Mis põhjustas demokraatia kriisi Eesti Vabariigis (4)

Mis põhjustas demokraatia kriisi Eesti Vabariigis?
Eesti sai iseseisvaks vabariigiks 1918.a. Esimest korda loeti iseseisvusmanifest ette 23.veebruaril "Endla" teatri rõdult pidulikult ja suure kuulajaskonna ees. 24.veebruaril avalikustati manifest Tallinnas ja seda kuupäeva loetaksegi Eesti Vabariigi sünnipäevaks. 1920.a oli eestist saanud demokraatlik, parlamentaarne ja riigipeata riik, mille rahvale on tagatud otsene osalemisvõimalus seadusandluses, mis tähendab et võim riigis kuulub rahvale.
15.juunil 1920.a. võttis kokkutulnud Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, mis sätestas laialdased kodanikuõigused. Põhiseaduse kohaselt oli Eesti Vabariigi kõrgeimaks võimukandjaks rahvas, kes viis oma võimu ellu valimiste, referendumite ehk rahvahääletuste ja rahvaalgatuse kaudu. Seadusandlik võim kuulus 100-liikmelisele Riigikogule, täidesaatev võim aga valitsusele, keda juhtis riigivanem . Lisaks peaministri kohustustele täitis riigivanem ka mõningaid riigipeale kuuluvaid esindusülesandeid. Eraldi riigipea ametikohta selle põhiseaduse loojad vajalikuks ei pidanud, see on ka nimetatud põhiseaduse peamiseks veaks, kuna puudus president , kes oleks lahendanud parlamendi ja valitsuse vahelisi lahkhelisid. Sellest tulenesid ka rohked valitsuskriisid, mis tõid kaasa põhiseaduse ulatusliku reformimise 1933.aastal.
1920ndail tegutses Eestis hulgaliselt parteisid, kellest edukamad olid valimistel tavaliselt Põllumeestekogud ja Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei. Eesti poliitilisel maastikul olid esindatud ka vähemusrahvuste erakonnad. Erakondade rohkus tõi kaasa parlamendi killustatuse ja sellega seoses probleemi üksmeelsete ja pikaaealiste valitsuste moodustamisel. Ükski partei ei saavutanud valimistel ainuparteilise valitsuse moodustamiseks piisavat ülekaalu ning tuli moodustada koalitsioonivalitsus , kuhu kuulus tavaliselt esindajaid 4-5 erakonnast. Et üksmeelt oli valitsuses raske saavutada, viisid vastuolud sageli valitsuskriiside ja valitsuste lagunemiseni. 1921-31 oli Eestis 11 valitsust keskmise elueaga 11 kuud.
Valitsuskriisidele lisandusid 1920. aastail veel probleemid nendega, kellele iseseisev Eesti Vabariik meeltmööda ei olnud. Peamisteks vastalisteks kujunesid kohalikud kommunistid , keda toetas Nõukogude Liit. 1924. aasta 1. detsembril korraldas umbes 300 kohalikku enamlast Tallinnas relvastatud riigipöördekatse, rünnates valitsusasutusi, sidekeskusi ja sõjaväeosi. Enamlased lootsid majanduslanguse käes vaevleva töörahva toetusele, kuid see jäi saamata ja mäss sururi maha. Pärast seda kadus Eestis igasugune poolehoid enamlaste ideede ja poliitika vastu.
1930.a. jõudis Eestisse USA-st alguse saanud ülemaailmne majanduskriis, mis kõige raskemini avaldus Eestis 1933.a. suvel, olles iseseisvusperioodi rängim majanduslangus , mille tõttu Eesti demokraatia nõrgenes veelgi. Esmajoones tabas kriis Eesti peamist majandusharu põllumajandust, talude majandusraskused tõid kaasa tõsised probleemid ka teistes majandusharudes. Suur osa rahvast muutus ostujõuetuks, paljud ettevõtted läksid pankrotti , kiirelt tõusis töötute arv (1932.a. oli neid 32 000). Kriisi ületamiseks rakendati ranget kokkuhoiupoliitikat, toetati ulatuslikult põllumehi, töötute abistamiseks korraldati hädaabitöid. Kriis hakkas taanduma alles pärast seda, kui Jaan Tõnissoni valitsus tegi 1933.a. otsuse eesti kroon devalveerida.
12.märts 1934. a. toimus Pätsi ja Laidoneri riigipööre. Sõjakooli kursandid ja Kaitseliit võtsid Toompea ning Tallinna kesklinna kontrolli alla ning sellega seoses kehtestati kaitseseisukord , erakondade tegevus peatati ning vapside organisatsioonid suleti. Valimised lükati edasi kaitseseisukorra lõpuni. Peagi läks Riigikogu suvepuhkusele ja Riigivanem K. Päts asus valitsema ilma parlamendita, kehtestades seadusi dekreetidega. Septembris pikendati kaitseseisukorda aasta võrra, mis tähendas valimiste edasilükkamist. Riigikogu tuli kokku sügisel, kuid kui Riigikogu istungjärk oli lõppenud olid Riigikogu liikmed sunnitud laiali minema, parlament oli surutud "vaikivasse olekusse". K.Pätsi riigipööre oli üheks demokraatia kriis põhjuseks Eesti Vabariigis.
Tehes kokkuvõtte eelnevalt arutletust, arvan, et üheks suurimaks demokraatia kriisi põhjustajaks Eesti vabariigis võib pidada ülemaailmset majanduskriisi, kuna sel perioodil oli Eesti väga halvas majanduslikus seisus ning siis ilmnesid kõige suuremad kriisi tagajärjed, seda eriti rahvale, kelle heaolu langes halvemuse poole. Samuti ei saa mainimata jätta seda, et Eesti on väike riik, kellel puudusid varasemad kogemused riigi valitsemises, kuna on olnud pidevalt teiste riikide mõju all.