Algselt kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti Motetid võisid olla nii ilmalikud kui ka vaimulikud Ladinakeelse tekstiga Alumises hääles põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli gregooriuse koraal Põhimeloodia kohal teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5 Ülemistel häältel olid kõigil erinevad tekstid ja ka häälte rütm oli erinev Keskaegsed motetid olid ühesuguseid rütmifiguure kordavad (isorütmilised) Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid Motetiks võisid ühineda kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja "kompositsiooni keerukuse tõttu" 15. saj tuli motett kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst
mängitav kantav orel). Keelpillid olid fiidel, rebakk, harf. Iseloomulikud pillid olid torupill, flöödid, salmai, löökpillid. Mitmehäälsus Burdoon – väheliikuv saatehääl Parafoonia – sama meloodia dubleerimine mingi intervalli võrra kõrgemalt/madalamalt Organum – esimene mitmehäälne zanr Esimesed nimepic’i tuntud heliloojad läänse muusikaloos on Leomius, Perontius. Motett – lisaks mitmehäälsusele esineb ka mitu teksti erinevas keeles Gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt: Ülemine – pr. keelne armastuslaul Keskmine – lad. keelne vaimulik laul Alumine e laenatud meloodia – aeglaseses tempos greg. laul Dissonants – ebakõla Konsonants – heakõla Klassikalises harmoonias peab dissonants lahenema konsonantsi.
MITMEHÄÄLSUSE KUJUNEMINE *organum (esimene mitmehäälne zanr; saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile (10 saj) *Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos pärinevad Notre Dame'i koolkonnast Prantsusmaal (12-13 saj) (Leoninus, Perotinus) *motett (13. Sajandil kujunenud omapärane zanr, kus lisaks mitmehäälsusele on korraga ka mitu teksti erinevas keeles) MOTETT Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääles järgmiselt: *Ülemine hääl: prantsuskeelne ilmalik armastuslaul *Keskmine hääl: ladinakeelne vaimulik laul *Alumine hääl: ,,laenatud" meloodia, tihti aeglases tempos gregooriuse laul 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, sest: *Neid peeti liiga keerulisteks *Nad ei kandnud enam liturgilist teksti
Üsna loometee alguses lõi oma unikaalse laadisüsteemi, millel põhineb kogu tema muusika. Nim piiratud transpositsiooniga laadid, aluseks on täis ja pooltoonide korrapärane vaheldumine, oluline on laadisisene sümmeetria. Tahtis heli kõrguse ja vältuse organiseerida üksteisest sõltumata. Sai ideid Machaut' isorütmilisest muusikast ja india raga-õpetusest. Rütmi omapära seisneb nn lisatud vältustega rütmides. Segab regulaarsust ja irregulaarsust (nagu ars nova motetis). Polüfoonilises faktuuris sageli polürütmia (polütempolisus, polümodaalsus). Ida muusika olulisim mõju on teistsugune aja tunnetus: aja kulg; meditatiivsus, mis võib välja viia ekstaasi. Nt aeglaste osade rütm ja tempo on rõhutatult üliaeglased. Lihtsa ostinaatse rütmi ja keeruka irregulaarse rütmiseeria vastandamine loob pildi igaviku ja ajaliku kohtumisest. Orkestratsioonis on värvide sulatamise meister. Kuulis harmooniaid värvidena. 1930. ja 1940
aeglasemaks. Motett · 13.sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme, olulisim neist oli motett. · Alumine hääl on tenor ja selle kohale lisati uusi hääli, millega käisid nüüd kaasas ka uue tekstid. · Motett tekkis kirikulauluna ja algselt kõlasid kohakuti ladinakeelsed vaimulikud tekstid. Hiljem hakati ülahäältes kasutama ka prantsuskeelset ilmalikku luulet. · Gooti motetis on 3 häält tenoris on teksti vähe ja seda võidi mängida ka pillil. Teises hääles (duplum) on tavaliselt ladinakeelne vaimulik tekst ja kolmandas (triplum) prantsuskeelne ilmalik tekst. · 13.sajandi lõpul keelati motetizanr kirkus, sest tekst muutus kuulajaile arusaamatuks ja ei kandnud enam liturgilist teksti. · 1260.aasta paiku lõi muusikateoreetik Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi. Iga noodimärk tähistab üht heli
* laulud, mis kõlavad kõikidel teenistustel näit "Kyrie" Mitmehäälne muusika - Mitmehäälne muusika tekkis Euroopas hiljemalt 9.saj lõpus gregooriuse koraalile hakati juurde lisama teist viisi - Hiljem hakkas uus viis muutma üha iseseisvamaks Gr.laul ja pikkades nootides alushääleks ja selle kohal oli rohkete kaunistustega uus viis. Selliseid kahe-kuni neljahäälseid organume kirj. 12.saj lõpus 13.saj alguses - 13.saj tekkis organumist uus vorm – MOTETT - Motetis on aluseks varem tuntud viis(algselt kirikulaul, hiljem ka ilmalik meloodia, ülemised hääled on uute sõnad. - POLÜFOONIA – mitmehäälsus, kus kõik hääled on iseseisvad ja võrdse tähtsusega. Noodikiri - NEUMAD – erilised märgid, mistähistavad viisi liikumise suunda ja rütmi, kuid mitte helide täpset kõrgust. - Seoses mitm.häälsusega tekkis vajadus täpsema noodikirja järele - 11.saj võttis munk Buido Arezzost kasutusele noodijooned ja asetas sinna neumad
Noodikirja kasutuselevõtt võimaldas esimest korda rääkida muusika autoritest, siiani olid heliloojad anonüümsed. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on · Leoninus · Perotinus 13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett. Algselt oli motett kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti. Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt: · Ülemine hääl · Keskmine hääl · Alumine hääl 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii muusikaliselt kui ka tekstidelt liiga keeruliseks. Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel: kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites
. mitmehäälsuse kujunemine: · organum esimene mitmehäälne zanr, saatehäälte kaasalaulmine: greogooriuse koraalile (10saj) · esimesed nimepidi tuntumad heliloojad lääne musikaloos pärinevad Notre Darne´i koolkonnast Prantsusmaal (12-13saj) -Leoninus -Perotinus · motett- 13saj kujunenud omapärane zanr, kus lisaks mitmehäälsusele on korraga ka mitu teksti erinevas keeles. MOTETT: Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt: · ülemine hääl; prantsuskeelne ilmalik armastuslaul; · keskmine hääl; ladinakeele vaimulik laul; · alumine hääl: "laenatud" meloodia, tihti aeglases tempos gregooriuse laul 13saj lõpul keelati motetid kirikus sest: · neid peeti liiga keerulisteks · nad ei kandnud enam liturgilist teksti Dissonants "ebakõla"; kooskõla, mis mõjub pingestatult Konsonants - "heakõla", kooskõla, mis kõlab rahulikuna
Koolikonna silmapaistvamad heliloojad: Leoninus (12.saj) kirjutas kahehäälseid organume, millel ülemine hääl oli erakordselt liikuv ja elavalt rütmiseeritud, mistõttu jäätis põhihääle varju.; Perotinus (12.saj lõpp) 3-4 häälsed organumid, gregooriuse koraalidest said pikad tugihelid. Motett Motette hakati kirjutama 13.sajandil. Selle aluseks on laenatud põhimeloodia alumises hääles ja uusi hääli lisati uute tekstidega. Tüüpilises gooti motetis on 3 häält. I hääl - tenor vähe teksti, võis mängida pill II hääl duplum ladinakeelse vaimuliku tekstiga III hääl trimplum meeleline armastuslaul Kuna motett muutus liiga keerukaks ja kuulajad ei saanud enam sisust aru, ei kandnud see enam liturgilise laulu põhiülesannet vaimuliku teksti laulmist. Seetõttu keelustati motett kirikulauluna 13.sajandil. Muusikateooria keskajal
Motett- mitmehäälne vokaalteos kirikumuusikas.Aluseks samuti laenatud põhimeloodia alumises hääles(nüüd nimetatakse tenoriks),mille kohale lisati uusi hääli,millega käisid kaasas ka uued tekstid.Tekkis kirikulauluna ja algselt kõlasid kohakuti üksteist sisuliselt täiendavad ladinakeelsed vaimulikud luultekstid.13 saj II poolel hakati ülahäältes kasutama prantsuskeelset,enamasti ilmalikku luulet.Tüüpilises gooti motetis 3 häält:alumises(tenor) teksti vähe, seda võidi mängida ka pillil;teises hääles(duplum)tavaliselt ladinakeelne vaimulik tekst ja kolmandas (triplum)prantsuskeelne ilmalik tekst. 13 saj lõpul keelati motetid kirikus,põhjuseks eelkõige kompositsiooni keerukus,mistõttu tekst muutus kuulajale arusaamatuks. Madrigal- kõrgstiilis itaalia laul,arenes vastukaaluks villanellale.Võikski nimetada luulezanriks,olid
“Ars Nova” andis ajastule nime ! 14.saj mitmehäälse ilmaliku seltskonnalaulu tõstmine kirikulaulude kõrvale. Chanson - lihvitud vormiga, prantsuse keelne, mitmehäälne ilmalik laul Guillaume de Machaut (Ars Nova helilooja) - I tervik missatsükkel “Notre - Dame’i Missa” UUED ŽANRID 15. JA 16. SAJ 15. saj tõusis esile kirikumuusika (missad, kiriklikud motetid ja hümnid) Kõige esinduslikumaks žanriks kujunes missa ordinaarium Kujunes leinamissa e reekviem Motetis kadus mitmehäälsus Motett žanr muutus taas ka vaimulikuks Väga populaarseks muutus ilmalik polüfooniline laul (selle lihtsaim vorm oli kaanon) Polüfoonia - mitmehäälsus, kus kõik hääled on võrdse tähtsusega (hiilgeaeg 16. saj) Noodi trüki leiutamine aitas kaasa väga laiale levikule linnakultuuris. Koolihariduse edendamine, kuhu juurde kuulus väga kõrgel tasemel muusikaõpetus. Heaks tooniks peeti oskust laulda noodist ja mängida mitut pilli.
Peagi motett täiustus ning selles võis olla: häälte rütm erinev erinevate sõnadega tekst erinevas häältes häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst). Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse - motett. Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks. Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini. Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu. Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.
Noodikirja kasutuselevõtt võimaldas esimest korda rääkida muusika autoritest, siiani olid heliloojad anonüümsed. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leoninus Perotinus 13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett. Algselt oli motett kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti. Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt: Ülemine hääl Keskmine hääl Alumine hääl 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii muusikaliselt kui ka tekstidelt liiga keeruliseks. Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel: kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid,
1) paralleelorganum, kus hääled liiguvad paralleelselt 2) vaba organum, kus hääled liiguvad vabalt (häältes erinev rütm, vastupidin.. 3) kaunistatud organum Organumid olid polüfoonilised. · Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikas pärinevad Notre- Dame´i koolkonnast Prantsusmaal (12+13 saj) Leonius ja Perontius Motett 13 sajandil kujunenud omapärane zanr, kus lisaks mitmehäälsusele on korraga ka mitu teksti erinevas keeles. Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled · Ülemine hääl prantsusekeelne ilmalik armastuslaul · Keskmine hääl ladinakeelne vaimulik laul · Alumine hääl ,,laenatud" meloodia, tihti aeglases tempos gregoriuse laul 13 saj keelati monetid kirikus sest · Neid peeti liiga keeruliseks · Nad ei kandnud enam liturgilist teksti 10. Keskaegne ilmalik laul VAATA TÖÖLEHTE!!!!! Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust,
Selle kohale lisati uusi hääli, millega käisid nüüd aga kaasas ka uued tekstid. Gooti ajastu motett on seega mitte üksnes mitmehäälne, vaid ka mitmetekstiline laul. Motett tekkis kirikulauluna ja algselt kõlasid kohakuti üksteist sisuliselt täiendavad ja kommenteerivad ladinakeelsed vaimulikud luuletekstid. 13. sajandi teisel poolel hakati aga ülahäältes kasutama ka prantsuskeelset, enamasti ilmalikku luulet. Kõige tüüpilisemas gooti motetis on kolm häält. Alumises, tenoris, on teksti väga vähe ja seda häält võidi mängida ka pillil. Teises hääles (Id k dupluin - teine) on tavaliselt ladinakeelne vaimulik tekst ja kolmandas ftriplinn -- kolmas) prantsuskeelne ilmalik tekst. Triplitin'i tekst on sageli meeleline armastuslaul. 10 * Nimetus 'motett' tuleb prantsuskeelsest sõnast mot - sõna.. Ka rüütlipoeesia
kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Peagi motett täiustus ning selles võis olla: · häälte rütm erinev · erinevate sõnadega tekst erinevas häältes · häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst). Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse - motett. Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks. Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini. Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu. Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.
Esimesed näites mitmehäälsest kirikulaulust on pärist 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolevmitmehäälsuse tüüp on organum- saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. 13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett. Algselt oli motett kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti. Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled: · Ülemine hääl- prantsuskeele ilmalik tekst · Keskmine hääl- ladinakeelne vaimulik tekst · Alumine hääl- vähe teksti, vahel mängiti pillil 13. sajandil keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii musikaalselt kui ka teksidelt liiga keeruliseks. Keskaja ilmalik muusika. Ilmalik muusika jäi pikemaks ajaks suuliseks traditsiooniks. Esimesed laulud panid kirja rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Suurim kogu leiti 13. sajandi algul
luuleteksti. Peagi motett täiustus ning selles võis olla: · häälte rütm erinev · erinevate sõnadega tekst erinevas häältes · häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst). Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse - motett. Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks. Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini. Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu. Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett. Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka
Leoninus ja Perotinus. Leoninus(tegutses 1180-1201)-lõi kahehäälseid organumeid, kirjaviis eristab kahte noodivältust-longa ja brevis. Peamised värsimõõdud 1. trohheus – v, 2. jamb v --, 3. daktül –v--, 4. arapest v-- -- 5. -- -- -- 6. v v v Leoninuse laulud on koondatud „Magnus liber organi“. Perotinus tegutses 12. saj lõpul. Kolme-ja neljahäälse organumi ilmumine. 13. sajandi prantuse muusikas ilmus prganumi kõrvale motett. Kõige tüüpilisemas gooti motetis on 3häält-alumises teksti vähe, esitati sageli pilliga, keskmine hääles oli ladinakeelne vaimulik tekst ja kolmandas prantsuskeelne ilmalik tekst. . 1260 muusikateoreetik Kõlni Franco lõi uue notatsioonisüsteemi-iga noot ja paus sai kindla vältuse. Keskajal muusikas eristati 3 suurt kategooriat: 1. Musica mundana-universumi muusika 2. musica humana-inimmuusika 3. musica instrumentalis-kõlav muusika, mida toovad kuuldavale inimhääl ja pillid.
annaabi.ee 
