Olla nagu kõik või jääda iseendaks? (0)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
Igapäevaselt võib kohata inimesi, kellel ei ole oma arvamust, stiili ning koguni mõttemaailma. Need on inimesed, kes tahavad olla teistega samasugused ning ei julge erineda, kuna kardavad, et neid põlatakse ära, kui peaksid olema erilised. Kas alati on kõige parem olla nii nagu kõik või siiski tuleks jääda iseendaks?
Kuidas olla kindel, kas jääda iseendaks või olla nagu kõik? Iseendaks suudetakse jääda ainult siis, kui teatakse , mida tahetakse ning julgetakse selle poole püüelda. Stephenie Meyer raamat „Koidukuma“ räägib tüdrukust nimega Bella , kes tahab saada vampiiriks ning ka saab selleks. Bella on üks sellistest tegelastest, kes teab, mida saavutada tahab, hoolimata teiste arvamustest. Bella julgeb ja tahabki teistest erineda. Sel juhul ei taheta olla iseendid ning arvatakse, et teiste moodi on parem olla, kuid seda eriliselt. Kui ollakse rahul oma uue minaga, samas olles ka iseendid, siis võib pidada seda õnnestunuks muutumiseks, kuid samas jäädes siiski iseendaks.
On inimesi, kes on varasemalt olnud erilised, kuid on hakanud järgima teiste eeskuju. Arko Olesk on oma essees „Looduse tüütu kroon“ öelnud: „Pärast esimest sammu on teist teha juba märksa keerulisem“. Esimeseks sammuks võib lugeda, kui on vastu võetud otsus, et hakatakse elama teiste järgi ning teiseks, kui lõpuks tuleb siiski soov olla mina ise ning tahetakse oma endiste eluviiside juurde tagasi pöörduda. Kuid selline tagasipöördumine võib muutuda keeruliseks, kuna inimesed ümberringi on harjunud praeguse isiksusega. Tekib keeruline situatsioon ning raske on astuda uuesti samm, et jälle iseendaks saada. See võib olla raske, kuna ümbritsevad tuttavad on rahul praeguse isikuga ning nad võivad hakata põlgama seda uut inimest, keda nad ei tunne.
Jäädes iseendaks võime öelda, et oleme tugevad, kuna ei pea edu saavutamiseks järgima teiste käitumist ning tegema seda sama. Olles mina ise teatakse, kuidas astuda probleemidele vastu ning ei pea murdma pead mõeldes, kuidas teised teeksid. Eduard Vilde raamatus „Mäeküla piimamees“ üks peategelastest Mari on teiste talunaistega võrreldes väga erinev. Mari julges vaielda mõisahärrale vastu. Kui julgetakse teha seda, mida teised ei julge, ollaksegi eriline ning ka erilisi inimesi kadestatakse. Kui märgatakse, et kadestatakse, siis ollakse endas kindel ning jätkatakse oma teed mööda kõndimist, kuna tuntakse, et ollakse just see inimene, kelle moodi tahetakse olla.
Väga väsitav on olla eeskujuks teistele. Inimene, kes on eriline ning julgeb teistest erineda, ei taha, et keegi tema jälgedes käima hakkaks , kuna tuntakse, et see erilisus kaob. Seda võib kohata igapäevaselt. On sõbrannad, kes tahes tahtma on niivõrd palju kokku kasvanud, et nad käituvad, riietuvad ning suhtlevad ühte moodi ise arugi saamata. Kuid siiski võib märgata erinevusi, sest alati on olemas liider, kes juhib mängu. Ning see eestvedaja tunneb, et tema erilisus jääb järjest väiksemaks, kuna teda kopeeritakse niivõrd palju, et on raske aru saada, kes neist tegelikult on iseendaks jäänud. Raske on jääda teistest täiesti erinevaks, kuna kusagil on ikka keegi, kellele just see erilisus meeldib ning kes hakkab seda erilisust oma täiendamiseks kasutama.
Siiski kõik on mingil määral üksteisega sarnased. Võidakse arvata, et ollakse see kõige erilisim inimene maailmas, kuid lähemalt vaadates märgatakse, et inimestel on iseloomujooned ning käitumisviisid siiski sarnased, ka välimuse vastu keegi ei saa. Seriaalis „Kõmulehe raisakotkad“ naised tahavad erineda üksteistest, kuid siiski on midagi, mis neid kõiki ühendab – mood. Nad tahavad olla moekad, kuid moodi järgides sarnaned teistega, kes ka käivad moekalt riides . Ükski inimene ei saa erineda teistest täielikult, sest alati on midagi, mis kõiki ühendab.
Alati tuleks jääda iseendaks. Kui tahetakse ennast täiustada, siis võiks kasutada teiste häid erilisusjooni enda kasuks, kuid seda siis kui jäädakse iseendaks. Teiste järgi elamine võib osutuda kurnavaks ning tekitada tunde, et päris minus ei ole midagi erilist, mille tõttu langetakse stressi ning ei kaalutletagi, et kunagi võiks särada jälle päris enda isiksus.