Nietzsche ja Cioran (0)

Küsimused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta:
1. Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
Tuhandekordistades alistumisvõimalusi, öeldes lahti vabadusest, tappes endas muretu vagabundi, on inimene täiustanud ma orjust, andnud end jäägitult viirastuste teenistusse. Isegi põlgust ja vastuhakku harrastab ta vaid selleks, et need tema üle valitseksid: ta on oma hoiakute, liigutuste, tujude ori. Inimene on narr, kelle hämmastavad trikid on otsakorral ja ta püüab meeleheitlikult muljet avaldada tehes idiootseid grimasse, tõmmeldes. Cioran usub, et inimene, töö inimene, on rumal, ta ei oska mõelda. Inimene aga kellele on antud anne on tark, sest ta kasutab oma annet , mitte ei ole lihtne tööd rabav lootusega ori. Cioran arvab , et inimene on sisimas tegelikult kurjategija, kuid kuna kurjategijaid ja kurjust põlatakse, siis ta otsustab idioodi ükskõiksuse ja ingli apaatia kasuks ning tapab enda, et ta võiks olla hea. Et ta võiks elada, et teda ei põlataks.
Cioran leiab ka, et keegi kes võib millestki vaimustuda on naiivne ning pime.
2. Mida arvab Cioran inimese elust?
Cioran arvab, et inimene on ori. Ta on universumi tööriist, kes on siia saadetud ja omab mingisugust kindlat elukutset, mida mõned inimesed ei suuda mõista või näha.
3. Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu . Millega ta seda õigustab?
Cioran arvas, et kui ta on teada saanud elu mõtte(rahuldatud kirg), ei ole mitte mingisugust mõtet enam edasi eksisteerida. Ta seletab kõik vaid ühe lausega: ’’Mõnel teisel hetkel küsisin endalt, milleks üldse pikendada oma siinviibimist, kui oled kõigest aru saanud ja selle teadmise tiivul tõstnud oma uhkuse taevatroonile?’’
Ta leiab ka, et surm on ainuõige tõde, lunastus , tarkus ning ainuke mis on elus KINDEL.
4. Miks Cioran võitleb elu vastu?
Elu, vajadused ning keskkond. Need mõjutavad meid ja me ei mõista tõde seni kuni me oleme elus. Surm aga, väidetavalt Ciorani järgi, vabastab meie keha nuhtlusest. Näiteks surmahirmuga inimene mõtleb ning tegutseb märkimisväärselt selgemini kui seda teeb ükskõikne inimene. Ja need, kes ei suuda end tappa kadestavad neid, kes naudivad elamist, kuna nemad ei suuda ei üht ega teist.
Viletsus seega aitab vaimu virgena hoida.

Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta:
1. Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”?
Nietzche arvab, et siiani on kõik inimesed pidanud õigeks seda, mis tegelikult on vale.

2. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
Nietzsche on see, kes selle teostab. Ta on tõe kuulutaja kes teeb pimedad jälle nägijaks ning suunab nad tõeliste asjade juurde. Nietzsche’st algab õige ja uus. Tema on see, kes seda haistis, kes seda tajus, kes on rõõmusõnumi tooja.
Ta arvab, et kristlus on kuritegu elu kallal. Ta ka ei kõnele ega hakka kunagi õpetama massidele, ta ei soovi mitte nn. USKLIKKE, Nietzsche ei soovi, et teda pühaks kuulutatakse.

3. Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
Nimelt hõlmab Nietzsche sõna immoralist enesesse kahte eitust. Õigepealt eitab ta seda inimtüüpi keda on teistest kõrgemaks peetud – häid, heasoovlike, heatahtlikke inimesi. Teisalt eitab ta moraali mis kehtib ja võimutseb moraali iseeneses.

4. Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
Nietzsche usub, et Kristlus on inimkonna laostanud, et kristlus on muutunud inimesed nõrgaks ja loomuvaeseks. Usk olevat valetanud ja valesid väärtusi austama pannud .

5. Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid, dekadendile on kaastune kui voorus. Dekadentlik inimene on Nietzsche vastand .

6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit ?
Näiteks see haiglusaeg, mille Nietzsche läbi elas, andis talle tahte avastata oma uuesti oma elu, sealhulgas ka iseenda, ta maitses kõiki häid ja isegi tühiseid asju nõnda nagu teised neid maitsta ei osanud.

7. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
Mitte vaenutsemisega ei tule vaenule lõpp, vaid ainult sõprusega lõpetab vaenu ning kindlasti on tuimus tugeva inimese tunnus. Sest asju sisse, hinge võttes kurnab see sind.
Ning viha pidades, vihane olles, mis on kasvanud nõrkusest, on kahjulik hoopis nõrgale(vihkajale).