Mis põhjustas demokraatia kriisi Eesti Vabariigis? (1)

Mis põhjustas demokraatia kriisi Eesti Vabariigis?
Kui eesti iseseisvus 24. veebruaril 1918. aastal, oli inimestel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. 1920. aasta vastuvõetud esimene põhiseadus nägi ette, et seadusandlikku võimu teostas ühekojaline parlament ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning valitsuse tegevust hakkas juhtima riigivanem . Riigivanem täitis lisaks peaministri kohustustele ka presidendi esindusülesandeid, kuna presidendi ametikohta siis veel ei olnud.
1930. aastal tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis. See sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist, mille tulemusena läksid paljud tehased, ärid ja talud pankrotti. Seega kasvas tööpuudus ning langes elatustase. Paljud inimesed hakkasid elu halvenemises süüdistama erakondi, parlamenti ja valitsust. Nad arvasid, et oleks vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua riigipea ametikoht . Nad arvasid, et suurt võimu omav riigipea päästaks rahva raskustest ning paneks uuesti maksma kindla korra. Riigipea ametikoha loomiseks oli aga vaja muuta põhiseadust. Oktoobris 1933 muudetigi põhiseadus ümber, mille koostasid vabadussõjalased. Uus põhiseadus nägi ette rahva poolt valitava riigipea ametikohta, kellel oli laialdased õigused.
Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner teostasid 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitsesisukord, mille tõttu suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid , vangistati mitusada juhtivat vabadussõjalast, lükati edasi valimised, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud enam koguneda. Lõpetati erakondade tegevus ja nende asemele loodi riiklik ainupartei milleks sai Isamaaliit . Ajakirjanduses hakati tegema järelvalvet ja paljud ajalehed suleti. Kontroll kehtestati veel kõige olulisemate asutuste üle, nagu ametiühingute, noorsoo organisatsioonide, omavalitsuste, ülikoolide ja kirikute. Selle tulemusena asendus demokraatia autoritaarse riigikorraga, mis tagantjärele on saanud nimeks vaikiv ajastu.
1920-ndatel aastatel tegutses Eestis hulgaliselt parteisid, kellest edukamad olid valimistel tavaliselt Põllumeestekogud ja Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei. Eestis olid esindatud ka sakslaste ja venelaste erakonnad . Erakondade rohkus tõi kaasa parlamendi killustatuse ja sellega seoses probleemi üksmeelsete ja pikaaealiste valitsuste moodustamisel. Näiteks 1921-1931 oli Eestis 11 valitsust, keskmise elueaga 11 kuud. Ükski partei ei saavutanud valimistel ainuparteilise valitsuse moodustamiseks piisavat ülekaalu, mille tõttu tuli moodustada koalitsioonivalitsus kuhu kuulus tavaliselt esindajaid neljast kuni viiest erakonnast.
Eestil ei olnud kogemusi võrreldes teiste riikidega, kuna ta oli enne iseseisvumist olnud kogu aeg võõra võimu all. Kui Eesti iseseisvus pidi ta looma oma põhiseaduse. Esimese põhiseadusega ei määratud veel presidendi ametid, mis võis olla üks demokraatliku kriisi põhjustajaid, kuna rahval oli vaja kedagi kes riiki juhiks. Hiljem kui põhiseadus parandati, loodi ka riigipea ametikoht, kuid siis sai demokraatlikust Eestist autoritaarne.