Narva Bastionid (0)

Referaat
Narva Bastionid
2008

Sisukord

1. Esileht
2. Sisukord
3. Esimesed bastionid ja uued bastionid

4. Bastionid seest ja väljast

5. …kuni tänase päevani

6. Kasutatud kirjandus
7. Pildid

Esimesed bastionid

1558 vallutasid ordult Narva linna venelased, neilt 1581 aga omakorda rootslased . Tolleaegne kroonika kirjeldab üksikasjalikult, kuidas rootslased oma ennenägematult “suurte ja paksude” suurtükkidega kahe päeva jooksul Narva linnamüüri sisse suured augud tulistasid. Ehkki tulirelvadele üleminek oli toimunud juba orduajal, olid Narva kaitseehitised jäänud peaaegu moderniseerimata ja püssirohu ajastuks lootusetult vananenud. Linna uued peremehed mõistsid seda väga hästi. Praktiliselt kohe pärast Narva vallutamist koostati Rootsi kuninga Johann III käsul Narva linnuse puust makett ja alustati uuendustöid. Ehitatavad kindlustused järgisid senist keskaegset linnamüüri asupaika, tegemist oligi pigem olemasolevate kindlustuste tugevdamisega, kui uute rajamisega. Vana linnamüüri nurkadesse ehitati seniste keskaegsete tornide asemel mullaga täidetud tornid ehk basteid, kokku neli. Lisaks kindlustati 17. sajandi alguses linnamüüri mullavallidega. 17. sajandi kahekümnendatel aastatel ehitustööd jätkusid. Alustati kaitseehitiste viimase sõna, bastionide ehitamist. Sisuliselt olid bastionid basteide edasiarendus, erinevalt ümaratest basteidest võimaldasid kandiliste seintega bastionid (hilisema määratluse järgi uusitaalia tüüpi bastionid) oma külgi kahuritulega paremini kaitsta. Ka seekord piirduti pigem keskaegsete kindlustuste ümberehitamisega, püüdes seniseid kindlustusi maksimaalselt ära kasutada. Bastionide vahelisteks müürilõikudeks jäi keskaegne linnamüür, bastionide endi ehitamiseks kasutati ära basteid. Keskaegsetest väravatest suleti ümberehitustööde käigus Viru värav, mis jäi selle peale rajatud Vanavalli sisse. Kasutusse jäid jõe poole avanenud Väike Rannavärav ehk Vana Rannavärav ja Veevärav. Põhja avanev Karjavärav renoveeriti ning kindlustati täiendavalt tugeva tornehitise ja rondeeliga. Sellega lõppebki tulirelvadeaegsete ehk uusaegsete kindlustuste rajamise esimene periood Narvas. Tänaseni on sellest ajast säilinud Kristlasvalliks nimetatud paekivimüüridega tugevdatud muldvall. Narva vanalinna territooriumil kõrgub aga küngas, mis on tegelikult Kuningavalli nimelise bastioni varemed, sisaldades tõenäoliselt selle bastioni aluseks olnud basteid või isegi basteile eelnenud keskaegse torni jäänuseid.

Uued bastionid

Hoolimata peaaegu poole sajandi jooksul tehtud investeeringutest Narva kaitseehitistesse oli Rootsi riik 17. sajandi keskel sunnitud tõdema, et kiiresti arenevale ründerelvastusele poleks Narva kindlustused suutnud vastu panna. Ja ehkki 1635. aastal loodud fortifikatsiooniteenistuse juhid koostasid järgneva neljakümne aasta jooksul kavasid Narva linna laiendamiseks ja uute bastionidega ümbritsemiseks, suudeti reaalselt tegelda vaid seniste kindlustuste parandamisega. Ehitustegevus elavnes taas aastatel 1676-80, kui jõe poole ehitati uus Wrangeli bastion, idasuunale avanev senine Rannavärav rekonstrueeriti ümber Uueks väravaks (hiljem kutsuti ka Pimeväravaks) ning põhja avanev Karjavärav kindlustati eraldi raveliini-laadse kantsiga. Kindlustusi täiendati kahurite jaoks ehitatud patareidega, üks neist ehitati muuhulgas ka linnuse kirdenurka, kus tänapäeval lehvib Eesti lipp. Rootsi kuninga ülesandel inspekteeris 1681 . aastal Narva kindlustusi tollane fortifikatsiooniteenistuse juht, väljapaistev sõjaväeinsener Erik Dahlberg. Oma kriitilises aruandes nimetab ta Narva kindlustusi ebarahuldavateks ning seniseid uuendusplaane halbadeks või liiga kalliteks. Dahlberg esitas kuningale ka oma ettepanekud, millest ühe kuningas 1683. aastal ka kinnitas. Tegemist oli täiesti uue kaitsesüsteemiga. Senisele keskaegsele linnamüürile rajanevad kindlustused jäid Dahlbergi poolt kavandatud kaitsevööndi sisse ja kaotasid tegelikult oma funktsiooni. Vanast vööndist jäi nüüd endisele joonele vaid jõepoolne külg, põhja ja lääne suunal aga suurendati hoonestusala. Töödega alustati 1682. aastal tagasihoidlikult, kuid jätkati aasta-aastalt tõusvas tempos kuni Narva vallutamiseni venelaste poolt 1704. aastal. Ehkki ehitustöödega jäädi sõjale jalgu , jõuti suur osa Dahlbergi kavandatust siiski enne sõda valmis. Bastionide ehitus nõudis Narva jaoks ennenägematuid ressursse: viimastel aastatel töötas ehitusel pidevalt 1500 meest, aastas kulutati üle 40 000 riigitaalri (Tallinn sai aastas alla 20 000 taalri, Tartu ja Pärnu aga vaid kuni 7000 riigitaalrit). Kokku maksis Narva uute bastionide ehitamine ligi 900 000 riigitaalrit. Tänu sellistele kolossaalsetele kulutustele sai Narva endale ühe võimsaima kaitsesüsteemi tollases Põhja-Euroopas.

Bastionid seest ja väljast

Rootslased jõudsid valmis ehitada kuus bastionit ja lisaks neile bastionilaadse kindlustuse Spes (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees. Wrangeli bastionit ei jõutud ümber ehitada bastioniks Pax (Rahu). Ehkki nimi Pax on juurdunud ka rahvasuus, on tegelikult tänaseni tegemist algupärase Wrangeli bastioniga. Samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastionit nimega Justitia (Õiglus). Bastionide kaitseks kavandatud viiest raveliinist jõuti valmis ehitada kaks. Ehitamata jäi Triumphi ja Fortuna vahele planeeritud läänevärav. See valmis alles 1822. aastal Vene võimu ajal. Värav asus samas kohas, kust Vene poolt siseneja tuleb linna ka täna. Uus värav nimetati Peeter I väravaks ja sellelt sai oma nime ka Peetri plats . Narva bastionid on Dahlbergi süsteemile omaselt kõrgete ja võimsate esiseintega ehk fassidega. Bastionide seintes asusid võlvitud käigud ehk kasematid linna kaitsjatele. Narva bastionides (väljaarvatud Gloria ) on kasematid kahekorruselised, 2 meetrit laiad ja 2-2,5 meetrit kõrged. Valgus pääseb kasematti laskeavadest, mis on ehitatud umbes iga 7 meetri järel, kahuritele laiemad ja püssidele kitsamad. Iga laskeaugu juurest saab alguse ventilatsioonilõõr, mille eesmärgiks oli kasematist püssirohusuitsu välja juhtida. Kasemattide välisseinte paksus on umbes 2 meetrit, lisaks sellele olid nad kaitstud ka vallikraavi vastasküljel asuva muldvalliga, mis takistas kahurituld otse bastioni seina vastu suunamast. Kokku on bastionides käikusid ja kasematte kogupikkusega üle 1,5 kilomeetri. Rajatud bastionid ümbritseti vallikraaviga. Põhjasuunas ehitati uus värav – Kuningavärav, millest kujundati linna peavärav. Seda hakati 18. sajandil kutsuma Imperaatorivärvaks. Lisaks jäid vanadest väravatest alles Veevärav ja Uus värav (hiljem Pimevärav). Tänaseni on bastionidest paremini säilinud just jõepoolses küljes asuvad bastionid Pax (tegelikult siis Wrangel ), Victoria ja Honor , lisaks Vestervalli tänava lõpuosas asuv Gloria bastion, linnuse edelanurka jääv Fortuna bastion ning Peetri platsi lähedusse jääv Triumph ’i bastioni lõunapoolne sein. Bastionit Fama pole säilinud, ehkki hoolikas vaatleja võib märgata linnamaastikus viiteid sellele kadunud bastionile. Honori, Victoria ja Gloria bastionide välisseintel on ka täna näha sissekäike kasemattidesse. Need on praegu varisemisohtlikud.

…kuni tänase päevani

Ehkki rootslased Põhjasõja esimeses kokkupõrkes 1700. aastal Narva lähistel venelasi võitsid, ei piisanud sellest sõja võitmiseks. 1704. aastal oli Peeter I Narva all tagasi ja alusta läbimurde ettevalmistamiseks jõe idakaldalt linna kindlustuste pommitamist. Pärast 10-päevast pommitamist langes Victoria ja Honori bastioni eskarpsein ehk esifassaad kokku ning venelased vallutasid 9/10. augustil tormijooksuga linna. Põhjuseks, miks veel tänagi oma mastaapsusega aukartust äratavad bastionid linna kaitsta ei suutnud, oli Narva asupaik jõe ääres. Jõe tõttu polnud ruumi ehitada bastionide ette muldkindlustusi, mis muutis bastionide kõrged ja võimsad kiviseinad otsesihtimisega kahuritule vastu kaitsetuks. Küllap mõistis seda ka Narva bastionid projekteerinud sõjandusinsener Erik Dahlberg, kuid paremat lahendust polnud kuskilt võtta. Põhjasõjas võidukas Venemaa vallutas Eesti ja sellega kaotas sisemaale jäänud Narva oma tegeliku strateegilise tähtsuse. Ehkki veel ligi poolteist sajandit seisis Narva Peterburi eelkindlustusena Venemaa kindluste nimekirjas, ei tekkinud kordagi reaalset sõjalist vajadust. Küll aga renoveeriti seetõttu Põhjasõjas kannatada saanud bastionid ning ehitati valmis ka rootslastel pooleli jäänud raveliinid. Kui Narva 1863. aastal viimaks kustutati kindluste nimekirjast, ei osanud linn talle üle antud bastionidega esialgu suurt midagi peale hakata. Vaid Narva jõe poole jääval Victoria bastionile asuti rajama parki, mis oma nime Pimeaed sai kõrval asunud Pimevärava järgi. Pimevärav ise aga lammutati pärast 1875. aastat. Pargi rajamine kaitseehitistele polnud tegelikult midagi originaalset, sama tegid sellel ajal paljud Euroopa linnad (Würzburg, Viin, Augsburg, Mainz, aga ka näiteks Tallinn ja Tartu). On ehk iroonilinegi, et kõige karmim oli saatus Narva ja tema kaitseehitiste vastu 20. sajandi sõjas. Nõukogude lennurünnak 1944. aasta märtsis hävitas täielikult Narva barokse vanalinna, pidev kahurituli purustas Narva linnuse konvendihoone, Hermanni torni ja ka Lääne eelhoovis asunud rondeelid. Paremas seisukorras polnud ka Ivangorodi kindlus, mida omakorda tulistasid oma kahuritest sakslased. Narva linnuse renoveerimist alustati 50., Ivangrodi oma 60. aastatel ja tegelikult kestavad tööd veel seniajani mõlemas linnuses. Renoveeritud on ka bastioneid Victoria ja Pax. Täna teenivad Narva kunagised sõjalised objektid linna elanikke ja külalisi: linnuses tegutseb Narva Muuseum, bastionidele rajatud park on aga armastatud jalutamise ja puhkuse koht.

Kasutatud kirjandus
http://www.narvamuuseum.ee/?next=kindlustused&menu=menu_ajalugu