Moodsate kaug-vaatlus tehnikate ning uute ruumiliste kujutiste keerukus ja mitmekesisus on ergutanud kunstnikke taastama sidemeid kartograafia ja kunsti vahel. Kunstiline kaardistamine oli kasutusel juba varastel aegadel: 1970-ndatel kaunistas Nancy Graves NASA kuukaarte guass- ja trükivärvidega. Kuna tänapäeval kasutavad kunstnikud selliseks tegevuseks pigem arvutite laialdasi võimalusi, siis ongi kaardistamisest saanud installatsioonikunst. Kaardistamine on pälvinud tähelepanu ka ontoloogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste (loodus, tootmine, kommunikatsioon) juures. "Tunnetuslik kaardistamine" tähendab tänapäeval palju rohkem kui 1960-ndatel, mil seda lähemalt uuriti. Lisaks sellele, et kogu kaardistamine on laiemas mõttes tunnetuslik, sisaldab ning nõuab see ka valikute tegemist, millegi väljajätmist, ebakindlust ja tähelepanu. Paul Carter toob oma arutelus rabava näite rannajoone kohta: Rannajoon on elementaarne piir maa ja mere vahel ning samuti ka kaardi piir
mida mõisteti loodusvaatlusel põhineva õpetusena jumalatest. Antiikaja filosoofialoolased sidusid need kolm valdkonda ajalooliste perioodidega: eelsokraatikuid peeti füüsika loojateks, Sokratest ja Platonit eetika rajajateks ning Aristotelest loogika leiutajaks. Sofistidega algas kreeka filosoofias uus ajastu. Loodusfilosoofiliste, kosmoloogiliste ja ontoloogiliste probleemide asemel nihkusid huvikeskmesse eetilised ja sotsiaalsed küsimused. Just sofistid tõid filosoofia Ateenasse, kus osalt ka nende tohutu mõju kutsus esile vastuliikumisi Sokratese, Platoni ja Aristotelese filosoofia näol. Neid mõtlejaid ajendas ennekõike sofistide epistemoloogiline ja eetiline skeptitsism. Pragmaatiline kogemus tajude ja otsuste suhtelisusest ja subjektiivsusest viis sofistide üldisele seisukohale, et igasugune üldkehtiv ja kindel teadmine on võimatu
Materjal peab olema detailirohke, üksikasjalik. 9. Diskursusanalüüs. Diskursusanalüüs e. kriitiline tekstianalüüs kui uurimismeetod tähendab teatud lähenemisviisi probleemile ja sellest mõtlemise viisi. Pole ei kvantitatiivne ega kvalitatiivne meetod, vaid nende mõlema eelduste kahtluse alla seadmine. Ei anna selgeid vastuseid teadusliku uurimuse käigus esilekerkinud probleemidele, kuid võimaldab projekti aluseks olevate ontoloogiliste ja epistemoloogiliste oletuste käsitlemist ja nende teemal väitlemist. Diskursusanalüüs peab aitama leida teksti varjatud motiive või teatud teksti tõlgendamiseks valitud meetodi valiku motiive. Kuna mingeid kvantitatiivseid tõendeid ei esitata, siis kerkib üles usaldusväärsuse ja valiidsuse küsimus. Selle analüüsi objektiks on tekst kui tunnetuse ja suhtlemise vahend ning eesmärgipärase ühiskondliku praktika väljenduse või kõneaktide jada
teadmist? Epistemoloogia põhisuundadeks on empirism ja ratsionalism. Teadmiste allikana rõhutavad empiristid kogemust, ratsionalistid aga mõistust. äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust. 4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia? Ontoloogia on olemisõpetus. Põhiküsimus: Mis on olemas? Ei ole õpetus selle kohta, kuidas olla või elada. Et jõuda päris ontoloogiliste probleemideni, tuleb küsimuss Mis on olemas? täpsustada: Mis liiki asju on olemas? Millised on kõige üldisemad olemasolu liigid? Mis liiki asjad eksisteerivad iseseisvalt, sõltumatult? Fundamentaalseteks küsimusteks peetakse näiteks neid, mis puudutavad järgmisi mõisteid: mina(peetakse silmas ego, Kas minu mõtlev vaim on olemas?); nemad(siin küsib "mina", kas teised teadvused on olemas, Kas mina olen ainuke mõtlev vaim maailmas või mitte
Sest loomadel ju pole keelt. Signaalid loomadel, aga inimestel tulnud juurde midagi, mis võimaldab ka sümbolilist mõtlemist. (jaguneb zoo-ja inimsemiootikaks). * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem. Lotmani loodud, Tartu koolkond. * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu * antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu Humanitaarne – Euroopa traditsioon. Tegeleb rohkem ontoloogiliste küsimustega. Saussure, semioloogia, märgid on osa sotsiaalse sfääri mõtestamisest ja mõistmisest. Saussure ja semioloogia, mis olla sotsiaalpsühholoogia osaks, mis uurib märkide tähendust sotsiaalse elu südames. Algselt pidas lingvistikat semioloogia osaks. Hiljem just vastupidi, semioloogia lingvistika osa, mis peab hakkama uurima diskursuse suuri tähenduslikke üksusi. Semioloogia on teadus mis uurib märke ühiskonnas ja mille
halbadena, sellisteks, mida me tajume headena. (166d-167d) Kes valdab logos`t, omab võimu olukordi iseendale soovitavas suunas kujundada. Argumenteeriv kõnelus, logos, ilmneb jõuna, mis suudab kujundada ühiskondlikku olemist. Nii saab inimene veel ühes tähenduses asjade mõõduks. Siit järeldus – Protagoras ei tegele oma teesides mitte niivõrd abstraktse epistemoloogilise probleemiga sellest, kas üldkehtiv teadmine on saavutatav, ega ka mitte üldiste ontoloogiliste probleemidega, mida arutasid varasem physiologia või eleaatide olemiskäsitus. Tema teesid on pigem sotsiaalontoloogilised üldistused inimese muutunud situatsiooni kohta, mille tõi kaasa kreeka ühiskonna transformatsioon varasemast arhailisest, staatilisest ühiskonnast dünaamilisse turumajanduslike suhetega ühiskonda, kus üha suuremat rolli mängib elutähtsate asjade otsustamine ühiskondliku avalikkuse poolt avaliku debati kaudu. Ühiskondlik
sageli on nad omavahel otseses vastuolus(,,leidmaks tõde, vaata silma" vs ,,valetaja silm ei pilgu"). Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedalt seotud psühholoogia uurimisainega. Eelteaduslikust ps-st erineb süsteemsuse ja range loogilise ülesehituse poolest.Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks, oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetilste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvate uute ideede genereerimine. Filosoofid püüavad lahti mõtestada psühholoogiateaduste faktide üldisemat tähendust ja leida vastuolulist ning küsitavat psühholoogiateooriates. Võime oletada, et ürginimenegi püüdis seletada und, unenägusid,ebatavalisemaid psüühikanähtusi, mis kaasnesid uimastavate ainete mõjuga, haigusega, hallutsinatsioonidega jmt hinge mõistet kasutades.
tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Filosoofiline psühholoogia erineb eelteaduslikust psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest. Samas võrreldes eelteadusega on see etapp abstraktne ja seetõttu on filosoofilise psühholoogia järeldusi suhteliselt vähe õiguspsühholoogia valdkonnas kasutatud. Selle põhifunktsioon on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks, oluliste tunnetusteoreetiliste ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide tõstatamine ja lahendamine. Filosoofilist kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20. sajandi alguseni järgmised aspektid: · Kriminaalpsühholoogia oli liialt seotud psühhopatoloogiaga, st kurjategija käitumises nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid. Tulemuseks oli see, et normaalse vaimselt tervete kurjategijate isiksuse ja psüühika uurimine jäi tagaplaanile.
3. Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega. Eelteaduslikust psühholoogiast erineb ta süsteemsuse ja range loogilise ülesehituse poolest. Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inim-ühiskonna tarbeks, oluliste gnoseoloogiliste (tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvalt uute ideede genereerimine. Lisaks tunnetusteooriale on filosoofilise psühholoogia olulisteks probleemideks filosoofiline antropoloogia ning vaimseid protsesse uurivate neuroteaduste metodoloogia. 4. Teaduslik psühholoogia- on kõige hilisema tekkeajaga. Eristavaks jooneks on teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete loogiliselt
Eelteaduslik Elutarkus, elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Märkimisväärne osa EP teadmistest ei ole verbaalselt edastatav. Filosoofiline põhifunktsioon on tegevuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks., oluliste gnoseoloogiliste (tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvalt uute ideede genereerimine. Teaduslik Eristavaks jooneks teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine Teoreetiline metoodiliselt ja sisuliselt rakenduslikule aluseks ja lähtekohaks. Rakenduslik kasutab saadud teavet konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks
Eelteaduslik Elutarkus, elupsühholoogia, terve mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid. Märkimisväärne osa EP teadmistest ei ole verbaalselt edastatav. Filosoofiline põhifunktsioon on tegevuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks., oluliste gnoseoloogiliste (tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvalt uute ideede genereerimine. Teaduslik Eristavaks jooneks teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja loogiliselt mittevastuoluliste süsteemide kasutus, nähtuste võimalikult objektiivne ja range mõõtmine Teoreetiline metoodiliselt ja sisuliselt rakenduslikule aluseks ja lähtekohaks. Rakenduslik kasutab saadud teavet konkreetsete eluliste probleemide lahendamiseks
vermis 19, saj keskel šoti mõtleja James F. Ferrier. “Epistemoloogiaga” kõrvuti kasutatakse ka termineid “gnoseoloogia”, “tunnetusteooria”, “teadmiseteooria”, “tedmusteooria” ja “episteemika”. Uusajal on epistemoloogia olnud filosoofia domineerivamaid valdkondi. 4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia ja mis valdkonna alla ta kuulub? Ontoloogia on olemisõpetus. Põhiküsimus: Mis on olemas? Ei ole õpetus selle kohta, kuidas olla või elada. Et jõuda päris ontoloogiliste probleemideni, tuleb küsimus. Mis on olemas? täpsustada: Mis liiki asju on olemas? Millised on kõige üldisemad olemasolu liigid? Mis liiki asjad eksisteerivad iseseisvalt, sõltumatult? Fundamentaalseteks küsimusteks peetakse näiteks neid, mis puudutavad järgmisi mõisteid: mina (peetakse silmas ego, Kas minu mõtlev vaim on olemas?); nemad (siin küsib “mina”, kas teised teadvused on olemas, Kas mina olen ainuke mõtlev vaim maailmas või mitte?
Ometi jäävad need seletused pinnaliseks ja mõnikord tunduvad koguni vastuolulistena. Ent isegi kui kriitikud meid lõpuks välja vihastavad, jäävad ju pildid ikkagi meid veenma. Ja parimaks soovituseks on siin ja alati: "Minge ja vaadake neid maale originaalis. " E. H. Gombrich (1997: 540). 5. Milliseid ontoloogilisi küsimusi tekitab VKT? Ontoloogilised kaalutlused: Eriarvamused kunstiteose eksisteerimise viisi (ontoloogilise staatuse) küsimuses: Teatud ontoloogiliste eelduse korral on VKT-d raske või sootuks võimatu rakendada, ilma, et varustaksime seda mitmete lisaklauslitega. 1)Unitaarmentalismid 2)Traditsiooniline dualism 1) Unitaar-mentalismid: a)Kunstiteos on kunstniku vaimus eksisteeriv konstruktsioon (eksternaliseerimine pole tarvilik). (Croce; Collingwood). Järeldus: VKT rakendamine mitte- kunstnikule võimatu. b)Kunstiteos tekib või taastekib alles "kunstiobjekti" vahetus kogemises (nt kui loeme raamatut, kuulame muusikat, jne) (Bradley jt)
sealhulgas, kosmoloogilisus, lähtumine kosmose osade harmooniast kui ideaalsest mõõdupuust filosoofiliste probleemide lahendamisel. Nii saab selgeks, et filosoofilise süsteemi loomisel projitseerib Platon oma olemisõpetuse kolmikstruktuuri inimhinge kolmikstruktuuriks ning konstrueerib sel alusel ideaalse riigi kolmekihilise struktuuri. Enne viimase mõtte pikemat lahtiseletamist, mille juures jõuamegi poliitilise õpetuse ontoloogiliste, epistemoloogiliste ja eetiliste seoste juurde, nimetame nende kolmikstruktuuride elemendid. Õigupoolest probleem ongi nende kolmikstruktuuride harmoonilises seostamises. Olemisõpetus: kõrgeim muutumatute, igaveste ideede ehk tõelise tegelikkuse maailm; maailma hing, mis hõlmab näiva tegelikkuse maailma ning kõige madalamal meeleliselt tajutavate muutlike asjade, ideede kehastuste maailm. Inimese surematu hing: jumalik ja
otseses vastuolus(,,leidmaks tõde, vaata silma" vs ,,valetaja silm ei pilgu"). Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedalt seotud psühholoogia uurimisainega. Eelteaduslikust ps-st erineb süsteemsuse ja range loogilise ülesehituse poolest.Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks, oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetilste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvate uute ideede genereerimine. Filosoofid püüavad lahti mõtestada psühholoogiateaduste faktide üldisemat tähendust ja leida vastuolulist ning küsitavat psühholoogiateooriates. Teaduslik psühholoogia on kõige hilisema tekkeajaga(19.sajandi keskel). Eristavaks jooneks on siin teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete
otseses vastuolus(„leidmaks tõde, vaata silma“ vs „valetaja silm ei pilgu“). Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia kesksed probleemid on tihedalt seotud psühholoogia uurimisainega. Eelteaduslikust ps-st erineb süsteemsuse ja range loogilise ülesehituse poolest.Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks, oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetilste) ja ontoloogiliste (olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest johtuvate uute ideede genereerimine. Filosoofid püüavad lahti mõtestada psühholoogiateaduste faktide üldisemat tähendust ja leida vastuolulist ning küsitavat psühholoogiateooriates. Teaduslik psühholoogia on kõige hilisema tekkeajaga(19.sajandi keskel). Eristavaks jooneks on siin teadmiste suur usaldusväärsus, mille tagavad mõistete täpne defineerimine ja mõistete
on saadud individuaalse ja sotsiaalse kogemuse omandamise kaudu. Filosoofiline psühholoogia tekkis koos filosoofiaga,sest paljud filosoofia uurimisprobleemid on tihedasti seotud psühholoogia uurimisainega.Filosoofiline psühholoogia erineb eelteaduslikust psühholoogiast suurema süsteemsuse ja rangema loogilise ülesehituse poolest.Selle põhifunktsioon on tegelikkuse süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks,oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetiliste) ja ontoloogiliste(olemisõpetusega seotud)probleemide tõstatamine ja lahendamine.Filosoofilist kriminaalpsühholoogiat iseloomustasid kuni 20.sajandi alguseni järgmised momendid: Kriminaalpsühholoogia oli liialt seotud psühhopatoloogiaga,st kurjategija käitumises nähti eelkõige haiguslikkuse ilminguid.Tulemuseks oli,et normaalse,vaimselt terve kurjategijate isiksuse ja psüühika uurimine jõi tagaplaanile.
annaabi.ee 
