Muretseda tuleb nende asjade pärast, mida saab muuta (0)

Muretseda tuleb nende asjade pärast, mida saab muuta
Viimasel ajal näen enda ümber üha enam närvilisi ja murelikke õpilasi ning linnakodanikke. Ringi vaadates ning jutte kuulates seisneb peamine probleem teadmatuses tuleviku suhtes, kehvas eluolus või pingelises koolipäevas. Üpris tihti kostub fraas: „Elu on nii raske!“ minul tekib siinkohal küsimus: „Millega võrreldes?“ Inimesed ei tohiks vaevata pead asjadega, millel puudub kindel ja tõestatud tagajärg. Maailmas ei eksisteeri kindlust, kõik on suhteline. Elu on meie endi kätes. Valikutega loome oma saatuse ise!
Paratamatult kaasnevad otsustega mured, mis võivad meid motiveerida või hoopiski morjendada. Mina arvan, et sellegipoolest ei tohiks inimesed tunda hirmu asjade pärast, mille muutmine on nende enda kätes. Tihtipeale kulutatakse oma närve näiteks naabrite kõva kisa , porise esiku või hilinemise pärast. Kardetakse, et äkki keegi näppab postkastist tähtsa kirja. Pole hullu , kui poes ei müüda küpsetusõli, mida kiiresti toidu valmistamiseks vajad. Järgmises kaupluses leidub kindlasti pudelike! Niiviisi mõeldes põimibki inimene end muremõtete ahelatesse ning hirmu teevad pisiasjad, mis teistele pähegi ei tule. Niisugused käitumisviisid põhjustavad halle juuksekarvu ning kortse. Kui on võimalik luua muutusi, milleks siis üldse muretseda?
Mured ja probleemid põhjustavad stressi ning võivad viia elujõulise inimese sügavasse depressiooni. Minu arvates eineb inimeste seas arusaamine: mida rohkem muretsen, seda parem olen. Tundub silmakirjalik ! Pole võimalik, et igaüks meist saab sekkuda teise inimese ellu ja ulatada päästerõnga viimsele kui ühele probleemile. Isegi kõige aktiivsem kaaskodanik ei suuda niisugust murekoormat kanda. Varem või hiljem vajub ta koorma all kokku või murdub.
Niisiis , mida rohkem muretseme, seda rohkem oma probleemidele alla jääme. Omakorda kaasneb stress , mis keelab elu loomuliku kulgemise. Tihtipeale vaevame pead iseenda ja oma tuleviku pärast. Loomulikult panevad meid mõtlema perekonnas, kodus, sõprusringkonnas ja laste elus toimuvad sündmused. Enda tulevikule mõeldes leian, et pabistamiseks ei ole põhjust. Just nagu kõneles kümnenda klassi õpilane Geithy Ott elu paratamatusest ja oma teekonna loomisest. Elu tuleb elada siin ja praegu, et vanaduses mitte mõelda, kui palju sai kunagi tühiste asjade pärast muretsetud. Kõik sõltub minu valikutest, otsustest ja enesekindlusest. Tähtis on endale teadvustada, kuhu suundud ning millised eesmärgid sead. Tuleb tugineda valikutele. Minu huviorbiidis on praegusel ajal kool ning kõik sellega seonduv . Tahan edukalt lõpetada ja loomulikult õpinguid jätkata. Edasine teekond sõltub eksamitulemustest. Siinkohal avaldub probleem: kas saan oodatud punktisumma , mida konkureerimiseks vajan? Kõik ei olene ainult minust , vaid ka eksamiküsimustest, mille jaoks olen järjepidevalt töötanud. Mul pole õigust kaevelda selle üle, et äkki kukun läbi. Minu töö on praegu õppida, õppida ja veelkord õppida, et lõpueksamite tulemused kujuneksid ootuspäraseks. Niisiis pole mõtet muretseda, vaid teha muutusi!
Vastandliku näite muretsemisest saan tuua Salingeri teosest „Kuristik rukkis .“ Peategelane, poiss nimega Holden ei kartnud saatust. Iseseisev nooruk õppis kokku neljas erinevas koolis kuni väljaheitmiseni. Ta kukkus läbi kõigis eksamites, välja arvatud inglise keeles. Kõigele vaatamata ei lasknud poiss pead norgu, vaid läks seiklema suurlinna- New Yorki . Holden ei muretsenud kordagi oma ebaõnnestumiste pärast, kuna ta teadis, et saab ka teisti. Kusagil leidub õnne igaühele. Inimesed ise loovad muretu elu, kinnitades enda jaoks kindlad suunad, eesmärgid ja prioriteedid . Teoses kirjeldatakse minu arvates suhteliselt argipäevaseid noorte probleeme: õpiraskused, tujutsemine, pidutsemine ja omavahelised suheted. Niisugused mured peaksid tegelikkuses olema teisejärgulised ning puberteedieas laste jaoks vaid mõtlemisaine. Nagu eelpool mainitud, peaksid minuvanused noored inimesed mõtlema oma tulevikule isiklikust vaatenurgast ja jätma muretsemise tagaplaanile.
Samasugune keeruline olukord valitseb tänapäeva perekonnas ning sõprusringkondades. Osa inimesi on minu arvates arrogandid, kes armastavad omada vaid ühte sõpra või sõbrannat. Ülejäänud osa kulutavad elukaaslasele, lapsele, karjäärile. Ühest küljest on hea, kui saab kindel olla ainukesele hingekaaslasele. Teisest küljest lisavad sõbrad elule vürtsi. Paratamatult põhjustavad ka nemad meile probleeme, mille üle juurdleme ning oma abi pakkuda tahame. Tihtipeale põhjustavad murekoldeid ka suurpered, toimetulekud, elatusrahaga väljatulemine jne. Kirjandit kirjutades väidan, et meil pole tarvis muretseda ei enda ega teiste pärast. Aga samas vaevan oma pead iga päev perekonna ja sõprade pärast. Tihti mõtlen ja loodan ning ootan, et vend tuleks Afganistanist juba kiiremini tagasi. Ma mõistan, et need on tema valikud ning eesmärgid, et elus edasi pürgida. Ent samas arutlen endamisi, et miks ta peab seal olema, kui see pole tema sõda. Niisuguses olukorras pean tõdema, et tõepoolest muretsen asja pärast, mida mingil määral oleks võimalik muuta. Samasugune intsident leiab aset vanemate tervisega . Täiesti mõeldamatu on see, et ma ei muretseks. Perekond on see, mis paneb meid tegelikult muretsema. Tahame me seda või ei! Ei oma tähtsust asjaolu, kas muret saab muuta või mitte. Kindel on see, et tervis on inimese kõige kallim vara ning selle eest lihtsalt tuleb hoolt kanda ja muretseda.
Niisiis tehakse muretsemisega endale probleem sellest, mis seda tegelikult ei ole. Kaasinimesed põhjustavad probleeme – seega teise inimese probleem osutub enda probleemiks. Kui teise inimese probleem on omakorda kellegi kolmanda probleem, siis kujuneb kellegi õlule mitmekordne murekoorem. Küllap tõrgub siinkohal mõistus mõtlemast. Tekkiski veel üks probleem.
Pole siis ime, et inimeste mõistus sõlme läheb! Oskame lihtsa kiiresti keeruliseks mõelda, aga vastupidine variant pole võimalik, kuna siis on kergem hakata pabistama . Muretsemine aega ei palu, ta röövib minuteid luba küsimata. Mida suurem mure, seda rohkem aega ta hõivab. Seega tulekski vaevata oma pead vaid asjade pärast, mis on veel meie enda võimuses ning mida saame vabatahtlikult või sunniviisiliselt muuta!