Oder on suure kohanemisvõimega kultuur. Kuid kõige suuremat saaki annab oder siiski vaid soodsates kasvutingimustes paraskliimavöötmes. Otrade perekonda kuulub umbes 40 liiki. Kõik Eestis kasvatatavad odrad on sõklateralised. Oder on temperatuuri suhtes vähenõudlik. Seemned hakkavad idanema 1-2 ´C juures. Optimaalne idanemistemperatuur on 18 22`C. Tõusmed taluvad 7 8- kraadist öökülma. Õitsemise ja valmimise ajal on öökülmad odrale ohtlikud. Külmast rikutud terad kaotavad idanemisvõime. Kõrget temperatuuri talub oder paremini kui kaer või nisu. Kõrgel temperatuuril areng kiireneb ja saak võib jääda väikeseks. Niiskuse suhtes on oder üks vähenõudlikumaid. Veepuuduse suhtes on oder eriti tundlik kõrsumise ja loomise ajal. Odrale sobivad paremini huumusrikkad neutraalsed liivsavimullad. Kasvuks sobiv mulla pH on 6,8 7,5. Nõuete poolest mullastikule sarnaneb oder nisuga rohkem kui kaeraga.
gleistunud lähtekivim või gleihorisont. Tugev gleistumine väljendub sinakas- või rohekashallide laikude rohkes esinemises. Tekkinud karbonaatsel lähtekivimi. Keemine tavaliselt 30..60 cm sügavusel. Looduslikud leostunud gleimullad on heaks reserviks harivata maa laiendamisel. Keskmise lõimisega mullad sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamisks. Kergema lõimisega mullad sobivad kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem aga kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Leostunud gleimulla metsakasvukohatüübid on sõnajala, angervaksa ja osja. Looduslik rohumaatüüp on allikaline soostunud rohumaa. lla profiil Hinnang kasutussobivusele 8 Antud põllumassiiv sobib üldjuhul kõige paremini heinamaaks või mingil määral ka põllumaaks kuna valdavalt on sel alal niiskemad mullad, mis on heaks omaduseks rohttaimede kasvu puhul.
moodustamisest. Ca puudujääk noored ülemised lehed servadest kollased, taimeleht rullub allapoole. Esineb liiva- ja soomuldadel. Ca vähesust esineb taimedel siis kui on kasutatud liiga suuri K, Nh3 ja N väetise koguseid. Ca- liiga taimedes ei tunta. Söödataimedes peaks Ca olema 0,8-1,5 %. Kultuuride Ca vajadust väljendatakse mulla pH-ga. Optimaalne pH kartulile, kaerale ja rukkile 5-6. nisule ja kõikidele peediliikidele pH 6-7. Odrale, hernele, põldoale, rapsile, kapsele, kaalikale ja lutsernile pH 7-8. Lubiväetise hulk sõltub mullalõimisest. Lupjamise vajadus Eestis kõige suurem Lõuna-Eestis. Kesk ja Põhja Eestis lupjamine siis vajalik, kui kasutatakse happelisi (Cl sisaldavaid) väetisi. 23) Mg- taimetoitelemendina ja Mg- väetise liigid Mg kuulub klorofülli koostisesse. Võtab osa valkude ja süsivesikute ainevahetusest. Mg kiirendab taimede valmimist ja soodustab tärklise ja suhkru ladestumist
Sobivad viljakad mullad, vähesobivad on rasked savimullad ja liivmullad. Suvinisule on omane vähene võrsumine, seega külvitihedus peab olema suurem kui teistel teraviljadel. Suvioder Hordeum vulgare L. Oder on ülimalt suure kohanemisvõimega kultuur, veevajaduse suhtes on üks vähenõudlikum teravili. Tema lühema kasvuajaga sordid on enamuses kuuerealised, ning nende sõklasus on suurem kui kaherealistel. Kasvatamiseks on odrale sobivaimad huumusrikkad, neutraalsed liivsavimullad. Mulla happesust taluvad paremini kuuetahulised (varajased) sordid. On tundlik toitainetepuuduse suhtes just kasvu algperioodil. Sademete ebaühtlasema jaotuse korral moodustub odral ebasoovitavaid mitteproduktiivvõrseid. Sobivamad eelviljad on rühvelkultuurid, eriti kartul, kaunviljad, liblikõieliste ja kaera segatis, ristik, põldhein, raps ja rüps. Eriti halvasti talub oder iseendale järgnevust, mil saagi langus võib olla kuni 30%
perspektiivboniteet võib olla 50-55 hindepunkti. Kui on tegemis kergel lõimisel oleva gleimullaga, ei ületa perspektiivboniteet 35-40 hindepunkti. Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud ja leetjad gleimullad on head põllutüübilised haritavad maad ning sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks. Kergema lõimise korral sobivad mõlema mullaliigi erimid kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Kultuurmaana kasutamisel vajavad leostunud ja leetjad gleimullad põhjalikku kuivendamist. Metsamaana saab neid sobiva puistu koosseisu valiku korral kasutada ka ilma kuivenduseta. [2] Põld on tervikuna viljakas ja sobib paljude põllukultuuride kasvatamiseks. Põllul esinevate mullaerimite boniteet ja põllu kaalutud keskmine boniteet Tabel 2. Põllumassiivi nr. 65247463014 muldade boniteedid
Nendel kasvavate kuuse- ja männipuistute boniteediklass on kõrge IA-II. Haritavate leetjate muldade boniteet on keskmiste lõimiste korral piirides 50-55 hindepunkti. Koreserikaste ja/või kergema lõimisega leetjate muldade boniteet on piirides 40-45 hindepunkti. Leetjad mullad on head põllumaad ja sobivad intensiivseks kasutamseks. Nad suudavad hästi rahuldad põllumajanduskultuuride nõudeid ja on ühtviisi sobivad kõikide kultuuride kasvatamieks. Nii on nende kasutussobivus odrale, nisule ja kaerale 10 ning rukkile, põldheintele ja kartulile 9. Leetjate muldade viljakus on tingitud nende taimekasvuks parajalt nõrgalt happelisest reaktsioonist, optimaalsest huumusesisaldusest ning heast strukutuursusest tingitud soodsast vemahutavusest ja veeläbilaskvusest. Põllumajanduskultuuride saagikuse taste limiteerib puuduliku väetamise korral madal toitainesisaldus. Leetjad mullad on suhteliselt vastupidava struktuursuse tõttu
kultuurtehniliste tööde korral. Vajavad kuivendamist mitte ainult põllumajanduskõlvikutel, vaid ka metsamaadel (Eesti mullastik 2011). Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud ja leetjad gleimullad on head põllutüübilised haritavad maad ning sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks (Mullateadus 2012). Kergema lõimise korral sobivad mõlema mullaliigi erimid kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem kartulile, kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Leostunud ja leetjatel gleimuldadel on sobiv viljeleda rohumaad, sest põllukultuuride all võib kuivamisel tekkida vertikaallõhesid, mis pärast saagi koristamist avavad tee 6 sügisvihmadele ning mullad võivad lessiveeruda. Selle vastuabinõuna teatakse seni ainult seemneumbrohtude tõrjevõttena tuntud kõrrekoorimist, see aitab ka säilitada mulla keemilisi varusid ja on hea keskkonnakaitse seisukohast
sulamisele kaasa aitamine, taimede kastmine, väetamine-kevadel pärast lume sulamist kindlasti jne. Mullasisesed e.juurestiku kaudu mõjuvad kasvufaktorid. Enne taimede kasvatama hakkamist peab teadma igale liigile sobivat mullatüüpi. Väiksema juurestikuga taimed (suvinisu, -oder) tahavad kasvuks viljakamat, õhurikkamat mulda. Kaerale sobivad erinevad mullatüübid, niiskuse piisav olemasolu on olulisem. Kuiv muld parem nisule, odrale, happeline- kaerale. Taliteraviljadest on rukis mulla suhtes üsna vähenõudlik, kuna tal on suur ja võimas juurestik, mis lubab toitaineid omastada sügavatest kihtidest. Talinisu juurestik on nõrgem, seepärast peavad toitained olema kergesti kättesaadavad. Teise rühma teraviljad eelistavad viljakat mulda, ei armasta liigniiskust (va.riis). Mullastiku struktuuri parandamisel saab inimene väga
Kevadel hakkavad odra terad aeglaselt idanema juba +1...3 °C juures. Idanemine on normaalne kui temperatuur tõuseb üle +5 °C. Odra oras talub öökülmasid teistest suviteraviljadest halvemini, sordid on öökülmade suhtes erineva vastupidavusega, kusjuures põhjapoolsetes riikides aretatud sordid on tugevamad; kõrget temperatuuri talub oder nisust ja kaerast paremini. Idanemisest tera valmimiseni vajab suvioder aktiivsete temperatuuride (üle +10 °C) summat 1200...1400 °C. Odrale sobivad üldreeglina jahedad ja niisked ilmad; varajane külv ja jahe temperatuurireziim (kuni +15 °C) tärkamisjärgsel perioodil soodustavad tugeva juurestiku arenemist ja võrsumist. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem moodustunud võrseid, millel ei teki pead, nimetatakse hilisvõrseteks - need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti
Kergema lõimise korral on kuivendatud gleistunud pruunmuldade boniteet tunduvalt madalam -38-43 hindepunkti (Kõlli, Lemeti,1999). Kuivendatud gleistunud pruunmullad on head põllumaad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Nad suudavad hästi rahuldada põllumajanduskultuuride nõudeid ja on ühteviisi sobivad kõikide kultuuride kasvatamiseks. Nii on nende kasutussobivus nisule ja kaerale 10, rukkile, odrale ja põldheinale 9 ning kartulile 8. Gleistunud pruunmuldade saagikus sõltub põhiliselt väetamisest ja kasutatud agrotehnikast. Nende keskmine saagikus on 18-24 ts kuiva heina hektarilt ( Kõlli, Lemetti, 1999). 6.2 Gleimullad Metsas tehtud sügavkaeve tulemuseks on leostunud glei muld. Huumusesisaldus huumuseringis suhteliselt kõrge vahemikus 27-28 cm (tabel 2). Mulla Ph oli tugevalt happeline ( 4,0-4,3). Boniteet on keskmisest kõrgem 56 hp. Lõimis kerge liivsavi- ls1.
6,5. rasked savi mullas ja kerged saviliivmullad ei ole sobilikud. Edukalt saab kasvatada Kesk-, Ida-, kui ka Põhja-Eestis. Vältida tuleks Lääne-Eesti raskeid savimuldi ja Lõuna- Eesti happelisi liivmuldi. Eelvili. Eelviljana tuleks eelistada kartulit, rapsi, rüpsi ja talirukist. Tõenäoliselt tuleb kasutada ka kõrgesaagilist otra, kuid ei tohi kasvatada monokultuurina, mis soodustab haiguste levikut. Kui kasvatada otra eelviljana tuleb teha odrale allakülv. 6 Agrotehnika Mullaharimine Kevadise kvaliteetse mullaharimise aluseks on korralikult tehtud sügiskünd. Eelviljaks on teravili, siis tuleb põldu koristamise järel võimalikult kiiresti ca 5 cm sügavuselt koorida, umbrohtude tärkamise järel aga künda. Kündma peaks 18-24 cm sügavuselt, hoidudes künnikihi aluskihi üleskeeramisest. Ei tohi teha sügav lahkukünni-
Oder on suure kohanemisvõimega kultuur. Kuid kõige suuremat saaki annab oder siiski vaid soodsates kasvutingimustes paraskliimavöötmes. Otrade perekonda kuulub umbes 40 liiki. Kõik Eestis kasvatatavad odrad on sõklateralised. Oder on temperatuuri suhtes vähenõudlik. Seemned hakkavad idanema 1-2´C juures. Optimaalne idanemistemperatuur on 18 22`C. Tõusmed taluvad 7 8- kraadist öökülma. Õitsemise ja valmimise ajal on öökülmad odrale ohtlikud. Külmast rikutud terad kaotavad idanemisvõime. Kõrget temperatuuri talub oder paremini kui kaer või nisu. Kõrgel temperatuuril areng kiireneb ja saak võib jääda väikeseks. Niiskuse suhtes on oder üks vähenõudlikumaid. Veepuuduse suhtes on oder eriti tundlik kõrsumise ja loomise ajal. Odrale sobivad paremini huumusrikkad neutraalsed liivsavimullad. Kasvuks sobiv mulla pH on 6,8 7,5. Nõuete poolest mullastikule sarnaneb oder nisuga rohkem kui kaeraga.
Mida saab vältida või vähemalt vähendada mulla tallamise vähendamisega, hea drenaaži ja lupjamisega. Leetjate muldade saagikust limiteerivateks teguriteks on peamiselt madal toitainetesisaldus, agrotehnikast ning sademete hulgast ja jaotusest vegetatsiooniperioodil. Ka tuleks tähelepanu pöörata huumusesisaldusele, et see ei langeks alla normaalset taset, selleks tuleb kasutada heintaimedega külvikordi ning kasvatada vahekultuure. Leetja mulla kasutussobivus on odrale, nisule ja kaerale 10, rukkile, põldheinale ja kartulile 9. [4][10][11] Uuritava mulla Ke erosioon on tehnoloogiline, mis tähendab, et on tekkinud mullaharimise ja saagikoristusega, muld on paigutunud maaharimise käigus ümber. Keskele kokkukündmine põhjustab huumushorisondi paksuse suurenemist, kuid äärealadel on huumust vähem. Sellistes muldades on huumusvaru ja –sisaldus väga ebaühtlane ning põlluna kasutamine on keeruline
mulla kõrge bioloogilise aktiivsuse toimel kiiremini taandub. Esti tingimustes on allelopaatiline mõju oletatavasti suurem kui näiteks Saksamaal või Leedus, sest vegetatsiooniperioodi tõttu on külvikordade vahe pikem. Kõrrekoorimine suurendab allelopaatilist mõju. Teineteist mittetaluvateks kultuurideks peetakse näiteks järgmisi paare: oder nisu; suhkrupeet raps; lina hernes; kapsas raps; söödapeet raps Oder ei sobi eelviljaks nisule, küll aga nisu odrale. Teised eeltoodud paarid on mõlemas järgnevuses teineteist mittetaluvad. Vastastikku stimuleerivad: sibul söögipeet; kartul mais; kartul aeduba; kartul põlduba. Ei sobi koos kasvatamiseks: sibul salat; hernes päevalill; porgand till Ebameeldiv naabrus: linatuder lina; orashein raps, teraviljakultuurid; tatar orashein, ahtalehine kõrvik, üheaastane nõianõges; kaer põld-harakalatv, malts, kukeleib; peet äiakas; nisu kesalill, valge karikakar
moodustamisest. Ca puudujääk noored ülemised lehed servadest kollased, taimeleht rullub allapoole. Esineb liiva- ja soomuldadel. Ca vähesust esineb taimedel siis kui on kasutatud liiga suuri K, Nh3 ja N väetise koguseid. Ca- liiga taimedes ei tunta. Söödataimedes peaks Ca olema 0,8-1,5 %. Kultuuride Ca vajadust väljendatakse mulla pH-ga. Optimaalne pH kartulile, kaerale ja rukkile 5-6. nisule ja kõikidele peediliikidele pH 6-7. Odrale, hernele, põldoale, rapsile, kapsele, kaalikale ja lutsernile pH 7-8. Lubiväetise hulk sõltub mullalõimisest. Lupjamise vajadus Eestis kõige suurem Lõuna-Eestis. Kesk ja Põhja Eestis lupjamine siis vajalik, kui kasutatakse happelisi (Cl sisaldavaid) väetisi. 23) Mg- taimetoitelemendina ja Mg- väetise liigid Mg kuulub klorofülli koostisesse. Võtab osa valkude ja süsivesikute ainevahetusest. Mg kiirendab taimede valmimist ja soodustab tärklise ja suhkru ladestumist
Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel tekivad tumedad ingerterad. Alates 1960. aastatest on Eestis kõikjal leitud orasheina pahkingerjat (Anguina agropyri), kes põhjustab orasheina juurekaelal tugevaid pahkasid. Eestis on uuritud selle Venemaal kirjeldatud nematoodi bioloogiat ning maailmas esmakordselt selgitatud tema üleminekut talinisule ja rukkile, harvemini odrale(Kiryanova, Krall, 1980; Krall, Luik, 2000). Alla 1 mm pikkused vastsed tungivad varakevadel 1-3 cm sügavusel mullas rukki ja nisu võrsumissõlmedesse. Nakatuvad nii pea- kui ka kõrvalvõrsed ning isegi osa järelvõrsetest. Parasiidid kahjustavad võrsumissõlmest ülalpool noori taimekudesid. Kõrtes tekivad piklikud õõnsused, milles arenevad vastsed. Tugeva nakkuse korral võivad noored taimed hävida. Nõrgemal nakatumisel jäävad kõrred lühikeseks ning lehed paigutuvad
ühendite ja laguproduktide kahjulik mõju teisele taimele. Kultuuride üksteisele järgnevuse taluvus on suurem viljakamatel muldadel, kus allelopaatiline mõju mulla kõrge bioloogilise aktiivsuse toimel kiiremini taandub. Teineteist mittetaluvateks kultuurideks peetakse näiteks järgmisi paare: oder nisu, suhkrupeet raps, lina hernes, kapsas raps, söödapeet raps. Oder ei sobi eelviljaks nisule, küll aga nisu odrale. Teised eeltoodud paarid on mõlemas järgnevuses teineteist mittetaluvad. Vastastikku stimuleerivad Sibul-söögipeet, kartul-mais, kartul-aeduba, kartul-põlduba, Ei sobi koos kasvatamiseks sibul -salat, hernes - päevalill, porgand - till, Monokultuur 1. Konkreetse kultuuri monokultuur, kus toimub sama kultuuri pidev kasvatamine konkreetsel põllul, väljal 2. Bioloogiliselt lähedaste kultuuride pikema perioodiline viljelemine antud kasvukohas
annaabi.ee 
