Olla nagu kõik või jääda iseendaks(2) (15)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
Nii tihti olen istunud siin kõval koolipingil, hoidnud kätega oma mõtliku pead ja kuulanud tarkust siit, sealt kui ka ukse tagant. Vahest on tunne, et kõike seda on korraga liiga palju, nii palju ja suures koguses, et unustan lõpuks iseendagi. Sammun iga päev kooli seda sama teed pidi nagu esimesel koolipäevalgi, kui ema mul autoteest kaugele käskis hoida ning metsaraja ohutusest jahus. Kannan koolis alati kaasas neid samu õpikuid nagu minu sõbradki ja loen sama innukalt sekundeid, et ikka kontrollida ega tund pikemaks ei veni . Kuid kas nii saan ma targaks, leian õige tee ja astun ellu sirge seljaga? Tulen ma toime selles hallis udus, mis iga päevaga vaid tihedamaks muutub ja meie vaateid maailmale hägusemaks muudab? Varsti me ei oska isegi enda elu üle otsustada ja teeme selliseid valikuid, vigu ja tegemisi, mis lõikavad nagu katk meilt jalad julmalt otsast.
Ma ei taha homme ärgata punkarina silla all, roheline parukas peas, kodutee ununenud ja imestada, mis küll siin teen? Soovin, et ei peaks kunagi prügikastist otsima oma maha magatud päeva. Arvan, et iga inimene peab teadma, kes ta ise tegelikult on, mida vajab ja kellega ühte tahab kuuluda . Sama hästi võime küsida, kuidas saame süüa seda sööki, mille retsepti me ei tea ning kuidas saame aidata teisi, kui isegi hädas oleme? Kuigi kõik pole kuld, mis hiilgab, pole kõik ka prügi, mis vedeleb. On palju inimesi, kes varjavad oma tõelist palet või lihtsalt häbenevad seda, sest ühiskond ei salli nende erilist mõtlemist ja välja nägemist. Ühiskond on nagu suur ja must tempel, mis paneb inimestele märgi kogu eluks. Kuid kuidas käib üks noor ja arenemissuutlik inimene ringi nohiku ja eraku nimega? Siin maailmas tuleb tugev olla ja oma seisukohti säilitada, sest kui inimese peale juba sülitatakse ja teda tallatakse, siis tehakse seda veel ja veel, kuni temast pole midagi enam järel.
Sama moodi tallasid kaaslased ka Villut A.H.Tammsaare teoses ,,Kõrboja peremees ``, kes oli küll oma rumalusest ühest silmast pime ja vangist tulnud, kuid ometi unistustega inimene. Kõik vihkasid seda, kui ta Kivimäel kive õhku laskis ja sellega suurt lärmi tegi, sest kõik teised olid selle maatüki peale käega löönud ja kui nad nägid, et üks mees tõesti tahab sellist imet korda saata, siis tembeldasid nad mehe mõtlematuks ja rumalaks. Viha ja kadedus paneb ju inimesed kõvasti rääkima ja sehkendama. Maailmas on raske teistest silma paista ning kaaslastest parem olla, kuid miks ei lase me teistel eluliha maitsta , kui meil endil hambaid pole? Villut pilgati ja alandati, kuni ta lihtsalt enam ei suutnud ja enesetapu sooritas , mis oli küll vale tegu, kuid päästis vaese mehe sellest maapealsest põrgust ja kannatamatust piinast. Isegi üks Lääne-Aafrika vanasõna ütleb, et pole olemas kahte täpselt ühesugust asja. Olen alati teadnud, et kunagi ei saa inimeste vahele võrdumismärki panna, sest meis kõikides ei voola sama veri .
Kui heidan pilgu korraks enda sisse, näen vaid mõnda organit koos lisavarustustega ja segaduses südant. See süda sarnaneb Nipernaadi omaga , kelle imelisest teekonnast on kirjutanud Goethe oma teoses ,,Nipernaadi``. Ausõna, vahest on mul endalgi selline tunne, et võtan ka oma sitse asja ja lähen elan kuskil, kus kõik peavad minu erilisust tähtsaks. Kui vanasti käisid noored mehed metsas enda elumõtet otsimas, siis mina lahkuksin kodunt, et leida endale koht, kus oleksin õnnelik ja uhke, et olen ainult mina ise ja mitte keegi teine. Nipernaadile meeldis unistustega joonistada maailmapilte, mis panid naised temasse armuma ja ka pettuma. Ta valetas homse kohta, et pääseda eilsest päevast. Nipernaadi oli imeline inimene, kes peatus vaid korraks, et pakkuda inimestele natuke erilisust ja siis jälle edasi minna ning ta jäi alati iseendaks, kuigi valetas endale isegi kuninga krooni pähe.
Elu muudab ja õpetab meid tohutult, ta paneb meid võitlema oma õiguste eest ja rügama rasket tööd, tema eristab meid teistest ja teeb meid sellega kas õnnelikuks või hoopis kurvaks. Peame tõdema, et igal inimesel on ka külgi, mida ei saa täielikult muuta ega suunata, need on iseloom, suhtumine ja aktiivsus. Uskuge mind, Juku ei ärka hommikul varem, kuigi on käes pühapäev! Me ei saa muuta üksluiseid ja igavaid inimesi täiesti huvitavaks ja ehitada õhust losse , kuid me saame anda neile natuke inspiratsiooni ja erilisuse tunnet . Võime värvida hallid seinad kollasteks ja punasteks, tantsida pidudel natuke rohkem kui varem, vahetada metsarad autotee vastu ja kasutada kordki elus pinginaabri õpikuid. Kui see kõik on meie jaoks liiga raske, siis peame meenutama Niperdaadi elurõõmu ja Villu tahtejõudu, sest kõik koos moodustame me ühtse terviku, mille komponendid erinevad teineteisest täielikult. Kõik inimesed on erinevad, kui nad jäävad iseendaks ja mina olen mina ise!