Minu karjäär lapsepõlvest tänapäevani (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12KÕ1
MINU KARJÄÄR LAPSEPÕLVEST TÄNAPÄEVANI
Essee
Õppejõud:
MÕDRIKU
2013
Päris väikese lapsena soovisin ma saada kindlasti kosmeetikuks, arstiks või politseinikuks. Kõik on üksteisest väga erinevad, kui kahjuks nüüd on mu arvamus nendest ametitest sootuks muutunud. Pigem näen kosmeetiku või küünetehniku ametit hobina. Arsti ameti pidin samuti maha matma , sest kahjuks polnud keemia minu eriala kuid seda on just kõige enam arstiks õppides vaja.
Keskooli ajal ei teadnud ma üldse kelleks edasi õppida või mida ma tegelikult teha sooviksin . Samas kui osad klassiõed juba lobisesid kuhu nad edasi lähevad ning millised nende unistused on. Tegelikult tundsin ennast nagu tesest maailmast, kellel puuduvad igasugused ambitsioonid. Kord pakkus mulle ema, kes töötas lasteaias kokana, et ma võiksin minna suvevaheajal lasteaia õpetaja abiks niiöelda puhkuseasendajaks. See oli minu jaoks uus ja tegelikult väga huvitav kogemus eelkõige kuna mulle meeldivad väikesed lapsed. Pealegi sain seal lastega koheselt sõbraks ja kui hommikul tööle minnes lapsed rõõmsalt hõiskasid „Tere kasvataja Mari”, see tegi südame väga soojaks . Nii ma siis vahepeal mõtlesin, et oleks tore olla lasteaia õpetaja. Minu isa on jällegi ametilt metsnik ja kuna ma alles kompasin olin oma eriala otsingutel, siis tema soovitas mulle peale kooli minna Luua metsandukooli, kuid mulle metsandus ei meeldinud. Õnneks ei hakanud isa mulle seda ka peale suruma nad lasid mul ikka ise otsustada, kui midagi teha vastu tahtmist siis ei tule sellest ka mitte midagi head välja. Keskkooli lõpuklassis kolisin kokku oma praeguse elukaaslasega ja peagi peale kooli lõpetamist sain oma esimese poja, kes praeguseks on juba 5 aastane, see aga lükkas mu edasised õpingud siiski tulevikku. Pojaga kodus olles tärgatas mulle siiski mõte taas kooli minna seda siiski kaugõppesse. Kui ta oli kuskil 1,5 aastane läksin ma esimest korda Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli ärikorraldust õppima. Kui pool aastat oli läbi, siis millegi pärast hakkasin selle eriala vajalikuses kahtlema, kuna mul ei ole sellist ärivaistu näiteks oma äri avamiseks. Nii siis kui aasta täis sai võtsin aastaks akadeemilise puhkuse eelkõige kuna siis sündis mu teine poeg kes siis praeguseks on 3 aastane. Mul oli taas aega mõelda selle eriala peale ja otsustasin siiski pooleli jätta. Kodus olles kanditeerisin Statistikaameti poolt korraldava rahvaloenusesse loendaja ametikohale. See oli väga huvitav kogemus ja suureks ajendajaks praeguse eriala valikul . Külastades inimeste kodusid oli vaatapilt kohati üsna trastiline. Seal võis näha nii mõndagi eriti seda, kuidas inimesed elavad, kõigil ei ole olemas suurt villat ega uhket autot. Suurem osa inimesi elab siiski vaesuses vähemalt meil Ida-Virumaal, nii mõnigi vaatepilt oli lausa õõvastav. Tegelikult on sellised inimesed, kes ei ela nii rikkalikult siiski sõbralikud ja lasid rahvaloendaja siiski oma tagasihoidlikku elamisse ning hakkavad ka kurtma oma elukeerdkäikude üle. Samas kohtas ka inimesi, kes olid võõra inimese suhtes väga umbuskilikud ega soovinud sind eriti enda koju lubada. Et nad ära loendada tuli vahest teha ka igasuguseid imetrikke, et inimesed usuksid, et tegemist pole kelmiga. Seda tööd tehes tundsin nii mitmeidki kordi , et tahaks sellised inimesi aidata kas või natukenegi. Sotsiaaltöö tundus minu jaoks just õige ala, mida õppida nii otsustasin ma taas Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli kasuks. Kuna lapsed käivad mul nüüd lasteaias, siis käin ise ka pikemat aega tööl ühes telefonimüügi firmas, seda siis AS Müügimeistrid telefonimüüjana. Kui ma esimesed päevad seal töötasin , oli mul ka omad eelarvamused just selle kohta, et kuidas ma inimestele helistan ja neidle mingit kaupa pakun. See kõik oli kuidagi võõras, kuigi ma olen väga suhtlemisaldis inimene. Praeguseks olen seal firmas olnud tööl juba peaaegu aasta ja saanud sellega ka kõvasti kogemusi juurde, eriti just suhtlemis alaseid . See töö aiatab väga palju arendada oma suhtlemisoskusi, eriti veenmist ja muidugi ka kuulamist, kuna inimesed on väga erinevad. Mõned on väga lahked hoolimata vastusest kuulavad nad siiski su lõpuni, mõne kleindiga saab nalja , et naerame mõlemad südamest. Ei saa muidugi ka mainimata jätta inimesi, kes lausa vihastavad su peale ja panevad toru lihtsalt ära või lausa karjuvad telefoni. Kui satud sellise kliendi otsa, kes sõimab või ütleb inetult, siis lõõb see natukeseks rivist välja küll. Kui siis ennast jällegi koguda on kõik jälle korras. Selle telefoni müügi üks kuldreegelid minu jaoks on see, et kõik mis õelad inimesed ütlevad tuleb lasta ühest kõrvast sisse ja tesest välja. Iga tehtud kõne on absoluutselt uus kogemus. Lisaks kliendiga suhtlemis kogemusele saab ka kogemusi kollektiivi alalt. Meie kollektiiv on küll sõbralik, kuid nagu igas peres leidub üks must lammas, siis on ka meie kollektiivis inimesi kes tahavd natuke ussitada. Mina tegelikult olen praguse tööga rahul kuigi häirib natuke see, et seal valitseb rutiin iga päev ainult üks ja sama. Olen meie Jõhvi kontoris vastu pidanud kõige kaues seal olevastest müüjatest ja saanud ka kuu ning kvartali parima müüja tiitli ning praguseks olen ka vanemmüüja, kes aitab siis ka uutel inimestel seal kohaneda ning jagan nõuandeid parema müügi saavutamiseks. Tegelikult on minu karjäär alles alguses, kuna praeguseks ei ole mul veel märkimisväärseid saavutusi. Loodan siiski teha oma karjääri sotsiaaltöö valdkonnas kuna mulle tundub see kõige südamelähedasem ja just see, mida ma teha tahan.