Olivier Messiaen (0)

Olivier Messiaen (1908 Avignon – 1992 Pariis)
Prantsuse helilooja , organist, õpetaja. Oli pühendunud katoliiklane, ka looming läbini religioosne.
Pariisi konservat. astus väga vara, 11-a. Õppis komp., teooriat, klaverit , orelit, pisut löökpille. Tema muusikaajaloo õpetaja oli kreeka värsimõõdu ja luulerütmide spetsialist (sellest sai hiljem ka Messiaeni huviala ), tundis vanakreeka ja erinevaid rahvamuusika laade, samuti keskaegseid kirikulaade.
1931 asus tööle Pariisi Püha Kolmainu kiriku peaorganistina, seal töötas surmani. Huvi indoneesia (gamelan), india ja jaapani muusika vastu, mida kuulis plaatidelt ja reisidel. II MS ajal läks sõtta, langes 1940 vangi (viidi Sileesiasse), kus kirjutas olulise kammermuusikateose “ Kvartett aegade lõpuks”.
1941 sai Pariisi kons-i harmooniaõppejõuks. Töötas välja oma loomemeetodi, mis põhines värviharmoonial ja omaloodud sümmeetriliste laadide süsteemil), ja kirjutas traktaadi “Minu helikeele tehnika”. Tal olid väga andekad õpilased (heliloojad Boulez , Stockhausen, Xenakis , pianist Yvonnne Loriod – hilisem abikaasa, jpt). Oli väga pühendunud ja hinnatud õpetaja, keda käidi kuulamas ka teistelt maadelt.
Loomingus esiplaanil orelimuusika ja sümfoonilised suurteosed, kammermuusikat üldiselt vähe, peamiselt sooloklaverile.
Muusika allikad:

• Prantsuse orelimuusika traditsioonid + Debussy, Stravinski + jaapani, eriti aga india muusika.
  

• Katoliiklus . Tema muusika on tervenisti pühendatud kristluse (katoliikluse) põhitõdede ülistamisele. Kristuse kannatuste ja inimese patuelu asemel keskendub Kristuse sünnile, ülestõusmisele, jumalikule armastusele, taevasele elule, inglitele. Ei pidanud end müstikuks, vaid lihtsalt väga usklikuks inimeseks , kelle looming kuulutab tema usutunnistust.
  
• Linnulaul. Juba tudengina huvitus ornitoloogiast ja linnulaulu võimalikult täpsest noteerimisest. Linnud kui looduse jumalikumad olendid, prohvetid.
  

Iseloomulik:

• Üsna loometee alguses lõi oma unikaalse laadisüsteemi, millel põhineb kogu tema muusika. Nim piiratud transpositsiooniga laadid , aluseks on täis ja pooltoonide korrapärane vaheldumine, oluline on laadisisene sümmeetria.
  
• Tahtis heli kõrguse ja vältuse organiseerida üksteisest sõltumata. Sai ideid Machaut’ isorütmilisest muusikast ja india raga-õpetusest.
  
• Rütmi omapära seisneb nn lisatud vältustega rütmides. Segab regulaarsust ja irregulaarsust (nagu ars nova motetis). Polüfoonilises faktuuris sageli polürütmia (polütempolisus, polümodaalsus).
  
• Ida muusika olulisim mõju on teistsugune aja tunnetus: aja kulg; meditatiivsus, mis võib välja viia ekstaasi. Nt aeglaste osade rütm ja tempo on rõhutatult üliaeglased. Lihtsa ostinaatse rütmi ja keeruka irregulaarse rütmiseeria vastandamine loob pildi igaviku ja ajaliku kohtumisest.
  
• Orkestratsioonis on värvide sulatamise meister. Kuulis harmooniaid värvidena.
  

1930. ja 1940. aastatel palju religioosseid teoseid. “ Taevane osadus” (1928) orelile, sümf. meditatsioon “Unustatud ohvriannid” (1930), “Kvartett aegade lõpuks” (1941) klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile. “20 pilku Jeesuslapsele”(1944) klaverile, Turangalîla-sümfoonia (1946-48) klaverile, suurele SO-le, ondes martenot’le.
Klaveriteose “Vältuste ja tugevuste laad ” (“Mode de valeurs et d’intensitiés”1949) lõi Darmstadti suvekursustel, seeria sarnaselt on käsitletud rütmi ja dünaamikat – annab tõuke serialistide Boulezi ja Stockhauseni loomingule.
1950ndad on nn linnulauluperiood. “Musträstas” (1951) flöödile ja klaverile – meloodika kopeerib võimalikult täpselt musträsta laulu. “Lindude ärkamine” (1953) klaverile ja SO. “Lindude kataloog ” (1956–58) klaverile. “Eksootilised linnud” (1955–56).
1960.–1980. aastatel lõi peamiselt suurteoseid, sünteesis eelmiste kümnendite saaki.
Ooper “Püha Franciscus Assisist” (1975–83). “Püha sakramendi raamat” (1984) – viimane suurteos orelile.