Kaljo Kiisk (0)

Kaljo kiisk
Kaljo kiisk läks 1995. aastal riigikokku ja oli seal kaheksa aastat.
Ta räägib, et “Punane viiul” oli ta kõige halvem film . Sellel filmil puudub kuntstiline väärtus.
Kinoliidu esimees oli Kaljo 23 aastat. Kinoliidu praegune maja tehti tema ajal. Enne seda oli seal Poola saatkond . Nad said moskvast raha ja tegid kinomaja. “See aeg oli hea,” väidab Kaljo, “sest siis käis palju rahvast.” Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt.
Kaljo käis ka sõjaväes . Ta oli enne seda omakaitses ja ta isa oli kaitse liitlane. Neil oli kodus kaks püssi . Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud neil peres mingisugust ohkimist, ta lihtsalt ütles: „Jah, kõike head, mina lähen.“ See oli täiesti normaalne asjade käik. Tallinnfilmist teati Kaljo Saksa sõjaväes olemisest. Sel ajal ei saanud enam ära ja ei tulnud kõne alla ka ära minna , sest Kaljol oli väike tütar. Ta abiellus 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui ta Moskvas oli, siis abikaasa sai isegi Eesti esindusse tööle paariks aastaks. Nüüd on nende lapselaps , Elo, juba suur inimene.
Kui ta Draamateatrsse tuli , tehti kohe esimese lavastuse Kulno Süvalepaga „Kevade“. Saalid
olid puupüsti täis ja tütarlapsed ootasid neid peale etendust tagaukse juures ja küsisid autogramme.
Siis kutsuti Kaljot Tallinnfilmi, kuhu tuli üks vene rezissöör Jegorov tegema siinmail eismest kunstilist filmi „Jahid merel“. Öeldi: „Meil rezissööre pole, aga ta on umbvenelane ja kedagi on vaja appi ja ka õppima, me maksame teile 180 rubla kuus.“ “Draamateatrist sai vist 60 rubla,” räägib Kaljo Kiisk.
“Rezissöörina olen teinud 13 filmi. Mul on olnud häid õpetajaid ja nõuandjaid – Mihhail Rom, Julius Kuni kaudu sain temaga tuttvakas,” jutustab Kaljo.