Mina ja Klassika arutlus (0)

Mina ja klassika
Kuulates töölehel toodud laule, avastasin end pidevalt ootuses, et antud laul juba läbi saaks. Klassikaline muusika ei ole mulle väga meeltmööda, kuid oli ka mõni erand , mis täitsa meeldis, sest tuletas meelde kas mõnda head filmi või videomängu, mis kunagi vaadatud või mängitud ning mis on tekitanud minus head emotsiooni või mälestust. Ma olen ka üks nendest inimestest, kes otsib laulust mingit sõnumit või mõtet, kuid üldiselt eelistan midagi lihtsamat, mille arusaamiseks ei pea omama muusikalist haridust, näiteks räppi.
Viiest ajastust seostusid minu mälestustega ning tekitasid parimat emotsiooni kõige rohkem keskajast pärit meloodiad. Näiteks Walther von der Vogelweide Palästinalied tuletas mulle ohtralt meelde Assassin 's Creed'i seeriaid. See on videomäng , mis mulle kunagi tohutult meeldis. Mäng toimub igas seerias uues ajastus: muinasaeg , keskaeg jne ja nendes on kasutatud tolle aja muusikat taustaks. Seostuvad ainult head mälestused vanusest 13 kuni siiani. Mis mulle aga ei meeldinud eriti, oli näiteks „La quinte estampie real ”. Selle rütm ei sobinud üldse minu muusikamaitsega kokku. Samuti kõlab seal mingi nõme pinin, mis tekitab minus soovi oma pead vastu seina peksta, et jumala pärast see pinin lõppeks. Tekitab sellist sunnitud stressiolukorra emotsiooni, mis ajab närviliseks ja paneb tahtma mind midagi lüüa. Võib-olla peaks seda kuulama jõusaalis , sest seal suudaks seda viha ratsionaalselt ära kasutada.
Üldiselt on renessansilik muusika mu jaoks liiga tõsine ja kurb. Mulle meeldib olla rohkem rõõmus , vahel ka stressis ja vihane , sest siis suudan rohkem korda saata. Kurvana aga pole motivatsiooni mitte midagi teha peale enesehaletsemise. Renessanssist pärit muusikat ei osanud miskipärast seostada mitte millegi meeldivaga. Palestrina Missa 1. osa Kyrie tekitas minus tunde, nagu oleksin jälle algklassis muusika tunnis koos Linda Rosinaga. NB! Sain seal peaaegu iga tund märkuse selle kohta, kui saamatu või viisipidamatu ma olin. Arcadelt „Il bianco e dolce Cygno” oli minu jaoks dramaatilise sõnumiga. Tekkis tunne, nagu oleks mõni lähedane surma saanud ja nüüd olen kirikus koori kuulamas ja leinamas.
Barokkajastu muusikas oli omamoodi äratundmise rõõm . Peaaegu iga laul lehelt barokist on kuskilt tuttav või olen varem kuulnud . Näiteks Vivaldi Torm, Suvi olid kõige tuttavamad ja ma isegi ei tea kust või kuidas need nii tuttavad on. Lihtsalt on nagu loomulik või kaasasündinud teadmine.
Bach Toccata d-moll on väga harmooniline. Kõik lihtsalt sujub paika. See tuletab meelde mingeid süngeid vampiiri- või õudusfilme. Ei ole väga suur fänn, kuid müts maha selle ees, kes suudab seda mängida. Tundub väga keeruline ning tekib tunne, et vähemalt 4-5 inimest vaja, et seda esitada. Üldiselt võimsa sisuga ja keeruline muusika, kuid kahjuks ei ole meeltmööda.
Klassitsismist on mu arvates pärit just need meloodiad, et kui keegi ütleb klassika, siis tulevad just sealt pärit helid mõttesse. Kõige rohkem meeldib mulle sealt Beethoveni 5. sümfoonia ja Für Elise . Mozart mulle eriti ei meeldi. Ei teagi mille pärast. Lihtsalt ei istu. Beethoven on palju vingem. Originaalis muidugi vabal ajal ei kuulaks neist ühtegi, kuid Beethovenist on tehtud nii palju remix'e, et teda olen kuulnud mitmes heas räpilaulus. Näiteks üks: 2pac - Nas I Can ( Fur Elise Remix - Dj Sixx ) ning on tehtud paroodia Justin Bieber vs Beethoven -Epic Rap Battles of History #6. Kuulates ja võrreldes kõigi ajastute meloodiaid, siis just klassitsismis kasutati minu arvates kõige rohkem klaverit. Arvan, et klassitsismist pärit lauludel on kõige suurem mõju tänapäeval kõigist perioodidest. Eriline klassitsismi austaja pole, kuid kindlasti halb muusika sealt ei pärine.
Romantism mulle üldiselt ei meeldinud üldse. Ei haara väga kaasa, vaid jätab tuimaks. Kuulates tekkis pähe suure teatrisaali kujutis, kus laval mängitakse mingit pingelist draamaetendust. Veel tekkis pähe Tom n' Jerry multikas, kus hiir üritab kassilt juustu varastada ja tekivad vaiksemad hetked ja järsku olukord pingestub ja toimub põgenemine. Viimane kujutis tekkis kuulates Bizet Carmen Arogonaise't. Ehk oleks kuulatavam, kui oleks ka mingi pilt ees, mille taustal romantismi kuulata.
Üldiselt mulle klassika väga ei meeldi, kuid igas perioodis on mõni erand. Siiani pole kunagi vabal ajal veel klassikat kuulanud ning arvan, et see jääb nii veel väga pikaks ajaks. Kuid kindlalt on klassikalisel muusikal suures osas mõju tänapäevasele muusikale ja filmidele. Klassika ei sure, vaid see esineb lihtsalt uuendatud või peidetud kujul nüüdsetes kunstiteostes. Seda tuleb lihtsalt osata märgata.
Geir Stint
11.ü
15.10.2014