Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: helitu hääliku järel - ki - haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski; helilise järel -gi - kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi. Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse järgi, kui muutevormides lisandub tunnuse või liitena helitu häälik, hääldub tüve g, b, d tugevalt (k-, p-, t-na), aga kirjapildis säilib tüve algkuju (vt tabel). g, b, d helitu hääliku kõrval Liite ees Muutevormides Võõrsõnades sead/ma - seadsin, sead/ke, üleaed/ne - üleaed/sed, kodakond/ne - kodakond/sete, mood/ne -
j Imnrv Helitud kaashäälikud onbpdtg kfh sszt) Helilisele häälikule liitub -gi: vihmgi, kanagi, kohvgi, koorgi, mahlgi, kanngi. Helitule häälikule liitub -ki: kottki, palkki, leibki, kukkki Liitsõnade kirjutamisel sõnade kirjapilt ei muutu: raud+tee, kuld+sõrmus, umb+kaudu, raud+tara. Ka sõna lõppu lisanduva liite korral jääb sõna kirjapilt muutumatuks; leib+kond, ring+kond, jalg+si, varg+si. Helitute häälikute kõrval võib olla b, d, g sama sõna muutevormides: moodne: moodsa; raudne: raudse; kärbes: kärbse: kündma: kündsin, andma: andke. Võõrsõnades: asbest, anekdoot, röntgen, gangster.
kaashäälikuga, millega algab liide(-kond, -ne) IV ERAND ülipikk s kirjutatakse kahe tähega jõhvikamorssi , varss li, m, n, R järel sõna lõpus või kui s-le järgneb täishäälik II PÕHIREEGEL Sõna sees kirjutatakse Vispel, kokkki helitute häälikute kõrval k, p, t I ERAND liitsõnades presspärm keskkool II ERAND liidete ees laudkond leibki III ERAND sama sõna muutevormides liigne-liigset moodne-moodsa IV ERAND võõrsõnades Vodka, pontsik,abstraktne, asbest VÕÕRSÕNAD R! Eesti keeles loetakse võõrsõnadeks selliseid sõnu, millel on vähemalt üks järgmistest võõrjoontest: g, b, d sõna algul NT! giid, bensiin, diivan; tähed f, s, z, z NT! fookus, fänn, sokolaad, zooloog, looz; pearõhk kaugemal kui esisilbil NT
Potas- tuha sool karbinaat Balsameerima Bankett Barrikaad bistroo blankett bluffima boikott brikett brünett doos toos duss tuss daatum defilee defekt deklaratsioon dektektiiv diftong distsipliin duett galerii garantii generatsioon grandioosne grillima helitud häälikud on :(b,p,d,t,g,k,s,h,f,z ) 1) Liitsõnades:varbsein, umbkaudu,raudtee, kuldsõrmus,algkool 2) Liidete ees:leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi 3) Sama sõna muutevormides: õudsed,õudselt 4) Võõrsõnades: asbest, abt, absoluutne,sünekdohh, vodka, röntgen, gangster. Kui rõhk on sõna lõpus siis kirjutatakse kaks tähte Kui rõhk on sõna alguses siis kirjutatakse lõppu üks täht Kotlett, pankrot Pakett, kompott, H-ortograafia Hajameelne, hubane, herilane, I ja j Silbi algusesse kirjutatakse j ja silbi lõppu i Va-ja, vai-a
haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski, šahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki; aga kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi. TÄHEORTOGRAAFIA Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b,d,g: liitsõnades: tõmbsoon, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld, üldine), kodakondsus; sama sõna muutevormides: seadma seadsin, kärbes kärbsed, üleaedne üleaedsed, moodne moodsa, õudne õudsed, roogne – roogse; võõrsõnades: asbest, abt, absoluutne, anekdoot, sünekdohh, vodka, röntgen, gangster. TÄHEORTOGRAAF IA h õigekiri h sõna algul (Eesti kirjakeele õp lk 16) Eesti kõnekeeles on tavaline, et sõnaalgulist hd ei hääldata (hiir kõlab sageli iir, hobune hääldub obune jne).
apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: 1. liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; 2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige); liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki; 3. sama sõna muutevormides: sead/ma – sead/sin, sead/ke, kärb/es – kärb/sed, üleaed/ne – üleaed/sed, mood/ne – mood/sa, mood/salt, õud/ne – õud/sed, õud/selt Üks p, t, k kirjutatakse: 1. pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; 2. kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pearõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. 3
mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige); liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki; sama sõna muutevormides: sead/ma sead/sin, sead/ke, künd/ma künd/sid, künd/ku, kärb/es kärb/sed, üleaed/ne üleaed/sed, kodakond/ne kodakond/sete, mood/ne mood/sa, mood/salt, õud/ne õud/sed, õud/selt, alg/ne alg/se, jõud/us jõud/sa, jõud/sale; NB! 1) 3) kirjutatakse sama morfeem siis alati ühtmoodi. Iseasi on astmevaheldusest tingitud muutused rg : rk ärgas : ärksa, ergas : erksa, tõrges : tõrksa, lb : lp hõlbus : hõlpsa.
· Kui need tingimused pole täidetud, ei loe hääldus ja tuleb kirjutada põhireegli järgi, st iga täht ühekordselt. SULGHÄÄLIK SÕNA SEES · ERANDID! Helitu hääliku kõrvale kirjutatakse g, b, d, kuigi hääldatakse k, p, t: 1. liitsõnas: tõmbsoon, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool jt; 2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond jt; 3. tüve algkuju säilitamiseks muutevormides (künd/ma -- künd/sid, künd/ku, kärb/es -- kärb/sed jt) 4. võõrsõnades: abstraktne, absurdne jt. J AINULT HÄÄLDUSES · i ja ü järel ei kirjutata j ega i-d, kuigi hääldatakse: · siia, laiad, riiul, ioon, minia, preemia, keemia; · (tahan) käia, käiakse, äiale, aias; · süüa, süüakse, müüa, müüakse, lüüa, lüüakse; · hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu, püüu jt. TRADITSIOONIST LÄHTUVAL TÄHEVALIKUL
morfoloogia kirjeldamisel pole liitvormide arvestamine enamasti vajalik, sest liitvormid moodustatakse lihtvormide alusel kõikidest sõnadest ühtemoodi. Seetõttu esitatakse pöörd- sõnade morfoloogia kirjelduses tavaliselt niisugune paradigma, mis sisaldab ainult lihtvorme põhiparadigma. Pöördsõna paradigma keerukuse tõttu pole selle esitamine ühe tabelina võimalik. Enamasti jaotatakse pöördsõna paradigma allparadigmadeks kõneviiside kaupa, sest kõneviisiti on erinevused muutevormides kõige ülevaatlikumad. Mida tähendab sõna empiiriline? Empiiriline on teadmine, mis tuleneb kogemusest. Empiiriline on näiteks teadmine, et käesoleval aastal oli konkurss selle-ja-selle ülikooli sellele-ja-sellele erialale 2,5 kandidaati kohale. Mida tähendab teooria? Teooria - loogiliselt seotud väidete kogum, mis selgitab terviklikku sündmuste klassi. Milline teooria tunnus on kõige olulisem Karl Popperi väitel? Karl Popper väitis, et teooria saabki olla ainult hüpotees
moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid, st tegelikult muudetud sõna seost lause teiste sõnadega (üldiselt mingi konkreetse sõnaga). Muutevorme saab moodustada kõikide eespool käsitletud morfoloogiliste protsesside abil. Sõna muutmisel selle sõnaliik üldiselt säilib. Kuid sõnade tuletamisel võib sõnaliik siiski ka muutuda (nt substantiiv kõne ja adjektiiv kõne+kas). Muutumisele omane on veel see , et tüvilekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib. Nt lekseemi loeng vormide hulgas on kõikjal ikka tegemist tüve muutumatu põhitähendusega 'loeng'.
pöördest, nt uju/ma, näita/ma, aga laulma : laula/n, seis/ma: seisa/n. 4) Tüvemuutused, ennekõike AV. Ka verbid saavad olla kas astmevahelduseta, vältevahelduslikud või laadivahelduslikud. AV väljaselgitamiseks on kaks võimalust: a) kas võrrelda da-infinitiivi ja oleviku 1. pöörde vormi nt lugeda : loen; katta : katan või b) nud-kesksõna ja oleviku 1. pöörde eitavat vormi (lugenud : ei loe; katnud : ei kata). 5) Tüve lõpuvaheldused: a) tüve lõpuhäälikud vahetavad eri muutevormides kohad, nt vestlema-tüüpi sõnades vest/le/ma : vest/el/da; b) osas muutevormides tüvevokaal ei esine, nt kõnelema-tüübi rööpvormides kõneleda e kõnelda, kõneletakse e kõneldakse; c) tüve lõpuvokaal muutub mõnes vormis, nt saatma-tüübis – saatma : saata : saadetakse; jätma : jätta : jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 23. Astmevahelduse liigid
Helitud häälikud: k, p, t. g, b, d, s, h, f, s + ki Helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, l, m, n, r, z, z, v + gi Sõna keskel kirjutatakes helitu hääliku kõrvale k, p, t: ohtlik, uhkelt Helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d: 1. liitsõna liitumiskohas: raudtee, tiibklaver, algkõrgus, algkool, naisduett 2. liidete liitumiskohas: ringkond, leibkond, lindki, saagki, jalgsi, vargsi 3. sõnade muutevormides: · lihtminevikus ja käskivas kõneviisis, kui ma-tegevusnimes on g, b, d: jõudsin, teadsin, seadsin; jõudke, teadke, seadke · omastavas käändes, kui nimetavas on g, b, d: kärbse, kaudse, kuldse, raudse, õudse Häälikuühendid ja nende õigekiri Vokaalühendi moodustavad kaks või kolm täishäälikut: aus, poeet. Konsonantühendi moodustavad kaks või enam kaashäälikut: astuma, eestlane, korstnad, vintsklema. Häälikuühendite õigekiri
Muutekategooria morfosüntaktiliste tunnuste omavaheline sugulus nähtub sellest, et neid väljendavad morfid esinevad sõnas üldjuhul samas morfotaktilises positsioonis ehk asendis. Sõna muutmisel selle sõnaliik üldiselt säilib. Sama lekseemi eri muutevormid on tavaliselt omavahel komplementaarse distributsiooni seoses, st üldjuhul ei saa neid samas lauses teisega asendada (loengut, loengusse). Muutmisele on iseloomulik see, et tüvelekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib. Keeletüpoloogiliselt on kõige tavalisemad muutekategooriad substantiivide, adjektiivide, pronoomenite ja verbide ARV ehk NUUMERUS, substantiivide, adjektiivide ja pronoomenite KÄÄNE ehk KAASUS, adjektiivide SUGU ja VÕRDLUS ehk KOMPARATSIOON ning verbide ISIK ehk PERSOON, AEG ehk TEMPUS, KÕNEVIIS ehk MOODUS, ASPEKT ja TEGUMOOD ehk GEENUS. Vähemesinevad kategooriad on veel substantiivide TOPIK ja sõnaliigist sõltumatu kategooria VIISAKUS
pöördest, nt uju/ma, näita/ma, aga laulma : laula/n, seis/ma : seisa/n. 4) Tüvemuutused, ennekõike AV. Ka verbid saavad olla kas astmevahelduseta, vältevahelduslikud või laadivahelduslikud. AV väljaselgitamiseks on kaks võimalust: a) kas võrrelda da-infinitiivi ja oleviku 1. pöörde vormi nt lugeda : loen; katta : katan või b) nud-kesksõna ja oleviku 1. pöörde eitavat vormi (lugenud : ei loe; katnud : ei kata). 5) Tüve lõpuvaheldused: a) tüve lõpuhäälikud vahetavad eri muutevormides kohad, nt vestlema-tüüpi sõnades vest/le/ma : vest/el/da; b) osas muutevormides tüvevokaal ei esine, nt kõnelema-tüübi rööpvormides kõneleda e kõnelda, kõneletakse e kõneldakse; c) tüve lõpuvokaal muutub osas vormides, nt saatma-tüübis saatma : saata : saadetakse; jätma : jätta : jäetakse; d) muutused, mis puudutavad ühesilbilisi verbitüvesid: lühenemine ja vokaalimuutus, nt sööma : sõin : süüakse, looma : lõin : luuakse. 30. Astmevahelduse kujunemine ja liigid
Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse järgi, kui muutevormides lisandub tunnuse või liitena helitu häälik, hääldub tüve g, b, d tugevalt (k-, p-, t-na), aga kirjapildis säilib tüve algkuju (vt tabel). Erand. g,b,d kirjutatakse helitu hääliku kõrvale sõna algkuju säilitamiseks (kärb/es - kärb/sed) ja võõrsõnades. h õigekiri h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, häälduses see ei kajastu. On sõnapaare, kus h eristab tähendust: haar - aar, haare - aare, hagu - agu, hai - ai, hais - ais, ood - hood.
ühevärvilist, nii kollast kui ka musta kassi. Kiiresti areneb nn baassõnavara – laps omandab eelkõige sageli kasutatavaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega (nägemise, kuulmise, kompimise, maitsmise teel) tajutavad tunnused, objektid, tegevused (nt koer, kass, lind, pall, auto; sööb, magab; soe, külm). Areneb sõnade kasutamine muutevormides. 3-aastased 3-aastase lapse sõnavara kasv on pidev, kuid mitte enam nii kiire kui eelmisel poolaastal, sest põhirõhk on nüüd grammatika omandamisel. Areneb edasi baassõnavara: laps kasutab nimisõnu, mis väljendavad tajutavaid objekte, nähtusi; tegusõnu, mis väljendavad tegevusi, millega on ise kokku puutunud; värvust, suurust jt hästi tajutavaid tunnuseid tähistavaid omadussõnu. Kujuneb
Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse järgi, kui muutevormides lisandub tunnuse või liitena helitu häälik, hääldub tüve g, b, d tugevalt (k-, p-, t-na), aga kirjapildis säilib tüve algkuju (vt tabel). Erand. g,b,d kirjutatakse helitu hääliku kõrvale sõna algkuju säilitamiseks (kärb/es - kärb/sed) ja võõrsõnades. h õigekiri h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, häälduses see ei kajastu. On sõnapaare, kus h eristab tähendust: haar - aar, haare - aare, hagu - agu, hai - ai, hais - ais, ood - hood.
moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõõige grammatilisi seoseid. Keele muutekategooriad koosnevad opositsioonis olevatest morfosüntaktilistest tunnustest. Mofrosüntaktilsi tunnuseid realiseerivad segmentaalsed või suprasegmentaalsed morfeemid. Morfosünaktiline tunnus võib realiseeruda ka varjatult e nullmorfina. Sõna muutmisel selle sõnaliik üldjuhul säilib. Sõnade tuletamisel aga võib muutuda. Muutmisele on iseloomulik, et tüvilekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib. Tüüpilised muutemorfeemid väljendavad süntaktilisi seoseid e sõnadevahelisi seoseid lauses. Keele tähtsamad morfosüntaktlised kategooriad koos oma morfosüntaktiliste tunnustega moodustavad kelle muutesüsteemi. Muuttüübid e eesti keeles käändkonnad ja pöördkonnad. Substantiivide muuttüübid - deklinatsioonid. Verbide muuttübid - konjugatsioonid. 25. Muuteparadigmad.
mide alusel kõikidest sõnadest ühtemoodi. Seetõttu esitatakse pöördsõnade morfoloogia kirjelduses tavaliselt niisugune paradigma, mis sisaldab ainult lihtvorme – põhiparadigma. Pöördsõna paradigma keerukuse tõttu pole selle esitamine ühe tabelina võimalik. Enamasti jaotatakse pöördsõna paradigma allparadigmadeks kõneviiside kaupa, sest kõneviisiti on erinevused muutevormides kõige ülevaatlikumad. 25. Käändsõna arvu e nuumeruse kategooria (ainsus ja mitmus). Eesti keele ainsus- ja mitmussõnad. de- mitmus, vokaalmitmus. Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka. Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular jamitmus ehk pluural –, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus), nt Mees vehkis käega. Mees vehkis kätega.
Grammatilise struktuuri omandamise eripärad: 1. 1.-2. eluaasta- o amorfsetest tüvedest koosnevate lausete ajajärk o Ütleb ühe-ja kahesõnalauseid, nn. autonoomne kõne o Lapse kõne ei sarnane täiskasvanu omaga- kasutab sõnu, mida täiskasvanu ei kasuta. 2. 2.-3. eluaasta- o hakkab omandama seotud kõnet ja õpib väljendama paljude esemete suhteid o Hakkab kasutama sõnu muutevormides, lõpuks tulevad abisõnad. o 2.eluaasta lõpuks omandab morfoloogia elemendid- ainsus-mitmus. Sõnavara oleneb elutingimustest. Umbes nii: o 1-aastane- 5-10 sõna o 2-aastane- 500 sõna o 3-aastane- 1200-1500 sõna (varem 1000). Ei väsi pärimast. o 1,5-aastaselt esimene 2-sõnaline lause. o 3-aastasel lauses 2-3 sõna. Arusaadavus- o 1,5-aastaselt 25% võõrale arusaadav
vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: 1. liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; 2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige); liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki; 3. sama sõna muutevormides: sead/ma sead/sin, sead/ke, künd/ma künd/sid, künd/ku, kärb/es kärb/sed, üleaed/ne üleaed/sed, kodakond/ne kodakond/sete, 4 mood/ne mood/sa, mood/salt, õud/ne õud/sed, õud/selt, alg/ne alg/se, jõud/us jõud/sa, jõud/sale; NB! 1) 3) kirjutatakse sama morfeem siis alati ühtmoodi. Iseasi on astmevaheldusest
annaabi.ee 
