"Murdunud unistuste allee" (0)

Murdunud unistuste allee
A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ II ja III osa kirjand
„Mul on unistus “ – see on legendaarse inimõiguste eest võitleja Martin Luther Kingi lausekatkend, mis on kuulsaks saanud üle maailma. Kindlasti on igaühel oma unistused, kas suuremad või väiksemad, mis ootavad täitumist. Alati ei õnnestu oma eesmärgini jõuda, see aga võib tekitada vastuolusid nii ühiskonna kui ka iseendaga . Et saada, mida tahetakse, ollakse valmis kasutama igasuguseid vahendeid. Mõnikord on aga valede meetodite kasutamise asemel targem oma unistusest loobuda.
Sageli seatakse endale suuremad eesmärgid kui tegelikult saavutada suudetakse. Tihti juhtub seda spordis . Nõmme Kalju ihkas endale jalgpallis meistritiitlit, aga pidi leppima vaid viienda kohaga. Ka Kristina Šmigun-Vähi soovis olümpialt kuldmedalit, kuid ikkagi oli üksainus inimene temast parem. Ebaõnnestumise põhjuseid on palju: liiga julge pealehakkamine, „vale jalaga voodist väljaastumine“ ning sellele järgnev paha päev ja kasvõi tunded. Viimased haarasid endasse Indreku, kes soovis kangesti ülikooli astuda, kuid ei suutnud üliõpilase-eksamit teha ei vene keeles ega ka mitte matemaatikas: „sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus – jah, armastus.“
„Kui teil kunagi elus on mõni suur unistus, siis teostage ta ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teistele“ – see mõttetera on pärit „Tõe ja õiguse“ II osast. Teiste peale lootmist võib pidada valeks meetodiks . On ju kirjandusest, filmidest ja ka päriselust võtta mitmeid näiteid, kus võimuahned tegelased kaaskondlasi ümber enda sõrme keerates ise auku astuvad. Tihti juhtub nii allmaailmas – näiteks Tallinna Keskturu endine juht Vadim Polištšuk laskis eelmise sajandi lõpu suurskandaali luigelauluks tappa ärimees Mait Metsamaa , kuid sai selle eest hiljem karistada . „Tões ja õiguses“ võib taoliseks manipuleerijaks pidada Indreku koolivenda Tigapuud, kes meelitas Vargamäe poisilt pidevalt raha välja, lootes ilmselt paremat elu elada, enne kui liiga ahneks läks ja meelitamise käigus noormeest sõimama hakkas ning seetõttu Indrekult lauaklapiga vastu pead sai. „Kes tõde ei armasta, peab hukka minema, aga meie kahekesi ei lähe mitte hukka, meie mitte, sest meie armastame tõde, kuigi meid sõimatakse,“ ütles direktor Maurus jutuajamises Indrekuga Tigapuuga juhtunu järel.
Kuigi eestlased on vabadust taga igatsenud kogu epopöa toimumisaja jooksul (1870. aastatest 1920. aastateni), pingutatakse selle nimel kõige enam III osas, mis räägib 1905. aasta revolutsiooni ajast. Tammsaare ütleb seal: „Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas.“ Sellest hoolimata elab tegelastes edasi unistus vabast riigist, millesse usub pärast esialgseid juhuslikke rahvakoosolekute külastusi ka Indrek. Kirjaniku sõnul on ehmatav kiirus, millega pikka aega võõramaalaste ikke all olnud eestlased järsku ümber mõtlesid: „See ongi, mis ajab hirmu peale. Inimese tujukus. Kannatab sajandid, ja siis korraga enam ei kannata.“ Vabadust võibki pidada inimkonna suurimaks unistuseks. Tänini on aktuaalne Kosovo riigi teema. Tänu elanike püüdlustele tunnustavad teda üle 60 maa, sealhulgas ka Eesti, kuid täielikku autonoomiat pole nad seni saavutanud.
Mis iganes ka ei juhtu, oma unistusteni tuleb püüelda. Sest kui seda ei tehta , jääbki argipäevane elu üksnes halliks. Endast tuleb parim anda isegi siis, kui soovitava tulemuse poole rännatakse üksi. Nagu ütlevad ka John Lennoni kuulsa laulu sõnad: „Sa võid öelda, et ma olen unistaja , kuid ma pole mitte ainuke. Ma loodan, et ühel päeval ühined Sa minuga ning maailm elab kui üks hing.“