillad ja tassiti tiigid prahti täis.
Kalevipoeg ja lohe
1902 . aastal tekkis Glehnil mõte püstitada põlisrahva auks parki Kalevipoja kuju, et muuta mõisapark maarahvale omasemaks. Paraku sai Kalevipoeg germaani vägilasmuistendite eeskujul pähe sarvilise kiivri, mis külvas kodusemaks muutmise asemel võõristust – Kalevipoega hakati hoopis „Glehni kuradiks” kutsuma, mistõttu selle juurde tuli panna kivi kirjaga: "Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!" Teise künka otsa laskis von Glehn samasugustest kivikildudest valmistada lohe, mille rahvas Krokodilliks ristis. Kalevipoja kuju kahjuks lõhuti, selle eest lohe saatus oli õnnelikum – tal „kärbiti“ vaid saba pikkust ja lõugade ulatust. 1910. aastal alustati pargi kõrgeima künka otsa vaatetorni ehitamist. Selle tipus asuvast pikksilmast võisid huvilised tasu eest Tallinna lahele kaeda. Tänapäeval töötab tornis harrastusobservatoorium.
Mõisa hävimine
Mõis (loss) hävis Esimeses maailmasõjas peale Nicolai von Glehni 1918. aastal emigeerimist Eestist algul Saksamaale, hiljem aga Brasiiliasse kus ta ka suri. Loss taastati varemeist 1970tel aastatel Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasmajaks. Seal toimuvad mitmesugused kultuuriüritused, samuti konverentsid ja seminarid.
Kokkuvõte
Nõmme alguseks loetakse 1873 aastat, kui 6. oktoobril andis Jälgimäe mõisa
peremees Nikolai von Glehn esimese suvilakrundi Tallinna kooliõpetajale Johan
Pihelmanile. Sellest hakkas ka Nõmme tasapisi kasvama. 1880. aastal kolis Nikolai von Glehn Nõmmele elama, jättes Jägimäe mõisa oma poja hallata. Seetõttu tuli tal ka naabermõisaga maid vahetada, milleks oli Harku mõis, kus mõisnikuks oli toona Ungern- Sternberg . 1886. aasta esimeseks oktoobriks valmis keskaegses stiilis rüütliloss, mis sai nimeks Kõrgepea, tänapäeval tuntud kui Glehni loss. 1886. aasta 1. oktoobriks valmis keskaegse rüütlilossi kahekorruseline krohvimata paehoone, mille arhitektiks oli Glehn ise. Lossi ümber on kaunis park Kalevipoja ja lohe kujuga, mis on kahjuks lõhutud. Mõis (loss) hävis Esimeses maailmasõjas peale Nicolai von Glehni 1918. aastal emigeerimist Eestist. Lossi on taastanud 1970tel aastatel TTÜ.
Lisa