Õendusprotsess (0)

Q: Mida hinnata Mida teha?

Vastus leiad õppematerjalist: Õendusprotsess

Q: Mida teha Mida patsiendile õpetada?

Vastus leiad õppematerjalist: Õendusprotsess

Tartu Tervishoiu Kõrgkool - Meditsiin - Õendus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mida hinnata Mida teha?
Mida teha Mida patsiendile õpetada?

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Ämmaemanda õppekava
Ksenia Smirnova
ÕENDUSPROTSESS
Kodutöö
Õppejõud: Margit Lenk-Adusoo
Tartu 2018

ÕENDUSPROTSESSI JA ÕENDUSDIAGNOOSI DEFINITSIOON
Õendusprotsessi defineeritakse kui süstemaatiline meetod, mille käigus planeeritakse, hinnatakse ja võimaldakse patsientide individuaalne hooldus sõltumata patsiendi seisundist.
Carpentino (2004) järgi õendusdiagnoos on kliiniline hinnang individuaalse, pere- ja kogukondliku reageerimisele tegelikutele või potentsiaalsetele tervise probleemidele või eluprotsessidele.

ÕENDUSPROTSESSI ETAPID

Esimene etapp: hindamine
Õendusprotsess koosneb viiest etapist: andmete hindamine, õendusdiagnoos, planeerimine , realiseerimine ja õendusabi plaani tõhususe hindamine.
Esimene ja kõige olulisem etapp on patsiendi andmete süstemaatiline ja organiseeritud hindamine ja kogumine. Patsiendi andmete kogumisel kasutatakse erinevaid allikaid , mis sisaldavad info patsiendi kohta, tema tervisest ja haigustest ning milline meditsiiniline abi oli teostatud. Andmete hindamine ja interpreteerimine on patsiendi kvaliteetse hoolduse aluseks.
Hindamise eesmärgiks on adekvaatsete andmete kogumine, mille analüüsimisel saab teostada meditsiinilist abi, mida antud hetkel patsient vajab. See etapp aitab selgitada patsiendi praegused tervisehäired ning potentsiaalsed tervisehäired ja ka hinnata patsiendi potentsiaali nendega toime tulla. Õde saab kasutada kogutud andmed õendusdiagnoosi väljastamiseks, prioriteetide kehtestamiseks ja edasiste meditsiiniliste sekkumiste kehtestamiseks.
Informatsiooni kogumise allikad saab jagada kaheks tüübiks: subjektiivne ja objektiivne allikas. Subjektiivse info kogutakse küsitledes patsienti . Objektiivne info tuleb patsiendi sugulastelt, meditsiinilisest kaardist , med.personalilt. Andmete kogumisel kasutatakse enamasti intervjueerimist aga ka jälgimist ja füüsilist hindaminest ehk patsiendi läbivaatust. Läbivaatuse käigus samuti on võimalik saada nii subjektiivse, kui ka objektiivse info.
Viimane hindamise etapp on andmete dokumenteerimine . Dokumentatsiooni reeglid võivad haiglates erineda. Põhiline aspekt on nii subjektiivsete, kui ka objektiivsete andmete dokumenteerimisel - täpsus ja selgus.

Teine etapp: õendusdiagnoos
Peale andmete kogumist, analüüsimist ja interpreteerimist on aeg õendusdiagnoosi välja töötamiseks. Õendusdiagnoosi all mõeldakse patsiendi hetkeline terviseseisund ja tervise probleemid, mille lahendamiseks on võimalik kasutada õendusabi. Õendusdiagnoos määrab õde sekkumise vajadust, et tagada tulemuslikku patsiendi hooldamist. Õendusdiagnoos keskendub patsiendi iseseisva toimetulekule ja hõlmab endas inimese füüsikalisi, psühholoogilisi, sotsiaal-kultuurilisi, arengulisi ja vaimseid aspekte .
Õendusdiagnoos ei ole sama, mis arsti diagnoos. Arstid kirjeldavad oma diagnoosides haigusi, sündroome või seisundeid, mis vajavad ravimist. Õendusdiagnoos kirjeldab mitte meditsiinilisi probleeme, mis võivad olla seotud arsti diagnoosiga.
Õendusdiagnoosi elemendid: probleem ja selle etioloogia
Õendusdiagnoosi dokumenteerimiseks on vastuvõetud üldine keel ehk õendusdiagnooside nimekiri. Enne dokumenteerimist peab nõu pidama ka patsiendiga, et ta on õendusdiagnoosiga ja sellest tulevast hooldusest nõus. Juhul, kui patsient ei ole nõus, siis pakutakse teised variandid kuni jõuakse konsensuseni. Õendusdiagnoosid on esimene element haige hoolitsemises.

Kolmas etapp: planeerimine
Kolmandas etapis hakatakse planeerima õendustoiminguid, mis aitavad patsiendil toime tulla terviseprobleemiga ning vähendada selle probleemi tagajärgi ja ennetada potentsiaalseid probleeme.
Õendustoimingute planeerimises on neli sammu:

Õendusabi prioriteetide määramine: abiks võib olla Maslow vajaduste püramiid
Esiteks need, mis võivad olla eluohtlikud (enamasti füüsilised), siis need, mis patsiendi elule ei ole ohtlikud (enamasti psüühilised).

Eesmärkide väljatöötamine:
Patsiendi tervise soovitud muutuse kirjeldus. Vajalik on selleks, et planeerida õe tööd: 1. Panna mingisugune tähtaeg, kuna patsient peab saavutama konkreetse tervise muutuse. 2. Õendustoimingute tõhususe hindamiskriteeriumid. Peab meeles pidama, et kõik õendustoimingud on dünaamilised ja dünaamika võib olla nii positiivne, kui ka negatiivne, kiire ja ka aeglane.

Õendustoimingute planeerimine:
Esimene etapp on etioloogiliste tegurite määramine. Kui need on välja selgitatud tuleb alustada õendustoimingute planeerimisega ja lähtuda tuleb etioloogilistest teguritest. Õendustoimingu tulemuseks peab olema teguri kadumine või selle leevendamine. Õendustoimingute valimisel tuleb lähtuda patsiendi ohutusest, resursidest (personal, vahendid), täpsed ja konkreetsed õendustoimingud, mida saab teha iga õde, individuaalne õendustoiming konkreetsele patsiendile.

Dokumentatsioon : õendusabi plaan
Dokumenteerimisel lähtutakse järgmistest küsimustest: Mida hinnata? Mida teha? Mida patsiendile õpetada?

Neljas etapp: realiseerimine
Siis kui plaan saab valmis on õige aeg hakkata selle realiseerima. Selleks on vaja teha mõningaid ettevalmistusi. Esiteks peab tutvuma õendusabi plaaniga, teiseks hinnata oskusi, vahendeid, teadmisi. Kolmandaks ettevalmistada patsienti, seletades talle õendustoimingu olemust, olulisust, eesmärki, tundeid, mida patsient võib tunda protseduuri ajal. Ja neljandaks on vaja ettevalmistada töökeskkond, et seda toimingut realiseerida. Alati tuleb mõelda enne toimingu teostamist, kas on see ikka aktuaalne ja vajalik.
Siis, kui kõik ettevalmistused on tehtud tuleb alustada õendustoimingut. Tuleb meeles pidada, et ükskõik, mis õendustoiming peab olema patsiendikeskne. See tähendab seda, et toimingut tehakse patsiendi heaks, tagades tema ohutust mõnikord ka privaatsust ning lähtudes tema terviseseisundist. Ohutuse all mõeldakse nii füüsilist (ka käte antiseptika), kui ka psüholoogilist (seletamine, emotsionaalne toetus). Samuti iga toiming peab olema eesmärgikeskne ehk selle tulemus peab olema selline, mis õendusabi plaanis kirjas on.
Samal ajal tuleb hinnata ka patsiendi vastust antud õendustoimingule.
Võimalikud õendustoimingud:

Patsiendile suunatud toiming

Patsiendi abistamine tema toimingutes

Patsiendi jälgimine ja kontroll iseseisva toimingu ajal

Patsiendi pereliikmete õpetamine ja patsienti õpetamine

Patsiendi konsulteerimine

Võimalike tüsistuste monitooring
Selle etappi dokumenteerimisel peab kirja panema õendustoiming, selle kirjeldus ja patsiendi vastus sellele. Dokumentatsioon väga oluline, kuna selle põhjal saab hinnata patsiendi dünaamikat.

Viies etapp: õendusabi plaani tõhususe hindamine
Tõhususe hindamine on patsiendi terviseseisundi võrdlemine oodatavate tulemustega ehk õendusabi plaani eesmärkidega. Tehakse igapäevaselt. Hindamise eesmärkideks on patsiendi staatuse hindamine, progressi hindamine, õendusabi plaani effektiivsuse hindamine.
Hindamise tulemuseks võib olla olukord, kus eesmärgid on täidetud ja potentsiaalsed probleemid lahendatud. Teine võimalus on selline, kus eesmärgid täidetud aga probleem ikka veel esineb. Siis tuleks õendusabi plaani üle vaadata ja korigeerida selle. Kõike seda tuleb dokumenteerida ja panna ka kirja võimalikud põhjused, miks dünaamika oli negatiivne.
On olemas ka spetsialistid , kes hinnavad teenuste kvaliteedi s.h. ka õendustoiminguid. Õe roll selles on õige dokumenteerimine, kvaliteetne patsiendi hooldus.
20 OLULIST MÕTET ÕENDUSPROTSESSIST

Õendusprotsess on süstemaatiline meetod

Õendusdiagnoos ei ole sama, mis arsti diagnoos

Arsti diagnoos kirjeldab haigust

Õendusdiagnoos kirjeldab patsiendi füüsilist, psüholoogilist jne seisundit

Andmete kogumisel peab meeles pidama, et mitte kõik saadud info on objektiivne

Andmete kogumine on õendusdiagnoosi aluseks

Andmete kogumise ja hindamise tuleb dokumenteerida

Õendusdiagnoos keskendub patsiendi iseseisva toimetulekule ja hõlmab endas inimese füüsikalisi, psühholoogilisi, sotsiaal-kultuurilisi, arengulisi ja vaimseid aspekte.

Õendusdiagnoosi dokumenteerimiseks on vastuvõetud üldine keel ehk õendusdiagnooside nimekiri

Õendusdiagnoosid on esimene element haige hoolitsemises

Enne õendustoimingut planeeritakse kõik selle seotud

Õendustoimingut peab seletama patsiendile

Igal toimingul on oma eesmärk

Õendusabi plaani dokumenteerimisel lähtutakse järgmistest küsimustest: Mida hinnata? Mida teha? Mida patsiendile õpetada?

Dokumentatsioon on väga oluline, kuna selle põhjal saab hinnata patsiendi dünaamikat.

Õendustoiming peab olema patsiendi- ja eesmärgikeskne

Patsiendi terviseseisundi võrdlemine oodatavate tulemustega tehakse igapäevaselt.

Terviseseisundi hindamisel võib esineda nii positiivne, kui ka negatiivne dünaamika.

Enne õendustoimingu realiseerimist tuleb mõelda, kas on see toiming veel vajalik patsiendile või tuleb juba teist õendustoimingut planeerida.

Kõik õendusprotsessi etapid tuleb dokumenteerida.

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 119 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-11-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

119 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

TeadlaneK Õppematerjali autor

Õenduse alused ja teaduspõhine õenduse kodutöö õendusprotsessist.

Õendusprotsess

Sarnased õppematerjalid

docx

20 olulist mõtet õendusprotsessist

20 olulist mõtet õendusprotsessist 1. Õendusprotsess on tsükliline, üks faas läheb loogiliselt üle järgmiseks. Iga faas sõltub eelneva etapi täpsusest. Õde peab alati ära tundma ja mõtlema, mis samm on õendusabi protsessis ära kasutatud. 2. Õenduspotsess on sihikindel ja eesmärgile suunatud tegevus. Eesmärgiks on pakkuda kvaliteetset, individuaalset ning patsiendikeskset hooldust. 3. Õendusprotsess on dünaamiline, täitmaks patsiendi (kliendi) pidevalt muutuvaid vajadusi. Õendusprotsess on interaktiivne, kuna hõlmab inimestevahelisi vastastikuseid suhteid. Nt suhted õe ja kliendi vahel, teiste tähtsamate isikute ning tervist edendavate meeskonna liikmete vahel, patsiendi lähedaste ja õe vahel. 4. Õendusprotsess on teoreetilise suunitlusega, kuna see põhineb loodus- ja humanitaar- teadustel. Õde peab kaasama teadmisi paljudelt aladelt, et ta suudaks pakkuda terviklikku hooldust ning rahuldaks kõik kliendi vajadused. 5. Õe

Õendus

pdf

KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ

Tartu Tervishoiu Kõrgkool Õe põhiõppe õppekava Linell Sikk KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ Juhtumianalüüs Juhendaja: Kristiina Virro Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2021 SISUKORD SISUKORD 1 SISSEJUHATUS 2 KLIINILINE PÕHIDIAGNOOS JA KAASUVAD HAIGUSED 3 1.1 Põhidiagnoos ja kaasuvad haigused 3 1.2 Kongestiivne südamepuudulikkus 3 DIAGNOSTILISED PROTSEDUURID NING LABORATOORSETE ANALÜÜSIDE REFERENTSVÄÄRTUSED 4 RAVIMITE MANUSTAMINE 6 3.1 Haiglas tarvitatud ravimid 6 3.2 Ravimi “6 reeg

Sisehaigused

pdf

KLIINILISE ÕENDUSE MOODULI KIRJALIK EKSAMITÖÖ

Sisehaigused

doc

INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool INFEKTSIOONIKONTROLLI PÕHIALUSED Loengukonspekt Õppejõud: Kristi Voll Olesja Zeel Ulvi Jõgi Tallinn 2009 AJALUGU Ignaz Philipp Semmelweis - Esimene arst, kes jälgis süstemaatiliselt haiglas esinevat infektsiooni ja samuti võttis tarvitusele abinõud. 1861 aastal ta tõdes, et seal osakonnas, kus õpetati arstiteaduse üliõpilasi, oli patsientide suremus sünnitusjärgsesse infektsiooni 8,3%, seevastu osakonnas, kus õpetati ämmaemandaid, vastav arv oli 2%. Semmelweis osutas, et selle erinevuse oli põhjustanud halvasti pestud käed lahangu järgselt. Kui käsi hakati desinfitseerima kloorisisaldusega vedelikuga, siis vähenes suremus 1%-ni. Seda uurimust võib pidada haiglainfektsiooni järelvalve alguseks. Joseph Lister Sotimaal, umbes 20 aastat peale Semmelweis´i avastust, hakka

Õenduse alused

Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat

937

pdf

Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat

Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A

Esmaabi

Luumurdude-pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia

102

pdf

Luumurdude, pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia

Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia Doris Vahtrik Sissejuhatus skeleti-lihassüsteemi füsioteraapiasse Luumurdude, pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia „Esimene samm edu suunas iga eriala puhul, on olla sellest huvitatud.“ Sir William Osler (1849-1919) Ortopeedia on väga laiaulatuslik ning samas kompleksne arstiteaduse valdkond. See hõlmab nii traumade kui skeleti- lihassüsteemi haiguste ravi. Traumatoloogiliste ja ortopeediliste probleemidega patsiente ravivad füsioterapeudid igapäevaselt. Eristatakse primaarset ortopeedilist füsioteraapiat ja teiste patoloogiate tagajärjel tekkinud vajadust skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia järele. Ortopeedia ja ortopeediline füsioteraapia peaksid olema füsioteraapia õppekavade baasained, sest paljude ortopeediliste haiguste tundmine on aluseks tead

Füsioterapeut

doc

Üliõpilastööde koostamine ja vormistamine

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ÜLIÕPILASTÖÖDE KOOSTAMINE JA VORMISTAMINE Metoodiline juhend 2005/2006 Tallinn 2005 2 Koostajad: Ulvi Jõgi, Tiina Juhansoo Keeletoimetajad: Helgi Ummus, Helju Remmel, Tiina Müürsepp, Siret Piirsalu Vormindaja: Riina Orumaa Konsultandid: Marika Asberg, Riina Orumaa, Karin Lilienberg, Ülle Ernits, Elina Reva, Tiina Klettenberg Sepp, Lilian Ruuben, Mare Tupits, Ulvi Kõrgemaa, Silja Mets, Kristi Voll, Vootele Tamme, Reine Kadastik, Reet Tammes Väljaandja: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool 3 4 SISUKORD 1 SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 9 9 ........................................9 1. ÜLIÕPILASTÖÖDE T

Eesti keel

204

docx

Süsteemianalüüsi kontrolltöö 1

M. Roost , TTÜ Informaatikainstituut, Loengukonspektid aines Süsteemianalüüs, 2014 IDU 5360 SÜSTEEMIANALÜÜS Loeng 1. Sissejuhatus (kontseptuaalsesse) süsteemianalüüsi.  Aine fookus  Aine taust  Eesmärgid ja õpiväljundid  Aine korraldus Aine fookus KONTSEPTUAALNE SÜSTEEMIANALÜÜS  VALDKONNA ANALÜÜS  TARKVARA NÕUETE ANALÜÜS  ITERATIIVNE ARENDUSPROTSESS Fookus: Kontseptuaalse süsteemanalüüsi meetodite rakendamine valdkonna ning tarkvara nõuete detailseks analüüsiks iteratiivses arendusprotsessis Aine taust Analüüsi ained: 1. Sissejuhatus infosüsteemidesse (IDU 3350) või Modelleerimine (IDU 3355); -> 2. -> Süsteemianalüüs (IDU 5360) -> 3. -> Infosüsteemi strateegiline analüüs (idu0021) ehk Ettevõtte äriarhitektuur (idu1321) Aine on eelduseks (OIS) IDU5661 - Infosüsteemide projekteerimine, IDU0050 - Objektorienteeritud disain, IDX5010 - Struktuuranalüüs ja ekspertsüstee

Modulatsioon

Rohkem sarnaseid