NSVL Külma sõja ajal (0)

Külm sõda oli Nõukogude Liidu ja Lääne poliitiline ning majanduslik konflikt. Otsest sõjalist konflikti välditi. Konflikt tekkis, kui 1946. aasta veebruaris NSVLI-i tollane juht Jossif Stalin teatas aja nõudest valmistuda igaks juhuks uueks sõjaks Läänega . Külm sõda avaldus võidurelvastumises, luuretegevuses, kriiside ja sõjategevuse tekkimises mõjuvõimu haaramise piirkondades, propagandas ning pea igas eluvaldkonnas võistlemises.
NSVL sisepoliitikas toimus Stalini hirmuvalitsemine, mille käigus tapeti või saadeti vangilaagritesse miljoneid inimesi. Välispoliitikas kasutades oma okupatsioonivägede kohalolekut Ida-Euroopa okupeeritud aladel hakkas NSVL-i juhtkond sealsetes riikides nihutama võtmepositsioonidele kohalikke NSVL-meelseid kommuniste. Repressioonide ja valimiste võltsimise teel moodustati Moskva- meelsed nukuvalitsused ja alustati demokraatia likvideerimist ning sotsialistliku majandussüsteemi juurutamist. Majandusel sõjajärgsetel aastatel ei läinud hästi. Sõjaeelne tööstustoodang ja põllumajandus ületati alles 1950-ndatel aastatel.
Suhted Lääne ja Ida vahel soojenesid mõnevõrra pärast Stalini surma 1953. aastal ja Nikita Hruštšovi võimuletulekut, kuid ainult lühikeseks ajaks. Tekkis nn Hurštšovi sula, mille ajal pöörati tähelepanu vajadusele arendada Nõukogude Liidus põllumajandust, elamuehitust, kergetööstust ja tarbimissfääri. Kuid NSVL jätkas oma mõjuvõimu laiendamist: 1953 Ida-Berliini ülestõus, 1956 Poola ülestõus, Ungari ülestõus, Suessi kriis, 1961 Berliini müür, 1962 Kuuba kriis.
Parteiladvik kõrvaldas Hruštšovi 1964. aastal ja NSVL.i uueks juhiks sai Leonid Brežnev. Algas nn stagnatsiooniperiood. Majanduses püüti varjata mahajäämust Läänest: tööstus 40% USA tasemest, põllumajandus 15%. Erandiks sõjatööstus, mida arendati eelisjärjekorras. Välispoliitikas jätkati senist suunda: 1968 Tšehhoslovakkia , Brežnevi doktriin , 1979 sissetung Afganistani. Oli ka paranemist: strateegilise relvastuse piiramiseks sõlmiti 1972 SRP 1 ja 1979 SRP 2, pingelõdvenduspoliitika sümboliks sai Helsingi protsess (nõupidamised idabloki ja Lääne riikide vahel 1973. aasta juulist 1975. aastani), milles oli arutluse all Euroopa julgeolek ja koostöö.
Pärast Brežnevi surma sai NSVL-i juhiks 1982-1984 Juri Andropov, kes mõistis reformide vajadust, kuid lühikese valitsemisaja tõttu sisulisi muudatusi ei toimunud. 1984-1985 oli võimul brežnevimeelne Konstantin Tšernenko. Majanduse mahajäämus Läänest süvenes. NSVL oli kaotanud oma autoriteedi ja hinnanud üle oma võimed. Majandus oli sisuliselt pankrotis. Sisepoliitiline olukord pingestus. Tekkisid teisitimõtlejad ehk dissidendid , keda tagakiusati.
Pärast Tšernenko surma valiti 1985. aastal uueks parteijuhiks Mihhail Gorbatšov . Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelmiste juhtide ajal oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon süvenenud. Algas perestroika ehk uutmine. Reformide käigus toimus korruptsiooni- ja alkoholismivastanevõitlus, üleminek turumajandusele, sisepoliitikas liberaalsed reformid ja glasnost ehk uutmine, mitmeparteiline demokraatia. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust ja NSVL lagunes. Välispoliitiliselt üritas Gorbatšov peatada võidurelvastumist, NSVL sai demokratiseerumise toetuseks tohutuid välislaene, suhted Läänega soojenesid.
Küla sõja lõpuks võib nimetada Berliini müüri langemist 1989. aastal, Saksamaa taasühinemist 1990. aaastal, NSVL lagunemist 1991. aastal.