Napoleon - lammutaja või ehitaja? (0)

Napoleon – ehitaja või lammutaja?
Sissejuhatus
Varauusajal muutusid maailmas kapitalistlikud majandused ja institutsioonid . Alguse sai ka merkantilistliku majandusteooria domineerimise tõus. Varauusaega iseloomustas maailma eri piirkondades eemaldumine keskaegsetest institutsioonidest, mõnikord poliitiliselt ja teinekord majanduslikult. Euroopas levis sel perioodil pärisorjuse langus ning toimusid reformatsioon . Muud märkimisväärsed varauusaja suundumused olid eksperimentaalse teaduse areng, suhteliste vahemaade kahanemine seoses transpordi ja sidevõimaluste paranemisega. 18. sajandil oli poliitiline olukord enne võimule saamist väga vilets. Jakobiinide võim oli muutnud rahva olukorra kehvaks, kuna elati pidevas hirmus saada giljotineeritud.
1799ndal aastal kukutas Bonaparte koos kahe mehe abiga Direktooriumi, sai esimeseks konsuliks ning kehtestas uue riigikorra. Sõlminud rahu Austria ja Inglismaaga, hakkas Napoleon korraldama riigi siseolusid kodanluse huvides. Konsulina piiras ta süvenevat anarhiat ja tegi lõpu kodusõjale. Aastal 1804 kroonis Napoleon Bonaparte end keisriks.
Napoleon valitses Prantsusmaad 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 kuni 22. juunini 1815. Selle aja jooksul jõudis Napoleon jätta endast ajalukku märkimisväärse jälje, kuid kui positiivne või negatiivne see mälestus temast on?
Elu peale keisririigi loomist
Napoleoni loodud keisririik oli Prantsusmaa esimene keisririik ning seda perioodi iseloomustab lakkamatu sõjategevus Euroopas. Napoleon toetas absolutistliku monarhiat ning pika aja vältel sõna „vabariik“ kadus käibelt. Loodi kohustuslik koolikord, selleks, et muuta rahva hariduse ja harituse taset. Napoleoni valitsemisajal korraldati ümber kohtupidamine ja seadusandlus , mille käigus võeti vastu „ Tsiviilkoodeks “, mis sai peagi eeskujuks paljudele riikidele oma seadusandluse väljatöötamisel. Samuti tagas Napoleon tugeva keskvõimu ning parandas suhteid kirikuga, sõlmides Rooma paavstiga eraldi kokkuleppe. Konkuraadiga tagati kiriku tsiviilstaatus. Peagi kuulutati katoliku usk enamiku prantslaste usuks . Samuti tundis Napoleon konkurentsi teiste Euroopa riikidega ning rajas endale hiilgava ja suure õukonna, et olla võrdne teiste riikide monarhidega.
Selleks, et tagada poliitiline lojaalsus lõi Napoleon auleegioni . Sellise teenetemärgiga autasustati tsiviilelanikke ja sõdureid. Riigis, kus oli monarhia olid sellised aumärgid piiratud ning see seadis teenetemärgi omamise veelgi kõrgemale positsioonile. Auleegion oli siiski avatud kõigile kodanikele – oli vaja vaid vaprust ja austust.
Minu arvates valitses Napoleon hästi arendades oma rahva haritustaset ning luues seaduse, mis on aluseks veel tänapäevalgi. Halvaks küljeks jääb lakkamatu sõjategevus, mis kahjustas kogu Euroopat.
Tsiviilkoodeks
Tsiviilkoodeksi, mida tuntakse ka nime all Napoleoni koodeks, töötas välja juristide kogu Napoleoni eesistumisel. Enne Napoleoni koodeksit Prantsusmaal, ei olnud ühtegi ametlikku seaduste kogumit. Napoleon püstitas Prantsuse õigussüsteemi reformi vastavalt Prantsuse revolutsiooni ideedele, sest vanad feodaalsed ja kuninglikud seadused tundusid segased ja vastuolulised. See kujutas endast seaduste kogu, mis pagendas sünnieelõigused pärimisel, andis vabaduse olla mistahes usku, garanteeris tsiviilõigused ja pani tähtsatele ametikohtadele selleks tööks vajaliku väljaõppega pädevad inimesed. Selle ametlikud punktid olid : inimesed; vara; vara omandamine; tsiviilkohtu protseduurid. Napoleoni koodeksi areng kujutas endast põhjalikku muutust tsiviilõiguse süsteemis, muutes seadused selgemaks ja kättesaadavamaks. „Napoleoni koodeksis “ puudus küll võrdsus mehe ja naise vahel ning olulised eelistused olid perekonnapeal, kuid see oli sellel ajal Euroopas üldine õiguslik kord. Prantsuse armee kandis koodeksi Euroopas laiali ja see on tänaseni paljude Euroopa riikide õigussüsteemide aluseks.
Tsiviilkoodeksi loomine oli minu arvates positiivne, sest see tagas usuvabaduse, tsiviilõiguse ning võrdsuse seaduse ees.
Reini Liit
1803 . aastal olid Prantsusmaa kontrolli all paljud Lääne-Saksamaa alad. Selle käigus kaotati paljud väikeriigid ning liideti need alles jäänud suuremate Saksa riikidega. 1806 moodustati Reini Liit 16 Saksa riigist, mille protektoriks sai Napoleon. Ajapikku lisandus liiduga rohkem riike. Reini Liit oli sõjaline liit, mille liikmesriikide ülesandeks oli anda Prantsusmaale suurel arvul sõdureid ja osaleda impeeriumisõdades. Reini Liit pidi olema vastukaaluks Preisimaale ja Austriale, kes olid sel ajal Euroopas ühed sõjaliselt võimsamaid riigid. Vastutasuks, Reini Liiduga koostöötamisest, andis Napoleon mõnele riigipeale kõrgema staatuse. Kõik Reini Liiduga ühinenud riigid lahkusid Pühast Rooma riigist. Kui Napoleon esitas Austria keiser Franz II-le ultimaatumi, loobus too oma keisritiitlist, mille tagajärjel lakkas olemast ka Püha Rooma keisririik.
Reini Liit kukkus kokku aastal 1813 kui Napoleon sai lüüa Leipzigi linna all peetud Rahvastelahingus. Kõik Reini jõest ida poole jäävad alad vabanesid Prantsusmaa võimu alt. Edasi kandus sõjategevus Prantsusmaa territooriumile, mille tagajärjel loobus Napoleon troonist.
Minu arvates oli Reini Liit edukas kuna see andis Napoleonile tugeva eelise olemaks edukas teiste alade vallutamisel. Kuid nõrgaks küljeks jääb see, et liikmesriigid polnud tugevalt kindlustatud vaid lahkusid kohe kui nägid, et Napoleon hakkab nõrgestuma.
Austerlitzi lahing
Austerlitzi lahing peeti 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures Prantsuse ja Vene-Austria ühendvägede vahel. Napoleoni käsutuses oli Austerlitzi all ligikaudu 75 000 meest, kelle vastas seisis ligilähedaselt sama suur Vene armee, lisaks 15 000 austerlase ringis. Liitlasarmee ülemjuhatajaks oli ettevaatlik Vene kindral Kutuzov. Nimelt oskas Napoleon endast jätta nõrga ja abitu mulje, tegi põhjalikult lolliks Vene esindaja ning meelitas liitlased hiilgavalt üles seatud lõksu. Napoleoni lõksu põhiidee seisnes selles, et ta jättis oma armee parempoolsest tiivast väga nõrga mulje. Venelased suunasidki oma peamise jõu sinna, kuid nüüd võttis Napoleon varrukast oma üllatuskaardi, öösel kohale jõudnud uue sõjalise korpuse, kes venelasi üllatas. Seejärel loobusid vastased edaspidisest rünnakust ning hakkasid taganema.
Lahing demonstreeris liitlastele karmi õppetunni näol, et nad olid Napoleoni sõjalist talenti kõvasti alahinnanud. Oma aja kohta oli Napoleon vaieldamatult andekas väejuht.
Sõjakäik Venemaale
Aastal 1807 sõlmitud Tilsiti rahu Venemaa ja Prantsusmaa vahel oli lühiajaline, kuna Venemaa keiser Aleksander I ei suutnud andestada Napoleonile Austerlitzi all saadud lüüasaamist. Venemaal hinnati Tilsiti rahu kui rahvuslikku alandust ja lüüasaamist. Kuna Venemaa rikkus kontinentaalblokaadi, viis see kaks impeeriumit omavahel sõjani. Paraku lõppes see sõjakäik Napoleonile katastroofiga.
Kui Napoleon 1812.aastal 24.juunil vägedega Venemaale jõuab taganevad Aleksander I väed. Aleksander I määrab enda asemele armee ülemjuhatajaks Mihhail Kutuzovi, kes otsustab pidada lahingu Napoleoniga Borodino küla juures. Venemaa ei lõpetanud taganemist, kuid hoidus samas ka rahuettepanekutest. Taganedes põletasid Vene armeed tee peale jäävad linnad, et Napoleon oma jõuvarusid täiendada ei saaks, kuni lähenema hakkas talv. Prantsuse armee ei olnud talviseks sõjapidamiseks valmistunud ning seejärel alustas Napoleon oktoobris taganemist, mida pidi ta tegema läbi laastatud piirkondade. Taganemist raskendasid pidevad kokkupõrked Vene vägede ja salkadega, toidu puudus ja süvenev külm. Peagi muutus prantslaste taganemine paaniliseks ning tagasi üle piiri suutis end võidelda vaid väike osa sellest. See lahing oli kindlasti tugev löök Napoleonile, kuid Venemaa võit soodustas Kesk- ja Lääne-Euroopa vabanemist Napoleoni võimu alt ning tugevdas Venemaa välispoliitilist seisundit .
Kokkuvõte
Napoleon jääb alati valitsejaks, kes on heatahtlik oma riigile, olles valmis tegema kõik, et riigi olukord ei langeks või kaoks. Ta hoolitses oma riigi, rahva ja nende heaolu eest. Väljaspool oma koduriiki oli Napoleon sõjakas ja auahne, kuid oma riigi eest alati väljaastuv. Teades, et Napoleoniga käisid kaasas ulatuslikud sõjad ja maade rüüstamised, ei ütleks ma, et tegemist on positiivselt võimeka valitsejaga. Kahjud, mida Bonaparte suutis oma eluajal teha on suures ülekaalus positiivsete külgedega. Kuid eks igat inimest mõjutavad Napoleoni eluaja jooksul tehtud teod erinevalt ning see, kas Napoleon oli pigem lammutaja või ehitaja on iga inimese iseenda arvamus.
Uusaja käsitluses langeb varauusaja lõpp 18. sajandi lõppu, kui koitis revolutsioonide ajastu, alustades sellega Põhja-Ameerikas ja Prantsusmaal. Järgnenud tähtsad poliitilised muudatused toimusid üle kogu Euroopa, sealhulgas rahutused pärast Napoleoni sõdu, Euroopa kaardi ümberjoonistamine teise Pariisi rahuga, rahvusluse uue mõiste esilekerkimine ja sõjajõudude taasorganiseerimine. Varauusaja lõppu seostatakse tavaliselt ka tööstusliku pöördega, mis algas Suurbritannias 18. sajandi keskpaigas.