Muinasjutt, Keefiripoiss Keijo seiklused (1)

Keefiripoiss Keijo seiklused
Elas kord noor Keefiripoiss Keijo. Ta elas ühe suure pere külmkapis, alt neljandas riiulis. Peale tema elas seal väga palju elanikke: Porgandi Pille, Kapsa Kustas, välismaalased Apelsini Alfred ja Greibi Greta ning paljud-paljud teised. Keijo ei teadnud isegi, mitu riiulit seal kylmkapis oli. Ükski külmkapielanik, kellega ta rääkinud oli, polnud seal kõrgel tipus veel käinud. Küll aga räägiti sellest "Külmast Tipust" palju õuduslugusi.
Ühel ilusal sügishommikul, kui Keefiripoiss Keijo silmad avas, tundis ta jubedat tüdimust. Võibolla oli asi uutes naabrites. Ingveriplikakestes, kes sisaldasid palju vitamiine - mida rohkem vitamiine, seda ülbemalt naabrid käitusid. Aga isegi vanad sõbrad ei olnud samasugused kui ennem. Neid paistis kõik häirivat. Peale hommikusööki läks ta veel oma tüdruku Peti Piiaga tülli ja langetas siis tähtsa otsuse. Ta läheb kurjakuulutava külmkapi riiuli suunas õnne otsima , ning kui veab ei pea ta siia enam kunagi naasma. Vaikselt tundis ta, kuidas ta sisemus siin masendavas kohas hapuks läheb.
Juba paari minuti pärast alustas ta teekonda. Kõigepealt tuli ronida järgmisele korrusele, kus elasid igasugused lihatooted . Lihatooted olid õelad ja kurjad. neile meeldis vaadata, kuidas teised haiget saavad. Ainus, keda lihatooted kartsid, oli Maksa Manfred, nende liider. Kui Keefiripoiss lihatoodete riiulil oli veidike ringi vaadanud. otsustas ta edasi ronida.Õnneks ei märganud teda keegi ja tai sai edasi liikuda .
Järgmisel riiulil olid ka veel lihatooted, imestas Keijo. sealsed lihatooted olid veel karmimad ja sealt ta juba ilma võitluseta ei pääsenud. Kohalik riiukukk Kamara Kalle ootas just parasjagu isikut, kelle kallal tüli norida. Nähes Keefiripoiss Keijot, kasutas ta võimalust. Ta hiilis vaikselt Keijo taha ja hakkas teda väga inetute nimedega hüüdma. Küll kord hüüdis teda piimavuntsiks, siis aga hapupetipiimaseks. Keijo ei lasknud sellel ennast eriti häirida ja solvas vastu. Kamara Kalle, aga vihastas selle peale, et talle julgeti vastu hakata ja läkski kähmluseks. Löödi siit ja lükati sealt. Lõpuks võttis aga Keijo jõu kokku ja virutas Kamara Kallele rusikaga vastu silmi. Nii, et Kamara Kalle oimetuna maha langes. Keefiripoiss Keijo jätkas teekonda.
Oma teel "Külma Tipuni" nägi ta veel palju erisugust rahvast, aga nemad olid enamasti sõbralikud. Mida kõrgemale Keijo jalutas, seda vähemaks rahvast jäi.
Ta oli jalutanud juba mitu mitu tundi. Või kes teab, ehk juba mitmeid päevigi, Kliima muutus järjest külmemaks ja külmemaks. Piimatilgad ta nina all hakkasid jäätuma ja ta tundis kuidas tema keha kivistuma hakkab. Aga Keefiripoiss oli julge ja tal oli oma eesmärk. Jõuda tippu, Maksku, mis maksab. Ta rükis muudkui edasi ja edasi.
Keijo oli juba väga külmas tsoonis, vaid mõned sammud tipust puudu. Kuid ta keha paistis olevat jääs. Silmad ei seletanud enam. Mida suuremaks häda läks, seda rohkem hakkas ta mõtlema oma sõprade peale, kes temast maha jäid ja kui väga ta oma tüdrukut Peti Piiat ikkagi armastab . Ta tahtis koju, kuid ta oli selleks liiga väsinud ja tal oli liiga külm. Ümberringi ei märganud ta ühtegi hingelist, kellelt abi paluda . Keefiripoisi silmad oleks täitunud pisaratega, aga ta sisu oli külmunud, Ta suutis mõelda ainult oma sõpradele ja Piiale. Vaikselt heitis ta pikali ja sulges silmad.
Järsku nägi ta pimestavat valgust ja miski suur ja soe haaras ta külmast kehast. See suur asi oli peremehe käsi, kes märkas, et Keefiripoiss oli vale koha peale sattunud ja asetas Keijo õigele, alt neljandale riiulile, kus oli ta kodu.
Peti Piia oli peale Keijo lahkumist nutnud kibedaid pisaraid ja terve nende hubane korrus oli nukrust täis, kõik Keijo sõbrad olid kurvad. Aga nüüd oli see möödas. Keijo tagasituleku auks peeti suur pidu, kus Keefiripoiss jutustas lugusi külmast tipust, mis oleks võinud talle külma lõpu tuua. Keefiripoiss aga tõotas Peti Piiale, et ei jäta teda enam kunagi ja sellel samal peol nad abiellusid. Ja kui nad veel hapuks pole läinud ja ära pole joodud, elavad nad õnnelikult siiamaani.