kuntstiline väärtus. Kinoliidu esimees oli Kaljo 23 aastat. Kinoliidu praegune maja tehti tema ajal. Enne seda oli seal Poola saatkond. Nad said moskvast raha ja tegid kinomaja. “See aeg oli hea,” väidab Kaljo, “sest siis käis palju rahvast.” Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt. Kaljo käis ka sõjaväes. Ta oli enne seda omakaitses ja ta isa oli kaitse liitlane. Neil oli kodus kaks püssi. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud neil peres mingisugust ohkimist, ta lihtsalt ütles: „Jah, kõike head, mina lähen.“ See oli täiesti normaalne asjade käik. Tallinnfilmist teati Kaljo Saksa sõjaväes olemisest. Sel ajal ei saanud enam ära ja ei tulnud kõne alla ka ära minna , sest Kaljol oli väike tütar. Ta abiellus 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui ta
a. esimene tütar Maie, minu vanatädi, kes on siiani elus ja elab Kiviõlis. 1937.a. 5. Juunil sündis minu vanaema Elju Vinogradov, kes elab jõhvis. Hiljem sündis 1940.a. perre tütar Leida, kes 1943.a. suri ussi hammustusse ja arst pani vale diagnoosi Leidale. Rinaldo tapeti metsavendade poolt 1943.a, kui metsavennad rüüstasid talu ja Rinaldo läks vahele ja kuna ta oli ainus tunnistaja sellele kuriteole, siis metsavennad lasid Rinaldole julmalt kuuli pähe, sel ajal oli Rinaldo Saksa Omakaitses teenistuses. Minu vanaema Elju ja vanaisa Nikolai Vinogardov kohtusid 1961.a. samuti Iisakus ja abiellusid samal aastal. 1962.a. sündis perre minu isa Andreas, kes oli peres ainuke laps. 1982 .a. 18. jaanuaril tähistas minu ema Virve oma sõbrannaga ülikooli semistri lõppu ja Andreas oma eksami edukat sooritamist restoranis ,,Kaunas". Seal noorpaar kohtuski ja 2.aprill 1983.a. abiellusid. Perre sündis 18.juuni 1986.a. esimene tütar Triin. 1986.a. 4oktoobril sündis poeg Ragnar. 18
Koolide vanemaklasside esindajad kutsuti kokku, et teha oma nn armee. Tuli kuidagi ka relvad saada. Kui Ahas ja Käsper koosolekult tulid nägid nad vahimajakeses kuulipildujat ja varastasid selle. Ahas oli venelaste ja oma venna peale vihane, sest sõda hakkas toimuma ju Eesti ja Venemaa vahel. ( koosolekul lehvis neil koolipoistel ka Eesti lipp). Ühel hommikul peatusid poisid raekoja ees kus lehvis jälle Eesti lipp. Käämer pilkas seda. Saksa okupandid olid läinud. Käsper tegeles omakaitses relvade leidmisega, et varustus oleks olemas. Poisid liikusid kooli peale Käsper ( tema käis harva). Hommiku palvusele nad aga ei läinud ootasid koridoris. Varsti saabus Viires, kes teatas et inglased ei tule sattusid venelaste miini otsa. Peagi saabus ka Tääker. Lõõtsutas teine ja rääkis ka sellest, et inglased ei tule. Koridoris tekkis suur vaidlus, et kas soomlased tulevad appi. Selle kisa peale ilmus direktor ja nõudis seletust, miks palvusel ei viibita. Käämer ütles,
saatmine, vaimuhaiglatesse sulgemine Nõukogude vägivallapoliitika ja vastupanu kommunistlikule süsteemile Eesti NSV-s Vägivallapoliitika o Eesmärk – ühiskonna allutamine Parteile ja selle liidritele; igasuguse vastupanu mahasurumine o Suunaja – NLKP o Elluviijad – NKVD ja KGB Vägivallapoliitika ohvriteks olid Saksa sõjaväes v Omakaitses teeninud mehed, sakslastega koostööd teinud poliitikud, metsavennad ja nende sugulased või kaasaaitajad, rikkamad talupojad. Vastupanu Kommunistlikule süsteemile o Algusaastatel Metsavendlus (Sellele tõmmati piir peale 1949. aasta küüditamisega) o Aktiivne vastupanu – maapiirkondades parteiaktivistide tapmine o 1950. aastatel tekkisid noorte salaorganisatsioonid, kes levitasid Nõukogude
a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse AutoTankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse. Omakaitses ja Saksa sõjaväes Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud
Kuid siis jõudis kätte Eestile otsustav aasta 1944 ja Pitka naases tagasi Eestisse. Löögiüksus "ADMIRAL PITKA" Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud. Pitka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral
elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda. Suvesõjas hukkus ca 550 800 meest Saksa okupatsioonivõimud olid rahva relvastumisest ja omavalitsuse taastamisest ebameeldivalt üllatunud ning saatsid Eesti väeosad peagi laiali. Nad säilitasid siiski Omakaitse võitluseks rindest maha jäänud punaarmeelaste masside ja diversantidega. Suvesõjas osales 12 000 relvastatud meest metsavendadena, 33 569 meest Omakaitses, 2284 meest Eesti vabatahtlike üksustes ning 2000 meest Wehrmachti koosseisus.
inimesed autokastides sõitsid siiski ära Siberisse ja seda loomavagunites. Tol ööl keegi suurt ei maganud. Kui nad kooli tagasi läksid, oli mitu pinki tühjad. Kui õpetajatelt küsisime, kus nad on, siis ei vastatud neile mitte sõnagi. Aga nad aimasid isegi, mis oli juhtunud. Raudteel liikusid aga sarnased rongid ka enne ja pärast küüditamist. Pikk rong, mis koosnes loomavagunitest ja kus olid püssimeestest valvurid. Kuna Pilvi onu Viilep Tohv oli olnud Omakaitses, siis ta arreteeriti 1946 a. Pilvi ema käis iga kord selliste loomavagunitega rongide vastas ja püüdis teada saada, kas ka tema vend on kusagil nende hulgas. Püssimehed ei lubanud rääkida, kuid emal õnnestus ühel korral küsida aknast välja vaatavalt vangilt nime järgi ja natukese aja möödudes tuli mitu pead aknale ja noogutasid. Tema onu, täies elujõus mees, viidi ära 1946 a ja juba mõne kuu pärast tuli surmateade. Ta oli Magadani oblastis Kaug-Idas. 13
autasuga. Raudristi Rüütlirist oli Saksamaa autasu, mida jagati ülima lahinguvälja vapruse või õnnestunud juhtimise eest. Need neli meest olid Alfons Rebane, Harald Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseks. Harald Nugiseks sündis 22. oktoobril 1921. aastal. Ta teenis II maailmasõja ajal vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. 1941. aastal hoidus ta kõrvale Nõukogude okupatsioonist ja asus teenima Saksa sõjaväkke. Ta võttis osa Tallinna vabastamisest. Peale seda teenis ta Omakaitses. 1941. aasta oktoobris sai temast 185. Eesti julgestusgrupi sõdur, kus ta teenis kuni 1942. aasta detsembrini. Samal aastal õppis ta Lauenburgi SS-allohvitseride koolis ja lõpetas selle kapralina. Peale seda astus ta Eesti SS-leegioni. Eesti Vabatahtlike SS- brigaadi koosseisus osales ta Neveli lahingus, kus ta sai haavata. Selle eest autasustati teda II klassi Raudristiga. 1944. aastast alates oli Nugiseks Narva rindel. Seal ilmutatud sõjavapruse
1923 (40-21 aastased) ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad. Järjest suurem hulk mobilisatsiooni alla kuuluvatest meestest asus end aga varjama või põgenes Soome, mistõttu järgmine, 10. detsembril 1943 välja kuulutatud täiendav mobilisatsioon, mis puudutas 1924. aastal sündinud mehi, kukkus sisuliselt läbi, tuues kokku vaid 900 meest. Kõigile meestele vanuses 1760 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926. aastal sündinud (18 aastased) poisid, 1927. aastal sündinud (17 aastased) poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse. Sakslastel õnnestus mobiliseerida üle 40 000 eesti mehe, kellele lisandus 11 000 varem Saksa armees sõdinud eestlast. Eesti leegion Juba 1942.aasta lõpul võis arvata, et Saksamaa sõja kaotab. Eesti ohvitseridel tekkis idee eestlastest koosneva suurema regulaarväe üksuse formeerimiseks
Koolide vanemaklasside esindajad kutsuti kokku, et teha oma nn armee. Tuli kuidagi ka relvad saada. Kui Ahas ja Käsper koosolekult tulid nägid nad vahimajakeses kuulipildujat ja varastasid selle. Ahas oli venelaste ja oma venna peale vihane, sest sõda hakkas toimuma ju Eesti ja Venemaa vahel. ( koosolekul lehvis neil koolipoistel ka Eesti lipp). Ühel hommikul peatusid poisid raekoja ees kus lehvis jälle Eesti lipp. Käämer pilkas seda. Saksa okupandid olid läinud. Käsper tegeles omakaitses relvade leidmisega, et varustus oleks olemas. Poisid liikusid kooli peale Käsper ( tema käis harva). Hommiku palvusele nad aga ei läinud ootasid koridoris. Varsti saabus Viires, kes teatas et inglased ei tule sattusid venelaste miini otsa. Peagi saabus ka Tääker. Lõõtsutas teine ja rääkis ka sellest, et inglased ei tule. Koridoris tekkis suur vaidlus, et kas soomlased tulevad appi. Selle kisa peale ilmus direktor ja nõudis seletust, miks palvusel ei viibita
Koolide vanemaklasside esindajad kutsuti kokku, et teha oma nn armee. Tuli kuidagi ka relvad saada. Kui Ahas ja Käsper koosolekult tulid nägid nad vahimajakeses kuulipildujat ja varastasid selle. Ahas oli venelaste ja oma venna peale vihane, sest sõda hakkas toimuma ju Eesti ja Venemaa vahel. ( koosolekul lehvis neil koolipoistel ka Eesti lipp). Ühel hommikul peatusid poisid raekoja ees kus lehvis jälle Eesti lipp. Käämer pilkas seda. Saksa okupandid olid läinud. Käsper tegeles omakaitses relvade leidmisega, et varustus oleks olemas. Poisid liikusid kooli peale Käsper ( tema käis harva). Hommiku palvusele nad aga ei läinud ootasid koridoris. Varsti saabus Viires, kes teatas et inglased ei tule sattusid venelaste miini otsa. Peagi saabus ka Tääker. Lõõtsutas teine ja rääkis ka sellest, et inglased ei tule. Koridoris tekkis suur vaidlus, et kas soomlased tulevad appi. Selle kisa peale ilmus direktor ja nõudis seletust, miks palvusel ei viibita
tööpataljonides † ca 27 500 Sõjajärgsed repressioonid // Arreteerimised 1944-53 ca 45 000 arreteeritut „nõukogudevastane element“, „kontrrevolutsiooniline element“, „natsionalistid“ (äärmiselt lai spekter režiimi vaenlastest – „iseseisvuslased“, „rahvuslased“, Saksa okupatsiooniajal juhtivatel kohtade tegutsenud, saksa sõjaväes ja Omakaitses teeninud, juhtivad kirikutegelased jt) Vastupanuliikumises osalenud ehk „bandiidid“ ja „kodanlik natsionalistlikud põrandaalused“ (metsavennad, põrandaaluste (koolinoorte)gruppide liikmed) „kodanlikud natsionalistid“ (loovintelligents, „juunikommunistid“, „põrandaalused kommunistid“) „riiklikes“ kuritegudes süüdimõistetud † ca 10 000 Küüditamised 1945-1951 kuni 23 000 küüditatut 15.08
Peamine töö sai valmis kevadeks 1945, aga veel paar aastat pärast seda reformi täiendati. Põllumajandust veel ei koUektiviseeritud, suurtele taludele jäeti 30 hektarit maad ja ülejäänud maa läks neile, kellel maad ei olnud, kusjuures eesõigus oli Punaarmees teeninutcl, ja väga väikeste maade omanikele. Uuenduses sai määravaks ka see, kas maaomanikku võis liigitada “rahvavaenlaseks", teisi sõnu, kas ta oli olnud Saksa sõjaväes või Eesti Omakaitses. Sellistele “kurjategijatele” jäeti ainult 5-6 hektarit. Reform oli niisiis mõeldud ka karistuseks. Reformiga oleks tulnud ühele poole saada juba aasta lõpuks, aga eesmärgini jõuti alles 1947. aasta suvel. Kui reform oli läbi viidud, oli Nõukogude Eestis 136 000 talumajandit. Neist kolmandik olid uusmaasaajad või need, kes said maad juurde, kolmandik - 43 531 olid reformiga oma maid kaotanud talud ja kolmandik talud, mida uuendus
Eesti haldusjaotus aastal 1952 Vägivallapoliitika Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli mitmekesine ja suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu eesmärgiga allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. Nõukogude vägivallapoliitika peamisteks ohvriteks olid: - Saksa sõjaväes või Omakaitses teeninud mehed ja sakslastega koostööd teinud poliitikud - Rahvuslikult meelestatud inimesed - Metsavennad ja nende sugulased / kaasaaitajad - Rikkamad talunikud ja nende perekonnaliikmed Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otsesteks täideviijateks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise- kui ka riikliku julgeoleku ministeerium. Juba 1944. aastal algasid
Kui tüdrkud põllul töötasid tuli naabriAino ja ütles, eet sini-must-valge lipuga Bergi poisid tulid. Nad tahtsid Hansu tervitada. Tüdrukud ütlesid et hansu pole ning nad ei tea temast midagi. Bergi poiste siin käik pidi jääma Hansu eest saladusse. Mootorattaga tsekistid tulid kontrollima talu. Tüdrukud põgenesid toast põllule, et mitte jätta salatsevat muljet toas istudes. Hans liiguv vajadusel maja ja metsa vahet. Aliidel oli mõte kuidas puhastada Hansu nimi kaitseliidust, Omakaitses ja töös Riigikogu vahtkonnas. Et Hansu päästa oli vaja miilitsale teha teene mida said teha vaid noored tüdrukud. See plaan oli Ingli eest saladuses hoidmiseks. Aliide polnud kindel kas ta suudab. Tüdrukud tegid kardinad, et Hansu seal viibimine välja ei paistaks. Et Hans saaks koguaeg majas olla hakati talle konkut ehitama. Lindale valetati et isa jääb ikka metsa, et ta isa siinviibimist välja ei seletaks teistele. Hans hakkas elama konkus. Külapeale valetati, et Hans olevat surnud
Pärast tsaari kukutamist, hakkasid sõdurid kroonu viinakeldrit rüüstama. Osad isegi uppusid viina sisse. Pärast Bresti rahu komandeeriti Dietrich Tartusse Eesti väeossa. Sinna ta ei jõudnudki, sest sakslased oldi Tartu juba vallutanud. Selle asemel läks ta Haralasse mõisatööle. Peale sakslaste lahkumist pandi ta jaoülemaks Eesti väes. Võitles landesveeriga. Hiljem sai ka Vabadusristi ja asundusmaa. Neljakümne neljandal kuulati ta seoses Omakaitses olemisega üle. Ta väitis, et pole ei fasist ega kommunist ning raske on kellegi poole hoida, kui võim pidevalt vahetub. Venelane tahtis ta Vabadusristi näha, aga naine oli selle hirmuga ära põletanud. Kui ta sai teada, et Dietrich valvas ainult silda, muutus ta rahulikumaks. Dietrich väitis, et nad valvasid silda selleks, et sakslased seda õhku ei laseks. Tegelikult vaatasid nad, et vene parasütistid sinna ei tuleks. Ta pääses tänu oma vene keele oskusele
Hirmuõhkkonna loomisega saavutati inimeste igasuguse vastupanu mahasurumine. Punase terrori suunajaks oli Kommunistlik Partei ning selle poliitika elluviijaks julgeolekuorganid (NKVD, KGB). Füüsilisele represseerimisele lisandus ühiskonnas ka vaimne vägivald. Nõukogude vägivallapoliitika peamisteks ohvriteks olid: · Saksa sõjaväes või Omakaitses teeninud mehed ja sakslastega koostööd teinud poliitikud · Rahvuslikult meelestatud inimesed · Metsavennad ja nende sugulased/kaasaaitajad · Rikkamad talunikud ja nende perekonnaliikmed Repressioonide ohvriks Eestis langes aastatel 19441954 ligikaudu 30 tuhat inimest, kes saadeti vangi ja sunnitöölaagritesse või asumisele peamisele NSVL, põhja ja idapiirkondadesse.
Moodustati Eesti Omavalitsus (Hjalmar Mäe)- saksapärane. Miks kaotasid Eesti okupeerinud sakslased oma esialgse populaarsuse? Ei tunnistatud Eesti Iseseisvust, Eesti riigijuhid kõrvaldati, Eesti majandus rakendati Saksa sõjamasina tarbeks, järgnesid repressioonid ja koonduslaagrid Kalevi-Liival ja Kloogal. Holokaust juutide massiline hävitamine. Koonduslaagrid, tööjõuna kasutati eestlasi Võitlemine: Saksa poolel *~40000 Omakaitses *Ida- ja politseipataljonid 10000-12000 *Eesti Leegion (pataljon Narva) ~15000 Soome poolel *2000 põgenikku Jalaväerüglement, Soomepoisid, Talvesõda Nõukogude poolel *Ehituspataljonid ja tööpataljonid ~25000 *22. Territoriaalne Laskurkorpus ~33000 *8. Eesti Laskurkorpus ~27000 Repressioonid tabasid: juute, mustlaseid, nõukogude sõjavange, kõiki neid, kes Sakslastega
Nii 1940. kui ka 1941. aasta okupatsiooniga jäi meie munapunkt ikka selleks vahenduse kohaks. Sakslased olid munade ja peki eest valmis kõike andma, toodi langevarjusiidi, tüdrukud õmblesid sellest leerikleite, väike äri käis ja selle tõttu oli meil piisavalt süüa, peeti maha ka mõni tormiline sünnipäevapidu. Kui ma pärast Eesti taasiseseisvumist toimikuid lugesin, siis jah, need süüdistused polnudki väga selged. Isa oli olnud Kaitseliidus, kuid mitte Omakaitses, ent kuna tal oli veoauto, siis võeti teda paaril korral sakslaste ajal mingile haarangule kaasa. Ta ootas autoga kusagil tee peal ja eesti omakaitselased läksid mingit punast otsima. Ükskord kamandati isa Haapsalusse vange viima. Ta simuleeris, et auto mootoris midagi juhtus, vangid, nende hulgas üks tema tuttav, laaditi metsa vahel teisele masinale ümber. Isa vabanes nõnda ebameeldivast toimingust, ta nagu ei tahtnud nendest asjadest osa võtta,
Kuressaare linn vallutati sakslaste poolt 21. septembril. Kohapeal oli juba tekkinud organiseeritud salk E. Kuutmani juhtimisel. Omakaitse organiseerimiseks Kuressaares saadeti kohale kapten Villem Raid. Raid oli teeninud Eesti piirivalve Mõisaküla kordonis ning Suvesõja algusest saati võidelnud aktiivselt oma peamiselt piirivalvuritest koosneva salgaga Punaarmee ja hävituspataljonide vastu. Pärast Pärnu langemist sakslaste kätte oli ta juhtiv tegelane Pärnu Omakaitses. Samal ajal saabus Kuressaarde Saaremaa Omakaitse juhataja Karl Sääsk (Raudvassar 2000). Küüditamise, arreteerimise ja mobilisatsiooni eest metsa pagenud rühmad tegelesid peamiselt enda varjamisega. Enne maakondliku Omakaitse loomist ja Saksa sõjaväe saabumist ei toimunud mandri metsavendadega võrreldavat organiseerumist ega partisanitegevust. Selle põhjuseks peeti suurt küüditatute ja arreteeritute arvu, suuremate metsade puudumist,
laskurkorpus; SS-leegion, ida- ja juhtumisel tööpataljonid; 8. Eesti politseipataljonid soomepoisid, laskurkorpus; Jalaväerügement 200 hävituspataljonid Meeste hulk 7000 eestlast (1000 U 45 000 meest 3500 eestlast suri, 4000 andis Omakaitses, leegionis sakslastele end vangi); 11 000 meest tööpataljonides 32 000; sundvärbamise teel; Uuralites 27 000 1500 deviisis. eestlast.... kes Uuralites ellu jäid, pandi kirja töötpataljonidesse.
ühemõttelist definitsiooni ei ole olemas. Ka Nõukogude tingimustes ei formuleeritud, mida see tähendab - üldplaanis suuresti suunatud ka sõjaeelse EV vastu - erineval moel selle vana korra vastu. Reaalses elus kujunes sellest sobilik süüdistusvormel erinevate toimingute, erinevate inimeste, ka erinevate asutuste süüdi mõistmiseks. Kodanlik natsionalist võis olla see, kes sõja eel EV mõne sobimatu luuletuse oli avaldanud, kes teenis omakaitses, kes pidas kirjavahetust välismaaga. See nö kodanliku natsionalismi vastane võitlus tipnes 1950. aasta märtsipleenumine, süüdistused Karotamme ja teiste tegelaste vastu oli selles, et nad olid kodanlik-natsionalistlikult tegutsenud jne. Oluline see, et ka pärast pleenumit võitlus jätkus edasi. Selle 50. aasta pleenumi puhul oli oluline initsitiiv Eestist tulnud - selge
Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904–1923 ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad. Kõigile meestele vanuses 17–60 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926. aastal sündinud poisid, 1927. aastal sündinud poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse. 1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile, 1944. aasta augusti lõpus aga arvati Relva-SS-i.
(poliitiline politsei) juhataja asetäitja, 1943–44 B IV osakonna juhataja. Läks 1944 Saksamaale, 1950 Austraaliasse. Suri 06.04.1983. 3 Koolmeister, Aleksander. Sünd 1897. Õppis Pihkva kaubanduskoolis, 1914–17 Vene armees, 1917–18 Punaarmees, lõpuks staabikapten, 1917–18 VK(b)P liige. Naasis Eestisse, 1919–24 Eesti sõjaväes kapteni auastmes. A-st 1921 teenis raudteepolitseis, läks erru, enne NLi okupatsiooni algust oli villavabriku meister. 1941. a suvel Omakaitses, hiljem teenis Tartu koonduslaagri eriosakonnas, 1941–42 poliitilise politsei Jamburgi välisosakonna ülem. 1942. a mais vabastati tervislikel põhjustel teenistusest, 1943 mobiliseeriti, kuid mõisteti SSi ja Politseikohtu poolt vangi teenistusest omavolilise lahkumise pärast. 1944. a märtsis vabastati ja saadeti reamehena 3. piirikaitserügementi. 1948 vangistati Tartus ja mõisteti 25 a-ks vangilaagrisse ja 5 a-ks asumisele, edasine saatus teadmata.
annaabi.ee 
