Miloš Forman (referaat) (0)

Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool
Miloš Forman
Referaat
Tallinn 2012
Sisukord
Lapsepõlv 3
Haridus 3
Filmidest 3
„ Lendas üle käopesa“ 4
„Juuksed“ 4
Järelsõna 5
Lapsepõlv
Forman sündis 1932. aastal Tšehhoslovakkias Čáslavi linnas. Tema ema Anna Forman (sündinud Švábová) pidas suvehotelli, tema isa Rudolf Forman oli professor . Tema vanemad olid protestandid . Natsiokupatsiooni ajal mainis üks põrandaaluse antifašistliku liikumise liikmeid Gestapos ülekuulamisel Rudolf Formani kui põrandaaluses liikumises osalejat. Ta arreteeriti süüdistatuna keelatud raamatute levitamises ning suri 1944. aastal Buchenwaldis. Formani ema suri 1943. aastal Auschwitzis. Forman on öelnud, et ta ei mõistnud täielikult oma vanematega juhtunut enne kui ta nägi 16-aastaselt filmikaadreid koonduslaagritest. Forman elas Teise maailmasõja ajal oma sugulaste juures. Hiljem sai ta teada, et tema bioloogiline isa oli tegelikult juudi päritolu arhitekt Otto Kohn.
Haridus
Pärast sõda käis ta koolis Poděbrady kuurortlinnas, kus tema kaasõpilased olid näiteks Václav Havel , vennad Mašínid ning tulevased filmitegijad Ivan Passer ja Jerzy Skolimowski. Hiljem õppis ta stsenaristiks Praha Muusika ja Draamakunsti Akadeemias, mille lõpetas 1956.
Praha kevade ajal 1968. aastal oli ta Pariisis oma esimese USA filmi läbirääkimistel. Tšehhi kinostuudio, kus Forman töötas, vallandas ta süüdistatuna ebaseaduslikus maalt lahkumises. Forman emigreerus samal aastal USAsse ning sai 1977. aastal USA kodakondsuse. Lisaks filmitegemisele õpetas ta alates 1978. aastast Columbia ülikooli filmiteaduskonnas (praegu emeriitprofessor).
Filmidest
Miloš Formani esimene lavastatud täispikk film oli „Must Peeter“, millele järgnes „Blondiini armastus“, mõlemad said häid arvustusi kriitikutelt ja tunnustust ka Prantsuse filmi akadeemialt. Ta stiil oli oluline Tšehhi „uue laine“ väljakujunemisel. Tihtipeale on fiktsioon ja realism põimitud. Liikumises olid lavastajad, kes kasutasid riigi poolt kontrollitud filmitehast ära, et kajastada totalitaarses süsteemis elamise probleeme.
Formani kolmas film "Pritsimeeste pidu", otsetõlkes "Põleb, mu preilike!"oli lavastaja esimene niiöelda skandaalifilm. Filmis on üsna saamatu tuletõrjejaoskond, kes soovib oma ülemusele pensionile mineku puhul peo teha. Peost saab aga katastroof ja kajastub hoopis see, kuidas tuletõrjejaoskond saab bürokraatlikul viisil riigilt lüüa. Filmi ilmumisel esitas nelikümmend tuhat tuletõrjujat Tšehhoslovakkias lahkumisavalduse. Forman pidi avalikult vabandama ja selgitama, et film oli mõeldud poliitilise allegooriana, mitte solvanguna tuletõrjele. Nõukogude režiimi pealetulekul aastal 1968 keelati „Pritsimeeste pidu“ siiski ära. Vaatamata poleemikale, võtsid nii publik kui ka kriitikud filmi hästi vastu.
Esimene inglise keelne film oli Formanil „Lahtirebimine“(„ Taking Off“). 1971 aasta moodne komöödia pereväärtuste muutmisest 70ndatel, kus kaasa mängisid tulevased staarid Georgia Engel ja Carly Simon. Film osutus edukaks võites mitmeid auhindu, sealhulgas žürii eriauhinna filmifestivalil Cannes .
„Lendas üle käopesa“ („One Flew Over the Cuckoo's Nest “)(1975)
Jack Nicholsoni poolt kehastatud Randall McMurphy teeskleb vanglast pääsemiseks vaimuhaiget ja satub hullumajja. Oma metsiku loomuse tõttu satub ta kohe vastuollu haigla sisekorra ja domineeriva vanemõe Ratchediga, keda mängib Louise Fletcher. Õde Ratched üritab McMurphyt kontrolli all hoida, kuid too inspireerib teisi patsiente samuti Ratchedile vastu astuma . Seda tehakse mitmel viisil, kuid kui Ratchedi surve all üks patsientidest end tapab , ründab McMurphy Ratchedit. McMurphyle tehakse seejärel lobotoomia. Teised patsiednid arvavad , et McMurphy põgenes, kuid Pealik Bromden nägi, kui ta tagasi toodi. Nähes, et McMurphy ei saa haiglast põgenemise plaanist enam midagi aru ja pole ilmselgelt enam sama inimene, otsustab Pealik Bromden ta tappa.
Formanile meeldivad lood, kus protagonist peab endast võimsama süsteemi vastu võitlema. Sealjuures on suurem osa ühiskonnast enamasti protagonisti vastu ja teatud äärmuslikud segmendid koos protagonistiga võitlemas. Sedapuhku vaimuhaiged, keda pole alati lihtne oma plaanidesse kaasata, mis annab Formanile võimaluse oma huumorisoon käiku lasta.
Nii Ken Kesey raamat, millel film põhineb kui ka film ise oli suureks mõjutajaks 80ndate psühhiaatriale, mõjutades vaimuhaigete ravimismeetodeid humaansemaks.
Film pälvis 1975. aastal viis peamist Oscarit : parim film, parim meespeaosatäit ja (Nicholson), parim naispeaosatäitja (Fletcher), parim reþissöör (Milos Forman) ja parim stsenaarium. Elurõõmsas, kuid pöörases filmis on suurepärased osatäitmised ka Brad Dourifilt, Danny DeVitolt ja debütandina osalenud Christopher Lloydilt. Forman ise on kiitnud kõvasti Jack Nicholsoniga koostööd. Kiitis näitleja pühendumust, seda kuidas ta tuleb iga päev valmistunult ja entusiastlikult platsile.
Juuksed („ Hair “)(1979)
Forman taaskülastas süsteemi vastu võitlemise temaatikat oma filmis „Juuksed“, mille sisu ta adapteeris samanimelisest Broadway muusikalist. John Savage on väiksest linnast pärit talupoiss, kes läheb paariks päevaks New Yorki , et kogeda suurlinna elu enne, kui Vietnami peab minema. Ta satub kokku hipidega, kes on osa sõjavastaste generatsioonist 60ndatel . Kui eelmise filmi puhul otsustas Forman, et peategelane tuleks ära tappa, siis toimub ka selle filmi lõpus ootamatu pööre protagonistiga. Nimelt hoopis üks hipidest satub Vietnami ja Savage jääb maha.
Film kajastab hästi generatsioonide vahelisi probleeme, mis olid Vietnami sõja ajal ajastukohased. Sõja vastu oli ju enamasti noorem generatsioon ja Forman kajastab nende ettevõtmisi küll üsna edukalt, sest vanemad inimesed näeksid selles lihtsalt tühja ringi kargamist ja narkootikumide tegemist. Võiks öelda, et tegemist pole siiski päris pilves hipifilmiga ja noorte kõnetused on kohati üsna maitsekad. Kujutan ette, et kaugele minev huumor, mis hõlmab endas ropendamist, rassismi ja groteski võis kriitikutele palju kõneainet pakkuda. Samas peitub selle taga siiski ühiskonnakriitika, mistõttu ei ole tegemist lihtsalt ropendamisega, mis peaks tähelepanu tõmbama. Poolehoid tekib lõpuks küll pigem sõjavastase grupi poole, kuid sümpaatia tekitatakse McMurphyle näiteks palju rohkem. „Juuksed“ näitab rohkem, et kui vastastikest osapooltest üks kasutab ekstreemseid meetmeid, hakkab seda ka teine kasutama, mõte, mis kajastub ka filmis „Lendas üle käopesa“, kuid seal elab vaataja tegelastega rohkem kaasa. Filmi „Juuksed“ puhul kajastavad pidevad laulud aga ühiskonnas toimuvat. Laulud sealjuures on väga ajastukohased ja kõrgtasemelised, eriti algus looga „Aquarius“ mõjub eriti võimsalt. Siiski on neid väga palju ja kahe tunni jooksul jõuab ikka kahelda selles, kas nad piisavalt sisu edasi kannavad.
Järelsõna
Miloš Forman on öelnud, et režissööris peab olema natuke kõike. Temas peab olema natuke näitlejat, stsenaristi, monteerijat jne. Hea režissöör valib koostööks inimesed, kes oma proffessiooni oskavad paremini kui režissöör. Forman oskas kirjutada, ning otsis stsenaristideks inimesed, kes oskasid seda temast paremini ja sellise põhimõttega hakkab ta enamasti vorpima oma visiooni. Sealjuures arvas Forman, et filmitegemisega peab siiski kaasas käima ka lõbu. Kõik peaksid mõtlema justkui nagu filmiks koduvideot, sest sellejuures käib inimestega kaasas teatud kergus. Kui kõik keskenduvad filmi tõsidusele ja sellele, et alati on raha liiga vähe, peegeldub see filmi lõpptulemuses. Formani filmide lõpptulemus on enamasti siiski koduvideost üpris kaugel, paljud neist skandaale ja kõneainet tekitanud mitmetele põlvedele.