Kaardistamise tähtsus (0)

Kaardistamise tähtsus

Kaardistamine on inimkonnale vajalik olnud juba aegade algusest saadik. Isegi kurikuulsad Giza püramiidid on rajatud teatud täpsusega ilmakaarte suhtes ning kujutavad endast teadupärast Orioni vöö maapealset projektsiooni . Seega ei saa kaardistamisest praktiliselt mitte kusagil mööda vaadata ja seda nii ajalises kui ka ruumilises mõttes.
Kaardistamine on petlikult lihtne toiming. Kaardistamine on põhimõtteliselt maailma mõõtmine. Kaardistamine pole seotud ainult matemaatikaga – see võib olla nii poliitiline, spirituaalne kui ka moraalne . Sama põhimõtte järgi võib öelda, et kaardistamise andmed ei ole ainult arhiivipõhised, need võivad olla ka vaatluslikud, mälu järgi või ettekujutatud. Maailm vaadelduna läbi kaardistamise võib olla materiaalne või mittemateriaalne, tõeline või ihatud, terviklik või ainult üks osa tervikust. Ühesõnaga, kaardistamine võib piiritleda ja visandada mingi ala ükskõik, mis suuruses alates suurest pildist ja lõpetades pisimate detailidega. Kaardistamise toimingud on loomingulised, kuid samas ka ärevad. Kaart ise on mõlemat: ruumiline teadmiste kehastus ja stiimul edasisteks uuringuteks. Tänapäeva maailmas on kaart üldlevinud vahend igapäeva elus: teejuht metroos, ilmakaart televisioonis, asukohakaart reisibrošüüris jne. Kaardid on seetõttu harjumuspärased, kuid samas ka murettekitavad, kuna võivad eksitada, kui kaarti õigesti lugeda ei osata.
Kaardistamise keerukuse ja ebamäärasuste äratundmine pole mingi tähelepanu äratav avastus. Neile, kes on kaartide valmistamisega või kasutamisega seotud professionaalselt või tehniliselt - näiteks kartograafid, vaatlejad, geograafid ja planeerijad – on kaardistamise ambitsioonikus ammu juba teada. Nii proffesionaalid kui ka need, kelle suhe kaardistamise ja kaartidega on väiksem, on viimasel ajal eriti suurt akadeemilist, kunstipärast ja hariduslikku huvi kartograafia vastu välja hakanud näitama. Seda on kergesti näha: 1980datel hakkas University of Chicago Press välja andma mitmeosalist “Kartograafia ajalugu”, mille toimetajaks olid David Woodward - tunnustatud autoriteet kaartide ja kaardistamise tehnilises valdkonnas. Hiljem tegeles toimetamisega ka Brian Harley – samuti väga lugupeetud autoriteet ja õpetlane. Nende projekti eesmärgiks oli kartograafiale suurema tähelepanu pööramine üldsuse poolt. 1992. aastal ergutas Columbuse esimese reisi 500. tähtpäev taashindama suhteid varasema modernse kaardistamise ja kolonialismi vahel laiendades rahvusvaheliste konverentside ulatust kartograafia ajaloo teemadel, mis senimaani toimusid vaid Washingtonis ja Lissabonis. Individuaalsed õpetlased on uurinud kaardistamise olukorda kui tähelepanuväärset protsessi läbi aegade. Kaardistamine on protsess, mis hõlmab nii märkide kompleksse arhitektuuri kui ka visuaalse arhitektuuri, mille läbi maailmad, millest need koosnevad, valitakse välja, tõlgendatakse, organiseeritakse ja kujundatakse. Konverentsid nagu rahvusvaheline miiting pabermaastiku teemal, mis toimus Londonis 1997, meelitavad palju osalejaid ajalooliste, kirjanduslike ja kultuuriliste huvidega uurimaks kaarti kui materiaalset objekti ja metafoori varajase modernse kultuuri kontekstis. Paljud väga edukad viimastel aastatel valminud kirjanduslikud tööd on võtnud kaardistamise oma põhiteemaks.
Kaartide ja kaardistamise kaasaegse ümbermõtlemiste ja läbivaatuste põhjuseid pole raske aimata. Poliitiliselt, majanduslikult, tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt globaliseeruvas maailmas sõltub palju ruumi mateeriast ja formaadist, graafiliselt esitusviisist. Impeeriumi lagunemine , eurokeskne geopoliitika ja külma sõja lõpp pole mitte ainult ümber kujundanud poliitilise maailmakaardi vaid ka muutnud oluliselt märgatavamaks individuaalsed erinevused regiooniti. Tehnoloogilistest saavutustest informatsioonitöötlemise ja kommunikatsiooni valdkondades ajendatud majanduslikud muutused on ümber töötanud ruumi tähenduse. Paljude vaatlejate arvates on võrguühendus, marginaalsus ja piiridest üleastumine need, mis märgivad tänapäeva maailmas kogemusi. Kultuuriliselt on sidemeid erinevate fenomenide vahel varemalt peetud eraldiseisvateks ja suhteliselt fikseerituteks. Nii ebastabiilse ruumi ja struktuuriga maailmas pole mingi üllatus, et kaardistamise kontseptsioon vajaks ümbermõtlemist.
Selle ümbermõtlemise põhjuseid võib leida graafiliste piltide nägemise, tegemise ja esitamise tehnika muutustes. Lennunduse arenemine 19. sajandi esimesel poolel nagu sotsiaalteoreetik Patrick Geddes ja teised modernsed visionäärid ennustasid, sundis 19. sajandi riikide sõjaväeliste ja poliitiliste asutuste poolt pärandatud kartograafilisi pilte üle vaatama. Esialgu, loomulikult, oli lendamine vaid väga väheste inimeste privileeg . Kuid aerofotograafia ja videokaamera levitasid väga laialdaselt ruumi uut visiooni, mis sai võimalikuks tänu lendamisele. Viimase nelja aastakümne jooksul ja mitte ainult jõukamate riikide inimestele, on saanud vahetu kogemus näha maapinda kümne tuhande meetri kõrguselt aknast möödumas kui kaarti hämmastavalt familiaarseks. Samade aastate jooksul on hingematvalt selged ja hea resolutsiooniga satelliitfotod ning kaugfotod Maast efektiivselt asendanud harjumuspäraselt mõõdistatud kaardid kui praktilised moodused maapinna ja füüsilise geograafia esitamiseks . Need mõlemad muutused panevad küsimärgi alla tavakohase kaardistamise koos selle selektiivsuse, värvide, koodide, märkide ja esteetiliste tavadega. Näiteks riig ametlikud fotograafilised kaardid, mis on enamjaolt toodetud sõjaväe või riigiametnike poolt ja märgistatud vastavate riigisümbolitega, on harjumuspäraselt loodud riiki esindama.
Kolmas oluline muutus ruumilises kujutamises on infotehnoloogia , mis on arenenud jõudsalt kolme viimase aastakümne jooksul. Infotehnoloogia on oluline abivahend, tänu millele jõuab otsitav teave meieni kiirelt, täpselt ning tõetruul kujul. Näiteks on juba praegu väga lihtne välja printida USGS’i topograafilist lehte, mille mõõtkava ja katvust on võimalik kohandada just enda vajaduste järgi – saab muuta erinevad koordinaate ja muid andmeid. Tegemist oleks kui liikuva kaardiga. Sellist teenust võimaldavad erinevad kaardi- ja raamatupoed.
Satelliitide ja arvutite abil loodud ruumilised kujutised on mõjutanud tavapärast arhitektuuri ning kaartide ja kaardistamise olulisust. Sellised muutused ( satelliidid , arvutid) suurendavad sotsiaalset ja poliitilist tähtsust ruumilisest kujutamisest. Lisaks sellele on neil mõju ka kaardistamise tavapärastele viimistlustehnikatele - visuaalsele triangulatsioonile, nivelleerimisele ja raamimisele. Puutumata ei jää ka stiilimuutused (värvide kodeerimine , erinevad märgid). Moodsate kaug-vaatlus tehnikate ning uute ruumiliste kujutiste keerukus ja mitmekesisus on ergutanud kunstnikke taastama sidemeid kartograafia ja kunsti vahel. Kunstiline kaardistamine oli kasutusel juba varastel aegadel: 1970-ndatel kaunistas Nancy Graves NASA kuukaarte guašš- ja trükivärvidega. Kuna tänapäeval kasutavad kunstnikud selliseks tegevuseks pigem arvutite laialdasi võimalusi, siis ongi kaardistamisest saanud installatsioonikunst.
Kaardistamine on pälvinud tähelepanu ka ontoloogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste (loodus, tootmine, kommunikatsioon) juures. “Tunnetuslik kaardistamine” tähendab tänapäeval palju rohkem kui 1960-ndatel, mil seda lähemalt uuriti. Lisaks sellele, et kogu kaardistamine on laiemas mõttes tunnetuslik, sisaldab ning nõuab see ka valikute tegemist, millegi väljajätmist, ebakindlust ja tähelepanu. Paul Carter toob oma arutelus rabava näite rannajoone kohta: Rannajoon on elementaarne piir maa ja mere vahel ning samuti ka kaardi piir. Tegelikult on aga rannajooned pigem piirkonnad kui jooned (nt. ebastabiilne piirkond tõusu ja mõõna korral), mille kaardistaja peab paratamatult paika panema (ühe joonena).
Kokkuvõtteks ütleks, et kaardistamine on üks ülimalt tänuväärt ettevõtmine ning selle tulmus kõigile väga vajalik. Ei saa ju orienteeruda teadmata, kuhu täpselt minema peab. Selline liikmisviis kujuneks päris kaootiliseks ja murettekitavaks eksirännakuks. Ei saa juhtida riiki ilma visuaalse ettekujutusega, kust jooksevad piirid või kus asuvad mingid poliitiliselt või sotsiaalselt tähtsad objektid. Kartograafia on seega küllaltki lai valdkond ja sellel teemal saaks veel pikalt kirjutada. Antud essees tuginesin Dennis Cosgrove’i inglise keelsele artiklile nimega “Mappings”. Tõin kerge ülevaate kaardistamise olemusest, tähtsusest ning ajaloost, kuid suurema huvi korral soovitan kõigil siiski tutvuda algmaterjali endaga, kuna seal on antud teemal iseenesest mõistetavalt palju profesionaalsemalt, detailsemalt ning pikemalt kirjutatud.
Tartu Ülikooli Türi Kolledž 2009