Noodikiri kujunes välja 8-9.sajandil, et ühtlustada liturgilised laulud. Liturgia Jumalateenistuse kord Neuma esimene noodikiri Neuma koosnes punktikestest ja kriipsukestest, mis tähistasid helide liikumist. Neumad kirjutati teksi kohale. Neumadega märgiti 1-4 erinevat nooti. 10.sajandil tehtis üks uuendus ja neumad kirjutati noodijoonestikule. Neumasi võis olla ükskõik kui palju. Samamoodi kirjutati teksti peale. Guido Arezzo võttis kasutusele noodijoonte süsteemi, mis on kasutusel tänapäevani. Noodid olid kas noodijoontel või vahel. Mõistatus: ut queant laxis Resonare fibris Mira gestorum Famuli tuorum Solve polluti labii reatum Sancte loannes 12.sajandil toimus muusikas suur muutus. Suuline muusikakultuur muutus kirjalikuks. Keskajast on säilinud palju vaimulikke noote, kuna need panti Guido kloostrisse rohkesti kirja.
Muusika ja tants Muusika ja tants on Itaalia rahvamuusikas alati olnud omavahel tihedalt seotud. Üks tuntumaid Itaalia rahvatantse on Lõuna Itaaliast Tarantost päris tarantella, mis on 6/8 taktimõõdus kiiretempoline tants. Muusika instrumendid Itaalia rahvamuusikas on enim kasutavad pillid akordion, torupill, ja mitmesugused flöödid, tamburiin, triangel ja kastanjetid. Tähtsaid sündmusi Itaalia ajaloost 11.sajandil võeti kasutusele noodijoonte süsteem 17.sajandil kerkis esile viiul, mis on seotud kuulsate viiulimeistrite koolkondadega Itaalias. 18.sajandil leiutas Itaallane Bartolomeo Cristofori haamerklaveri. Haamerklaver Tuntumad instrumentaalmuusika loojad Antonio Vivaldi Tomasi Albinoni Ottorino Respighi Kasutatud allikad http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/muusika_8.htm http://www.annaabi.com/materjal57495itaaliamuusika Muusikaõpik lehekülg 4546 http://www.slideshare.net/merikekk/itaaliamuusika
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
8. sajandil hakkas tekkima vajadus ühtse noodikirja järele, et säilitada laule ja ka laulja mälu hakkas vajama kirjalikku abi. 8.-9. Sajandist n pärit vanim noodikiri. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikus saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. 10. Sajandil märgiti ülesse ka täpsemalt helikõrgusi, kasutati neumasid eri kõrgustel. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 12. Sajandil ilmusid neumadele noodipead- kvadraatneumad- ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 13. Sajandil jäi kaunistusi vähemaks. 9.-12. Sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale
Credia-mina usun ainult ühte jumalat Sanctus/Benedictus-Püha/Kiidetud olgu Agnus Dei-Jumala tall Noodikiri ● uus joontesüsteem, helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahet, 4 joont-11 saj ● Neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli ja kindlat vältust-13 saj ● Liturgilistesse käsikirjadesse hakati kirjutama märke(neumad)-8-9 saj ● Katsed helikõrguste täpsemaks üleskirjutamiseks, noodijoonte arv 2st 1ni-10 saj ● Neumadele lisati kandilised noodipead ehk kvadraatneumad-12 saj ilmalik laul levis enamasti suulisel teel, kirjalikke ülestähendusi tegid vagandid kes olid rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Seoses õukonnakultuuriga tekkis 11 saj Provence’i Lõuna-Prantsusmaal rüütlilaul. Lõuna Pr. trubaduurid, Saksamaal minnersinger. Rüütlilaulude temaatitaks olid vapruse ja armastuse laulud, sisult valdavalt ilmalikud.
*Credo in unum Deum (Usun ainsasse Jumalasse) *Sanctus/Benedictus (Püha/Kiidetud olgu) *Agnus Dei (Jumala tall) *Vox Clamantis (dir: Jaan-Eik Tulve) (Tallinnas tegutsev ansambel) KESKAEGNE NOODIKIRI *Greogooriuse laul levis sajandeid suulisel teel *Tekkis vajadus ühlustada Frangi riigi piires gregooriuse laulu meloodiad *neuma- noodimärk, mis tähistas 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. *Guido Arezzost (11.saj) võttis kasutusele: *noodijoonte süsteemi *silpnimetuste süsteemi (ut, re, mi, fa, sol, la) *Kvadraatkiri-võimalik üles märkida täpseid helikõrgusi * 13. Sajandil lõi Kölni Franco uue rütminotatsioonisüsteemi, mis on käibel tänaseni. MITMEHÄÄLSUSE KUJUNEMINE *ALGELISE MITMEHÄÄLSUSE LIIGID: *burdoon (väheliikuv saatehääl) *parafoonia (sama meloodia dubleerimine, mingi intervalli võrra kõrgemalt/madalamalt. *heterofoonia (sama meloodia variatsioonide üheaegne kõlamine)
Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges) Credo in unum Deum (Mina usun ühte Jumalat) Sanctus (Püha) Benedictus (Kiidetud olgu) Agnus Dei (Jumala tall) Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. 9. sajandist. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst.
Sanctus/Benedictus (Püha/ Kiidetud olgu)- lauldakse altarirituaali ajal. Agnus Dei (Jumala Tall)- lauldakse enne armulaua jagamist. 10. Noodikirja kujunemine: 1) Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. 2) Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. 3) 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
· Schola kool · Cantorum laul · Koraalid olid aeglased, neil puudus rütm ja taktimõõt, lauldi rõhutamata · Gregorius koostas 1. koraaliviiside kogumiku 604. a Kirikumuusika edendajad · Milano piiskop Ambroosius võttis kasutusele 4 kiriku helistikku D, E, F, G · Rooma paavst Gregorius lisas veel 4 · munk Arezzo võttis kasutusele neumad noodimärgid, tõstis noodijoonte arvu neljale, hakkas kasutama nii noodijooni kui vahesid, võttis kasutusele silpnimetused (ut, re, mi, fa, sol, la, sa) Mitmehäälne koorilaul · Esimesed noodid pärinevad u 7. Sajandist · Nootide kirjapaneku vajadus tekkis seoses oreli kasutamisega · Kuni 12. saj tähendas organum 2-häälset koorilaulu, kus ülemiseks hääleks oli orel, alumiseks Gregoriuse koraaliga samas rütmis liikuv laul · Peale 12
· Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges) · Credo in unum Deum (Mina usun ühte Jumalat) · Sanctus (Püha) · Benedictus (Kiidetud olgu) · Agnus Dei (Jumala tall) Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. 9. sajandist. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst.
Credo in unum Deum- usun ainsasse jumalasse santus/benedictus-püha/kiidetud olgu Agnus dei- jumal · Proprium-muutumatud tekstid. Keskaegne noodikiri · Gregoriuse laul levis sajandeid: suulisel teel · Tekkis vajadus ühtlustada Frangi riigi piires gregoriuse laulu meetodeid · Neuma- noodimärk, mis tähistad 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. · Guido Arezzot (11saj) võttid kasutusele: Noodijoonte süsteemi Silpnimetuse süsteemi (ut, re, mi, fa, sol, la) · Kvadraatkiri-võimalik üles märkida täseid helikõrgusi · 13saj lõi Köli Franco uue rütminotatsioonisüsteem, mis on käibel tänaseni Mitmehäälsuse kujnemine Algelise mitmehäälsuse liigid: · burdoon-väheliikuv saatehääl · parafoonia-sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemat/madalamat
Muusika Keskajal tekib noodikiri. Enne seda tehti esimesi nootide kirja panemise katseid Hiinas. Noodikirja eelkäija- Neuma. Neuma on noodikirja märk, mis ei tähista ühte nooti või heli vaid kolmest kuni neljast koosnevat nootide gruppi. Tulid 7. sajandil. Esimene noodijoon võeti kasutusele 10. sajandil ja see tähistas fa noodi asukohta. Viie realine tuleb kasutusele 14. sajandil. Noodikirja arengule andis tõuke trükipressi leiutamine (1404 Guttenberg). Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Muusikud Kaks tähtsat inimest varakristlikus muusikas olid Milano piiskop Ambrosius ja paavst Gregorius Suur. Ambrosius oli suur laulumees. Ta kogus lauluviise ja pani neid kirja. Gregorius Suur jätkas pärast Ambrosiuse surma tema tööd, aga kohendas ja parandas
Credo in unum Deum – usun ainsasse Jumalasse Sanctus/Benedictus – Püha/Kiidetud olgu Agnus Dei – Jumala tall • Gregooriuse koraal Gregooriuse koraal – üldnimetus lauldud liturgilistele tekstidele Levis sajandeid suulisel teel. Aga siis tekkis vajadus ühtlustada Frangi riigi piiris gregooriuse laulu meloodiad. • Keskaegne noodikiri neuma – noodimärk, mis tähistas 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi Guido Arezzos võttis kasutusele: - noodijoonte süsteemi - silpnimetuste süsteemi (nt: re, mi, fa, sol, la) (Kvadraatkiri – võimalik üles märkida täpseid helikõrguseid) 13.saj. lõi Kölni Franco uue rütmi notatsioonisüsteemi, mis on käibel tänaseni • Teadliku mitmehäälsuse teke. Organum, motett Algelise mitmehäälsuse liigid: Burdoon – mitmehäälsus, kus meloodiahäälele lisatakse monotoonne või vähe liikuv saatehääl Parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt/madalamalt
Vajalik gregooriuse koraalide üles kirjutamiseks. Sarnaneb raagaga, omamoodi mudel, koosneb 1-4 noodist, näitab rütmilisi peensusi, ei näita meloodiat. Näitab helide liikumise suunda. (Jaan Heik Tulve desifreerib neumasid) Neumasid: 1. kirjutati tekstide kohale 2. kaks noodijoont, üks punane teine roheline. Helikõrguste mängimisel 6,8,10 noodijoont 3. Guido Arezzo'st viimane varakeskaja teoreetik. Võttis kasutusele neli noodijoont kompaktne noodijoonte süsteem: neli noodjoont+vahed, silp-ja tähtnimetused nootidel lauljate kaitsepühaku Johannesele kirjutatud hümni värsiridade alguse järgi. Troop: Traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine. Arenes välja jumalateenistuse käigus etendavast liturgilisest draamast, väga pidulik. Liturgiline draama: Usuline etendus, kannavad ette vaimulikud pühakojas lauldes ja dialoogi vormis-arenenud troobist. Etendati väga pidulike sündmuste puhul. Piiblitekstide põhjal.
Mõlemad laulud juubeldavad. 3. Offertorium- armulaud (õnnistatakse Jeesuse verd ja ihu). 4. Communio armulaua laul. Meloodias ebapüsiv tonaalsus (Sõltumine toonikast). Gregooriuse laul- Levis algselt sajandeid suuliselt. Pärineb 8. ja 9. Sajandi vahetuselt. Tekkis kloostrites. Oli ladinakeelne. Neumad- 1- kuni 4- heliline noodigrupp. Esialgselt näitasid meloodia liikumise suunda, mitte noote. Kompaktne noodijoonte süsteem võeti kasutusele 11.sajandil ( 4 noodijoont). Kasutusele võttis Guido Arezzost. Võttis kasutusele ka nootide täht- ja silpnimetused. Silpide aluseks kaitsepühaku Johannese auks loodud esimese salmi silbid. - 12. Sajandil neumad kandiliste noodipeadega. Gregooriuse koraal- oli ühehäälne, saateta kirikulaul. Laul põhimõtteliselt taktimõõduta, kuid esineda võivad juhuslikult 2- ja 3- osalised vormid. Rütm on vabalt hõljuv ning järgib ladinakeelset proosateksti
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
- Missa odinaariumi 5 osa: ● Kyrie eleison - palvelaul ● Gloria in excelsis Deo - ülistuslaul ● Credo in unum Deum - usutunnistus ● Sanctus/Benedictus ● Agnus Dei qui tollis peccata mundi - palvelaul Noodikirja kujunemine - 8.-9. sajandil, mil kujunes Frangi Suurriik, tekkis vajadus tekstid kirja panna - Muusika pandi kirja neumadega(märk,viibe), märgiti sõnade kohale - Alates 10. sajandist mindi täpsemaks - Noodijoonte arv oli algul erinev (1-10) - Guido Arezzost võttis kasutusele kompaktse/praeguse joonte süsteemi - Alguses oli jooni 4 Ilmalik muusika ja rüütli poeesia - 11.-12.saj- esimesed üleskirjutised (kunstmuusika) - Vagandid ehk rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud (oskasid muusikat kirja panna, parodeerisid kirikulaule, kandsid ilmalikku muusikat edasi)
Lautolaul ja Dowland Inglismaal oli populaarne lauto saatega soololaul ehk aaria, mille väljapaistvaim autor oli John Dowland. Dowland oli meloodiaande poolest kuulus üle Euroopa. Tema laulutekstid on palju poeetilisemad kui inglise madrigalistide tekstid. Tema tuntuim laul on melanhoolne ja erakordselt peenetundelise harmooniaga ,,Flow my tears". Tabulatuur Tabulatuur noodikirja eritüüp, kus üle ei märgita mitte üksikuid helisid vaid mänguvõtteid. Lautotabulatuuris on noodijoonte asemel lauto keeled, millele märgitakse numbrite või tähtedega sõrmestus. Orelitabulatuuris kasutatakse klahve tähistavaid tähti. Pillid ·orel (ka portatiivorel) ·klavessiin ja klavikord ·lauto ·viola da gamba ja viola da braccio ·plokk- ja põikflöödid ·pommer oboe otsene eelkäija, salmei järeltulija ·dulcian fagoti eelkäija ·krummhorn kõver sarv; selle roohuulikut ei hoita huulte vahel, see asub omaette kapslis
Commodo- kõlab armulaulu sakramendi jagamisel Introitus esimene avalaul Ite, Missa Est Minge, missa on lõppenud Noodikirja kujunemine: Neuma- on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks, kirjutati teksti kohale, hiljem noodijoonele 8.saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
· Üldnimetus lauldud liturgilistele tekstidele · Madala aeglustuva tempoga, pillide ja laulja vaheldumine, hea harmoonia, astmeline meloodia · Ühehäälne, saateta, vaba meetriumiga, sõnarõhku arvestav 8. Keskaegne noodikiri · Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel · Tekkis vajadus Frangi riigi piires ühtlustada liturgilised laulud · Neuma- esimene noodimärk, mis tähistas 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi · 11 saj võttis Guido Arezzost kasutusele Noodijoonte süsteemi Silpnimetuse süsteemi (ut, re, mi, fa, sol, la) · Kvadraatkiri -võimalik üles märkida täpseid helikõrgusi · 13 saj lõi Kölni Franco uue rütmi notatsioonisüsteemi, mis on kasutusel tänapäevani 9. Teadliku mitmehäälsuse teke. Organum, motett · Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7. sajandist säilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited pärinevad 9. sajandist
hironoomilisteks, s.t., et dirigent juhtis meloodia kulgu käemärkide abil. Algsed neumad kirjutati teksti kohale ning ei anna mingit ettekujutust helikõrgustest, üles märgiti vaid viisi liikumise suund. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust, laguneb muusika ja teksti algne ühtsus, algab muusika kui kunsti iseseisvumine. 10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus noodijoonte arv 2-st 10-ni. 11.saj. Uue, tänapäevase joontesüsteemi, kus helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahed, leiutajaks peetakse Arezzost pärit muusikateoreetikut Guido Arezzost. Temal oli 4 joont, iga joon ja vahe asusid üksteisest tertsi kaugusel. F-joon punane ja c-joon kollane. Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
fa-fa-fa) Lautolaul ja Dowland Inglismaal oli populaarne lauto saatega soololaul ehk aaria, mille väljapaistvaim autor oli John Dowland. Dowland oli meloodiaande poolest kuulus üle Euroopa. Tema laulutekstid on palju poeetilisemad kui inglise madrigalistide tekstid. Tema tuntuim laul on melanhoolne ja erakordselt peenetundelise harmooniaga ,,Flow my tears". Tabulatuur Tabulatuur noodikirja eritüüp, kus üle ei märgita mitte üksikuid helisid vaid mänguvõtteid. Lautotabulatuuris on noodijoonte asemel lauto keeled, millele märgitakse numbrite või tähtedega sõrmestus. Orelitabulatuuris kasutatakse klahve tähistavaid tähti. Pillid ·orel (ka portatiivorel) ·klavessiin ja klavikord ·lauto ·viola da gamba ja viola da braccio ·plokk- ja põikflöödid ·pommer oboe otsene eelkäija, salmei järeltulija ·dulcian fagoti eelkäija ·krummhorn kõver sarv; selle roohuulikut ei hoita huulte vahel, see asub omaette kapslis ·trompetid neid kasutati signaalpillidena õues
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj
annaabi.ee 
