Tundeid ja mõtteid seoses filmiga Lendas üle käopesa (1)

Tundeid ja mõtteid seoses filmiga Lendas üle käopesa
Film Lendas üle käopesa rääkis psühhiaatriahaiglast, kus oli range režiim. Sinna tuli McMurphy , kes saadeti psühhiaatriahaiglasse, et välja selgitada kas ta on hull või mitte. Kuid McMurphy oli elurõõmus ja suutis patsientide elu seal korralikult raputada.
Esimesena tekitaski mulle küsimuse see, et kas McMurphy tegi kõiki neid tegusid – viis patsiendid kalale ja korraldas neile peo, sellepärast, et tõestada haigla juhatuskonnale ja ka iseendale et ta suudab kehtestada oma võimu. Või oli tal mängus ka omakasu ta tegi neid tegusid hoopis selleks, et ise lõbutseda – kaaperdas paadi ja viis haiged merele kalale, ise teades, et vanglasse ta kindlasti ei satu ja selle teo eest ta karistada ei saa. Pigem siiski oli talle hullu teesklemine kasulik ning ka tema sai lõbutseda.
Kuid alati ei saatnud McMurphy tegevust kohene edu – siis kui ta tahtis jalgpallimatši vaadata. Kuigi Ratched tegi hääletuse, teadis ta kohe, et võidab, kuna ülejäänud patsiendid ei julgenud hakata vastu ms. Ratchedi diktatuurile. Kuigi jalgpallimatš jäi nägemata suutis ta ka selle olukorra enda kasuks pöörata. Arvan, et seda tegi ta, et näidata Ratchedile et siiski suudab tema, McMurphy, patsiente rohkem mõjutada, kui seda suudab Ratched.
Sinnamaani olid kõik asjad veel olnud ms. Ratchedile talutavad, siis see, et psühhiaatriahaiglas pidu korraldati oli viimane piisk. Pidu läks ülekäte ja Bobby B tappis end, kuna ta ei tahtnud et tema ema teada saaks, et ta haiglas naisega magas . Ta pigem tappis end, kui sattus ema viha alla – ilmselt oligi tema ema põhjuseks, miks Bobby B üldse psühhiaatriahaiglas oli ning seepärast Bobby ka eneselt elu võttis.
McMurphyl oli eksiarvamus, et patsiente hoitakse seal kinni, kuid selgus, et osad olid seal ka vabatahtlikult, kuna ei suutnud iseseisvalt elada. Arvan, et nad olid sõltuvuses sellest, et nende eest tehti kõik ära ja nad ei pidanud ise ei tööl käima ega pere eest hoolt kandma. Nende jaoks oli elu seal lihtsam. Ja võib-olla seepärast, hirmu pärast, et nad peavad iseseisvalt hakkama saama, olidki nad vaimselt haiged ja ei suutnud oma elu jätkata väljaspool haiglat – seepärast arvangi, et nendejaoks oli McMurphy tegevus pigem inspireeriv – alustada oma elu, kuna nad nägid elu väljaspool psühhiaatriahaiglat. Nad võisid seda näinud olla ka enne, kuid mitte sellise pilgu läbi, et elu väljaspool psühhiaatriahaiglat võib olla küll palju keerulisem, kuid see-eest palju iseseisvam ja lõbusam.
Vahepeal aga hakkas arenema sõprus ka McMurphy ja indiaanipealiku vahel. Indiaanipealik lasi kõigil arvata, et ta on tumm . Hiljem aga selgus et seda ta ei olnud. McMurphyga said neist head sõbrad ning kui McMurphyle ajuloputus tehti, siis ei talunud tema sõber seda pilti ja lämmatas ta padjaga. Ta teadis, et see elu mida McMurphy oleks pidanud elama hakkama ei ole elamisväärne. Indiaanipealik oli olnud enne McMurphy tulekut täielik erak – keegi ei osanud ega tahtnud temaga suhelda. Ja ega indiaanlane ise ka ei tahtnud kellegagi suhelda. McMurphy aga avastas temas ühe ande – ta oli hea korvpalliväljakul. See tõi indiaanlasele tõsist rõõmu ja usalduse McMurphy vastu. Pärast McMurphy tapmist põgenes indiaanlane psühhiaatriahaiglast.
Siiski ma arvan, et McMurphy oli hea mees, kes tõi veidikenegi vaheldust patsientide rutiinsesse igapäevaellu. Ning ma arvan et see pigem kiirendas nende ravi kui takistas, kuna ilmselgelt ei olnud see süsteem, mis seal haiglas oli, töötanud ning ei suutnud patsiente ravida sellisel moel nagu oleks vaja olnud – personaalselt. Kõik said ühesuguseid ravimeid, olenemata nende haigusest ja psüühilisest seisundist.