Õpikeskkond ja meetod (0)

Благодаря прочтению kursuse kohustusliku трёх книг, можно сделать общее kokkuvõte и выделить для себя наиболее важные моменты, mis võib kasutada ka terviseteemade õpetamisel.
Öeldakse, et teater algab garderoobist, sama moodi iga koolitus algab ettevalmistusest!
Ükski koolitus ei alga koolitamisega ehk õppeprotsessiga. Ka algaja koolitaja teab, et igasuguse õppe läbiviimine vajab tõhusat eeltööd (Lõhmus, Jalak, Jõgi, Karu, Visnapuu, Meier , Mölder, Harjo, Lukka-Jegikjan, Abiline, Šved, Liiva & Märja, 2011, 13.)
Koolitamine on inimese (isiksusliku, tööalase vm) arengu toetamisele suunatud, üksteisega loogiliselt seotud tegevuste jada, mis moodustab tervikliku protsessi (samas, 14).
Vaatame lähemalt protsesside juhtimise skeemi ehk Demingi ring:
Vaieldamatult kõige rohkem tähelepanu ja aega kulub ETTEVALMISTUSELE (Lõhmus jt, 2011, 15)
Mida siis tuleks ettevalmistuse käigus silmas pidada:

• selgitada välja sihtgrupi ja õpperühma õpivajadused;
  
• koostada õppekava ja planeerida õpet;
  
• valmistada ette oma koolituse sisu;
  
• koostada, valmistada, kohandada ja uuendada oma õppevahendeid ja materjale (Lõhmus jt, 2011, 16).
  

Lapsena ja täiskasvanuna õpitakse erinevatel viisidel . Именно поэтому необходимо понимать, кого именно мы учим и учитывать индивидуальные особенности этой õpperühma. Также очень важна правильная мотивация для каждой из sihtgrupp .
Например, дети не смогут долго слушать длинную лекцию о правильном питании или о вреде сахара. Их нужно заинтересовать в игровой форме, придумать различные задания, в которых они будут участвовать сами. Чтобы они поняли, почему же нужно есть фрукты и чистить зубы каждый день. Именно поэтому очень важно правильно составить программу обучения для них и подобрать интересные для их возраста õppevahendid.
Также очень важно учитывать особенности täiskasvanud õppijad. Näiteks, inimese mälu on oma bioloogilise võimekuse tipul 25. ja 30. eluaasta vahel. Hiljem algab mälu üldvõimekuse langus, kuid see toimub diferentseeritult. Keskmine inimene suudab oma tähelepanu kontsentreerida ühele tegevusele kuni 20 minutit. Kui vaadelda tähelepanu jaotumist 45-minutilise õppetunni piires, siis kõrgtaseme saavutab see tunni esimese kolmandiku lõpuks (ca 15 min), seejärel langeb järsult ja hakkab taas tõusma tunni viimase neljandiku alguses (ca 35 min). ( Beljajev & Vanari, 2005, 13, 33.)
Õppimise olemust tänasel päeval aitavad mõista P. Jarvise poolt välja toodud tunnused:

• õppimine ei ole enam vaid osa saamine kooli teadmiste monopolist;
  
• õppimine ei tähenda muutumatu tõe omandamist;
  
• õppimine ei toimu enam ainult klassiruumis ;
  
• õppejõud ei ole alati kõige targem ;
  
• õppimisel ei ole esmane teooriate omandamine (Beljajev & Vanari, 2005, 10).
  

Viimastel aastakümnetel on oluliselt muutunud ka õpetaja ja õppija rollide käsitlus õppimisejuures. Kui varem oli õpetaja kui autoriteet, teadmiste ja oskuste vahendaja ning edasiandja, siis tänapäeval on tema peamine ülesanne suunata õppijat efektiivsele õppetegevusele ja seda otstarbekalt organiseerida. Õppija ülesandeks on olla aktiivne enesearengu subjekt , kes näitab oma õppetegevuses üles initsiatiivi ja võtab vastutuse selle tulemuslikkuse eest. (Beljajev & Vanari, 2005, 11.)
Õppeprotsessi juures on oluline peale õpitava materjali ka keskkond, milles õpitakse.
Inimese õppimise eesmärgid ja ulatus sõltuvad sotsiaalsest keskkonnast, kus ta viibib, tema õpivajadustest ja -võimalustest, individuaalsest motivatsioonist ja valmisolekust õppida. Kuigi õppijate individuaalsed erinevused ja vajadused on olulised, on olemas rida õpikeskkonna tegureid, mis on universaalsed ja mida koolitaja peaks arvestama igas grupis . (Lõhmus jt. 2011, 57, 149.)
Õpikeskkonna jaotus, millele keskendume on füüsiline õpikeskkond, sotsiaalne õpikeskkond ja vaimne/intellektuaalne õpikeskkond. Füüsiline õpikeskkond on oluline ja selle mõju ei maksa alahinnata. Oluline on õpperuum, mööbli paigutus ja valgustus. Emotsionaalse õpikeskkonna põhiliseks teguriteks võib lugeda avatud suhtlemist, õppijate respekteerimist, usaldust jne. Vaimse õpikeskkonna põhiline eesmärk on keskenduda õppija kognitiivse tasandi mõjutamisele. Kõik nimetatud tegurid on olulised saavutamaks head õpitulemust.
Füüsiline õpikeskkond.
Väga lihtsalt võib nõudeid füüsilisele keskkonnale sõnastada järgmiselt: koolitaja peab tagama, et kõik koolitatavad

• kuulevad, mida on vaja kuulda;
  
• näevad, mida on vaja näha;
  
• saavad teha, mida on vaja teha (Lõhmus jt. 2011, 57).
  

Koolitusruumides peab olema palju istumisvõimalusi, toolid -lauad ei tohi olla omavahel seotud. Erinevad istumisvõimalused rõhutavad osalemisvõimalust vestluses ja toolid on paigutatud nii, et ei peaks tingimata paiknema kellegi vastas lähidistantsil. Ruum muutub koolituse käigus kogu aeg. Seintele riputatakse arutelude ja rühmatööde tulemused, mööblit tõstetakse ümber vastavalt hetkevajadustele. Praktiliselt on välistatud kellegi mitteosalemine. Just oskusliku ruumi kasutamisega luuakse pehmelt olukord, kus kõik on nähtavad ja kuuldavad. Selline õpperuumi ühine ,,vallutamine" nõuab õpetajalt tarka toimimist ning loomulikult ei tohi mööbeldamisega" liiale minna osalejatel peab olema piisavalt võimalusi süveneda ja kohaneda. ( Valgmaa & Nõmm, 2008, 39.)
Sotsiaalne õpikeskkond.
Õhkkonda koolitusel mõjutavad inimeste rahvus, vanus, sugu, haridus ja suhtumine koolitusse ( motivatsioon ), samuti iga üksikosaleja isiksuseomadused ning suhtlemisstiil. Seetõttu ei ole sotsiaalne keskkond erinevates koolitusgruppides kunagi päris sarnane. Koolituse tulemuslikkuse seisukohalt on üldiselt eelis mitmekesisemate kogemuste ja mõtteviisiga gruppidel, kus on nii mehi kui ka naisi ning erinevate vanusegruppide ja rahvuste esindajaid. Samas, kui koolitatavate erinevused haridustaseme ja keeleoskuse osas või ka õppimisega seotud hoiakute osas on väga suured, takistab see grupi kui terviku arengut. (Lõhmus jt. 2011, 68.)
Üks olulisi sotsiaalseid tegureid on inimeste arv grupis. Sotsiaalseid tegureid uurinud eri autorid on pakkunud erinevat optimaalset inimeste arvu koolitusel. Minimaalseks osalejate arvuks, mille puhul toimivad grupiprotsessid ( nendest lähemalt vt allpool), on 5–6 inimest, optimaalseks loetakse 8–12 inimest. Muidugi saab koolitada ka suuremates gruppides ja sageli nii tehaksegi. Kuid suurema grupi puhul on grupiprotsessid aeglasemad ja inimeste psühholoogilised kaitsed tugevamad. Ja ka õppimine vastavalt aeglasem . (Lõhmus jt. 2011, 69.)
Vaimne/intellektuaalne õpikeskkond.
Intellektuaalset õpikeskkonda mõjutavad õppimisele seatud eesmärgid. Õppijat mõjutavad
soodsalt sellised eesmärgid, mis arvestavad õppijate varasemate kogemuste ning teadmistega. Seega iseloomustab head õpieesmärki väljakutse õppija jaoks – see ei tohi olla liiga raske ega liiga kerge. B. S. Bloomi järgi on õppimisel 6 erineva tasandi eesmärke:
Õpieesmärkide loetelu on üles ehitatud hierarhiliselt, eeldades, et kõrgema astme võime
saavutamiseks on vältimatu eelnevale kategooriale vastava arengutaseme saavutamine (s.t
mõistmine pole võimalik ilma teadmiseta, rakendamine ilma mõistmiseta, analüüs ilma
rakendamiseta jne). (Beljajev & Vanari, 2005, 30.)
Uurimistulemused näitavad, et õppimise tulemused on seotud õppimise viisiga. Inimesed õpivad: 10% sellest, mida nad loevad ; 20% sellest, mida nad kuulevad; 30% sellest, mida nad näevad; 50% sellest, mida nad näevad ja kuulevad; 70% sellest, mille üle nad koos teistega arutlevad ; 80% sellest, mida nad kasutavad praktilises tegevuses; 90% selles, mida õpetavad kellelegi teisele (Beljajev & Vanari, 2005, 17).
Поэтому важно подобрать правильный метод для обучения.
Mis on meetod ja kuidas meetodit valida?
Anglo-ameerika kultuuriruumis mõistetakse õppemeetodite all teatud suhete laadi , mis valitseb õppurite ja õpetust korraldava isiku vahel. Meetodeid jaotatakse õpetaja-, õpilas-, ja ainekeskseteks, samuti eristatakse ühe- ja kahepoolseid meetodeid. G.J. Conti ja R.C. Kolody märgivad nelja olulist aspekti meetodi valikul . Need on õpetaja, õppur, õpitav sisu ja olukord. (Valgmaa & Nõmm, 2008, 64, 66.)
Meetodi valikul tuleks koolitajal endalt küsida, mis on koolituse eesmärk, kas õppijad suhtuvad meetodisse hästi, kas meetod vastav osalejate ettevalmistuse tasemele , kas koolitaja enda tase on piisav ja kas meetodi rakendamiseks on piisavalt aega, vahendeid ja ruumi (Lõhmus jt, 2011, 107-108).

• iseseisevtöö
  

• töö paarides
  
• gruppitöö
  
• siksak, mosaiik (iseseisev töö on ühendatud grupiõppega)
  
• loeng ja aktiivne loeng
  
• diskussioon
  
• debatt
  
• dispuut
  
• jutustus
  
• juhtumi analüüs
  
• sümpoosium ja foorum
  
• multimeedia õppematerjalid
  

• õppemängud
  

Эти данные очень важно учитывать при составлении õppekava. Необходимо использовать все вышеперечисленные пункты для того, чтобы ученики могли усвоить большее количество материала.
Все эти правила так же важно применять terviseteemalise koolituse kohta.
Allikate loetelu
Beljajev, R. & Vanari, K. (2005). Õppimine ja õppimisoskuste arendamine täiskasvanuna. [2018, märts 10].
https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/858/%C3%95ppimine%20ja%20%C3%B5ppimisoskuste%20arendamine%20t%C3%A4iskasvanuna%20uus%20fail.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Lõhmus, M., Jalak, K., Jõgi, L., Karu, K., Visnapuu, U., Meier, K., Mölder, A., Harjo, A., Lukka-Jegikjan, E., Abiline, S., Šved, E., Liiva, R., Märja, T. (2011). Koolitaja käsiraamat. Tallinn: Kirjastus SE&JS
Valgmaa, R. & Nõmm, E. (2008). Õpetamisest: eesmärgist teostuseni. Eesti Vabaharidusliit.