Euroopa Napoleoni sõdade ajal (0)

Euroopa Napoleoni sõdade ajal
Riigipöörde järel, mis oli toimunud 1799. aastal, jäi Prantsusmaa endiselt vabariigiks ja võim koondus Napoleon Bonaparte ’i kätte. Keskvõim tugevnes ja Napoleoni autoriteet kasvas. 1802. aastal valiti ta eluaegseks konsuliks ning kaks aastat hiljem kuulutati ta prantslaste keisriks ehk imperaatoriks.
1804. aastal võeti vastu Napoleoni „ Tsiviilkoodeks “, mis sätestas inimeste võrdsuse seaduse ees. Ta sõlmis Rooma paavstiga kokkuleppe ehk konkordaadi ja katoliku usk kuulutati enamiku prantslaste usuks. Napoleon rajas endale õukonna, et olla võrdväärne teiste Euroopa monarhidega. Tema abielu lahutati ning uuesti abiellus ta alles 1810. aastal Maria-Luisega, Austria keisri tütrega. Abielust sündis poeg, kes suri 1832. aastal tuberkuloosi.
Aastal 1803 likvideeriti Lääne-Saksamaa aladel üle 100 väikeriigi, mis liideti suuremate Saksa riikidega. 1806. aastal moodustati 16nest Prantsusmaa võimu all olevatest riikidest Reini Liit, mille protektoriks sai Napoleon. Liit oli kohustatud osalema impeeriumi vallutussõdades ning pidi olema vastukaaluks Austriale ja Preisimaale.
Prantsusmaa peavastaseks kujunes Inglismaa, kellega liitusid teised, kuid Napoleonist sõjaliselt jagu ei saadud. 1805. aasta detsembris purustas Napoleon Austria-Vene ühendväed ja 1806. aasta oktoobris põrmustati Preisimaa .
1806. aasta lõpul kuulutas Napoleon välja majandusblokaadi, millega ta lootis Inglismaa põlvili suruda. Blokaad oli tugevaks hoobiks Inglismaa majandusele, kuid ta suutis sellest üle olla, suurendades kaubavahetust ülemerekolooniatega. Majandussõda mõjutas rängalt ka Prantsusmaa enda majanduselu - aastatel 1805- 1812 tõusid hinnad kuni 300%.
Preisimaa purustamise järel hakkas sõjategevus Venemaa ja Prantsusmaa vahel, kust Napoleon väljus hiilgava võitjana. Venemaa palus rahu. Sama aasta suvel kohtusid kahe riigi keisrid Tilsitis ning sõlmisid rahulepingu. Napoleon arvas ekslikult, et oli saavutanud oma ammuse eesmärgi-püsiva liidu Venemaaga.
Pärast Preisimaa ja Austria sõjalist purustamist saavutas Prantsuse impeerium oma võimsuse tipu. Tilsitis sõlmitud sõprus Venemaa ja Prantsusmaa vahel oli ajutine, kuigi maailma ümberjagamine oli meeltmööda mõlemale. Aleksander I ei suutnud andestada Austerlitzi all lüüasaamist. Prantsusmaa ei olnud rahul sellega, et Venemaa oli rikkunud kontinentaalblokaadi.
Vastuolude süvenemine pidi paratamatult viima sõjani, seda mõistsid mõlemad pooled. 1812. aastal alustasid Napoleoni väed sõjakäiku Venemaale, kus ta eesmärk oli purustada Vene armee põhijõud piirilahingus, vallutada Moskva ning esitada Venemaale rahutingimused. 7. septembril toimunud lahingu järel jäi lahinguväli prantslastele, kuid see ei tähendanud Vene armee lõplikku purustamist. Prantsusmaa-vastane sõda hakkas meenutama Venemaal pigem rahvasõda. Napoleon üritas sõda lõpetada, kuid see ei õnnestunud, kuna Aleksander I lükkas kõik ettepanekud tagasi. Talviseks sõjapidamiseks ei olnud Prantsuse armee valmis ja seega alustas Napoleon taganemist. 1812. aasta detsembri lõpuks oli Napoleoni armee hävinud.
1813 . aasta kevadeks suutis Napoleon lühikese ajaga kokku kutsuda uue sõjaliselt väga tugeva armee. Ühiseks võitluseks Napoleoni ja Prantsusmaa vastu moodustatu uue koalitsiooni, kuhu kuulusid Venemaa, Preisimaa, Inglismaa, Hispaania , Portugal ja Rootsi, hiljem liitus ka Austria.
1813. aasta kevadel alanud sõjas saavutas Napoleon nii mõnegi hiilgava võidu, kuid kokkuvõttes osutusid koalitsioonipartnerite jõud tugevamaks. 1813. aastal Leipzigi all peetud lahingus sai Napoleon lüüa. 1814. aasta varakevadel kirjutasd liitlased alla eraldi kokkuleppele, kooskõlastamaks ühist sõjategevust Napoleoni vastu kuni ta lõpliku purustamiseni. Sama aasta märtsis vallutasidki liitlasväed Pariisi. Napoleon loobus troonist ning ta saadeti Elba saarele . Pagendatud Napoleon jälgis sündmuste käiku Prantsusmaal. Saladuskatte all lahkus ta kaaslastega saarelt ja maabus 1815. aasta märtsi algul Prantsuse rannikul. 20. märtsil saabus ta Pariisi, kus ta tegi koheselt ettepaneku sõlmida uus rahu, kuid sellega ei nõustutud. See tähendas uut sõda-Inglismaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa unustasid omavahelised konfliktid. Sõlmiti uus Prantsusmaa-vastane koalitsioon. Vastaste sõjaline ülekaal sai Prantsusmaale saatuslikuks-1815. juunis toimunud Waterloo lahingus purustasid liitlased Napoleoni väed, kes oli võimul olnud sada päeva. Ta loobus uuesti troonist ning ta saadeti Atlandi ookeanis asuvale Püha Helena saarele, kus ta 1821 . aastal suri.
Napoleoni sõdade tulemusena oli Euroopa poliitiline kaart tundmatuseni muutunud. Napoleoni üle võidu saavutanud riigid uute piiride kindlaksmääramisel mitmest põhimõttest – tasakaalu-, julgeoleku- ja legitiimsuse põhimõttest. Lisaks sõlmisid Inglismaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa omavahel Nelja Riigi liidu, lubades vajaduse korral kaitsta ka relvaga Viinis kehtestatud uut korraldust. Pärast Napoleoni lõplikku purustamist ennistati Prantsusmaal Bourbonide võim.